Teie ektsellentsid, daamid ja härrad,

Kaks aastat tagasi Kopenhaagenis, kui ma olin veel Eesti välisministri kohustes, oli mul rõõm ja au olla üks Läänemeremaade Nõukogu asutajatest. Ametliku õhtusöögi ajal, mille sel puhul andis tookordne välisminister, minu hea sõber hr. Uffe Ellemann-Jensen, mäletan ma Uffet maha lugemas tolmuselt vanalt paberilt, mille ta oli "välja kaevanud" Taani välisministeeriumi arhiivist. See vana paber oli Eesti ametlik noot 1920 a.-te esimesest poolest, mis pani ette millegi väga sarnase loomist nagu meil nüüd on Läänemeremaade Nõukogu. Mul oli muidugimõista hea meel, et Uffe oli säärase minevikurelikti leidnud, aga samas tegi mind kurvaks kaudne mõttepuudutus hävitustööst ja röövimisest, mida meie oma välisministeeriumi arhiivid üle olid elanud ja mida ma just olin hoolega taastama asunud.

Nüüd, pisut rohkem kui kahe aasta möödudes, on olukord regioonis täielikult muutunud. Ellemann-Jenseni ennustus selle kohta, et enamik nõukogu liikmesmaid on Euroopa Liidu täisliikmed või tihedalt sellega assotsieerunud lähema kümne aasta jooksul, ei näi enam kujutluslik. Majanduslike ja poliitiliste reformide kiire edu kolmes Balti riigis ja Poolas ning kaubanduse edukas ümberorienteerimine tunduvalt suurema integreerituse suunas EL-ga on nüüd tegelikkuseks saanud. Euroopa Nõukogu osalemise tähtsus Läänemeremaade Nõukogus võib ainult kasvada, kuivõrd selle regiooni riigid lähenevad Euroopa Liidule. Ma ei pea end liigoptimistlikuks prognoosides, et pärast 1. jaanuari 1995 on pooled nõukogu liikmetest (Taani, Saksamaa, Soome, Norra ja Rootsi) Euroopa Liidu täisliikmed ja ülejäänud neli (Poola, Eesti, Läti ja Leedu), saavad assotsieerunud liikmeteks sihiga teel täisliikme staatuse poole Liidus.

Lõppemas on Vene Föderatsiooni läbirääkimised Brüsselis EL Partnerlus- ja koostöölepingu asjus. Venemaa poliitiline ja majanduslik integreerumine Euroopasse ning tõenäoliselt eriti ja kõigepealt nende Venemaa regioonide integreerimine, mis siiani on kõige aktiivsemalt osalenud Läänemeremaade koostöös, s.o. St. Peterburg ja Kaliningrad, (Königsberg), jääb Eesti jaoks tipp-prioriteediks ja peaks, regionaalse ja globaalse julgeoleku huvides, jääma ka Euroopa jaoks nimekirjas esimeste hulka.

Järelejäänud Vene vägede täielik väljaviimine Eestist ja Lätist ilma edasiste viivitusteta hiljemalt selle aasta 31. augustiks aitab hõlbustada Venemaa integratsiooni Euroopaga ja selle osavõttu mitmesugustest Euroopa struktuuridest. Täna oli mul koos teie esimehe hr. Jüri Luigega avameelne ja sõbralik jutuajamine Venemaa välisministri hr. Andrei Kozõreviga, eesmärgiga saavutada läbimurre, lõpetada ummikseis vägede väljaviimise läbirääkimistes.
See dialoog jätkub intensiivselt kõrgel tasemel - leppisime kokku, et meie eriesindajad kohtuvad lähitulevikus. On olemas mõlemapoolne poliitiline tahe, et neid probleeme lahendada ning loodetavasti loob see ka reaalseid ja käegakatsutavaid tulemusi.

Multilateraalsed suhted, nagu Sir Leon Brittan mainis oma tänase õhtu avakõnes, ei saa kunagi asendada häid kahepoolseid suhteid. Kuid nii nagu maailm, milles me elame, muutub aina rohkem üksteisega seostatuks ja üksteisest sõltuvaks, saavad edukad kahepoolsed suhted aina rohkem ja rohkem sõltuvaks hästifunktsioneerivatest ja efektiivsetest mitmepoolsetest institutsioonidest. Läänemeremaade Nõukogu on selle reegli positiivseks kinnituseks ning ma olen uhke ja mul on see au, et selle kolmas ministrite kohtumine leiab aset Eesti juhtimise all täna ja homme Tallinnas. Soovin Teile edu Teie nõupidamistes.

Elagu Läänemeremaade koostöö!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele