Ekstsellentsid! Armsad sõbrad!

Lubage mul Teid täna siin Kadriorus südamest tervitada, eriti aga lubage tervitada lugupeetud Ukraina saadikut, Tema Ekstsellents Juri Olenenkot, kes on asunud teie hulka viimasel aastal.

Selle aasta jooksul on Eestis toimunud mõndagi. Meil on olnud palju saavutusi, on olnud puudusi. Kuid kõike arvesse võttes võib öelda, et Eestimaa lind, keda viiskümmend aastat oli samba küljes kütkes hoitud, on taas üritanud lendu tõusta - nüüd, kus majandus on jälle tõusuteel. Kroon on endiselt stabiilne, eelarve on endiselt tasakaalus ja erastamine kulgeb edukalt, kuna peaaegu kõik väikesed ja keskmised ettevõtted on erastatud. Lõpuks ometi võib majanduses kasvu täheldada!

1994. aasta algas pauguga. NATO tegi julge otsuse kuulutada välja Rahupartnerlus, nägemusliku otsuse, mille kohta ajalooraamatud hakkavad kiidusõnu lausuma, kuna sellega avati Kesk-Euroopa riikidele tee NATO liikmeskonda. Meile esitatud nõuded on karmid, kuid õiglased. Loodan, et Eestil jätkub tahet ja jõudu sooritada see karm sisseastumiseksam, mille järel peaks lahti olema tee NATO-sse, mis on enam kui 40 aasta vältel olnud vabaduse ja rahu tagajaks Euroopas.

Siiski usun, et üks viimase aasta olulisemaid välispoliitilisi sündmusi leidis aset alles eelmisel nädalal. Luxembourgis võeti Eesti koos tema Balti vendade ja teiste sugulastega vastu Lääne-Euroopa Liidu perre assotsieerunud liikmena. See ääretult tähtis sündmus annab maailmale märku sellest, et Eestil jääb veel astuda vaid üksainus samm Euroopa Liidu assotsieerunud liikme staatuseni ja siis veel lühike, kuigi raske retk Euroopa Liidu täisliikme staatuseni.

Praegugi, mil ma teie ees seisan, on rühm eesti esindajaid kohtumas oma Euroopa Liidu ametivendadega Brüsselis, jätkamaks läbirääkimisi Eesti-Euroopa Liidu vabakaubanduskokkuleppe teemal, mille me loodame paari kuu jooksul alla kirjutada. Ja välisminister Jüri Luik, keda te kõik hästi tunnete, kohtub koos oma Läti ja Leedu ametivennaga koguni täna õhtul Baltimaade ja Euroopa Liidu vahel käimasoleva poliitilise dialoogi raames Euroopa Liidu kolmiku välisministritega.

Euroopa Liit on välja pakkunud ka stabiilsuspakti plaani, mille Eesti on siiralt heaks kiitnud. Näeme selles veelkordset kinnitust selle kohta, et me kuulume tulevaste Euroopa Liitu pürgijate n.-ö. siseringi, ja tegelikult ka võimalust tegelda Eestile suure tähtsusega küsimustega, nimelt vajadusega korraldada Läänemeremaade avatud ümarlaud meie arvuka võõramaist päritolu elanikkonna integreerimisega seotud probleemide arutamiseks ja vajadusega paigalt nihutada Eesti ja Venemaa Föderatsiooni vahelise piiri küsimust.

Esimeses küsimuses võime stabiilsuspaktis toetuda sellele suurele tööle, mida on teinud CSCE missioon Eestis, kes on kõnealuse problemaatika selgitamisega maailma üldsusele suurepäraselt toime tulnud. Nagu suursaadik Lahelma, loodan minagi, et missioon võib peagi oma töö lõpetatuks kuulutada, kuid senikaua tunnen heameelt tema viibimise üle siin Eestis.

Nüüd jõuan oma kõne ebameeldivama, ehkki samavõrd tähtsa osa, meil siin üleminekuriigis ilmnenud ja praegugi esinevate puuduste juurde.

Alles mõne nädala eest esitas Euroopa Liit meie välisministrile demarši välismaalastele ajutiste elamislubade andmise küsimuses. See demarš põhines suurel määral CSCE missiooni aruannetel - nagu pidigi!

Eesti Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on töötanud äärmiselt halvasti. Millegagi ei saa õigustada seda, et inimesed on vahel tulutult taotlenud ajutist elamisluba või kodakondsust, põrgates pahatahtlike väikeametnike omavoli vastu. Väikeste bürokraatide omavolitsemine tulnuks koos nõukogude võimuga üle parda heita, iseseisvas Eestis on see lubamatu. Valitsus on sellega seoses viimastel nädalatel teinud hulga tähtsaid otsuseid, kuid suurem osa tööd jääb veel teha. Iga meie maa elanik, olgu ta kodanik või mitte, peab veenduma, et tema õigused on kõikjal tagatud.

Need õigused on meile kaasa toonud kaks katsumust: ühe seoses erastamisega ja teise seoses eeldatava õigusega inimväärsele elule.

Esimene katsumus tuleneb sellest, et me otsustasime tagastada maa ja vara endistele omanikele. See protseduur on kujunenud äärmiselt aeganõudvaks ja raskeks, kuid ta on tingimata tarvilik. Paljud võivad väita, et mineviku kuritöid ei tohi täna heastada uute kuritööde toimepaneku teel - näiteks elanike väljatõstmisega tagastatud kortereist. Ent ometi tuleb see ära teha, lihtsalt sellepärast, et me peame taastama oma ühiskonna põhialuse - õiguse eraomandile. Ja meil tuleb tsementeerida see tõde, et tegemist on võõrandamatu õigusega, millest ei saa ilma jätta isegi viiskümmend aastat hiljem.

Teine katsumus tuleneb neist raskustest, millega praegu maadlevad laiad Eesti elanikkonna kihid. Pensionärid moodustavad kogu elanikkonnast 30 %, nende pensionid on aga kohutavalt väikesed. Ränkraskes olukorras on väikesepalgalised töötajad ja paljulapselised pered. Kuid sotsiaalkulutusteks on eraldatud juba 20-30% riigieelarvest ja enamaks pole riik suuteline. Jah, me peame suurendama pensione; jah, me peame suurendama toetus rahasid; kuid me saame seda teha vaid koos üldise majandusliku kasvuga. Sinnamaani oleme sunnitud elama kõrvu nende inimlike tragöödiatega, milles pole süüdi mitte praegune valitsus, vaid Eesti majanduse hävitanud 50-aastane okupatsioon.

Lõpetuseks, mu sõbrad, tahaksin peatuda probleemil, mis on tuttav meile kõigile. Selleks on läbirääkimised Vene vägede Eestist väljaviimise üle 31. augustiks 1994. Mu hea sõber suursaadik Trofimov kuulab pingsalt ja ma tahaksin kinnitada nii Teile kui ka kõigile juuresolijaile: Eesti soovib Vene vägede väljaviimise lepingut, Eesti on nõus lubama enamusel Vene eruohvitseridel jääda meie maale elama ja Eesti soovib häid suhteid Venemaaga. Heitkem kõrvale propagandaloosungid ja lahendagem see probleem. Meil on tahet pidada läbirääkimisi heas usus. Loodan, et seda on ka Venemaal.

Ekstsellentsid, armsad kollegid!

Suvi on tulekul, laulupidu on ukse ees. Me oleme üheskoos palju raskusi näinud ja olen kindel, et neid tuleb veel paljugi näha. Aga suundumus on selge: Eesti pääsulind on lendu tõusmas.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele