Lugupeetud juhataja,
mu daamid ja härrad!


Kui me jälgime Elu tema kõige primitiivsemast vormist kõige keerulisema vormini, võime Elu arengut kokku võtta kahe üllatavalt lihtsa ja puhta sõnaga. See sõna on olnud ja on: ÕPPIDA ÕPPIMA.

Kultuuri kestmises on hakatud viimasel ajal kahtlema. Kõneldakse raamatukultuuri allajäämisest arvutikultuurile, "hüpertekstuaalsest revolutsioonist", tekstide koondamisest arvutimällu, mida saab seal igal hetkel kustutada ja muuta. Aga nii on kultuuri ja tema kandja - mälu, alati toiminud.

Mu kunagine õpetaja ja nüüdne hea sõber akadeemik Matti Kuusi laskis paarikümne aasta eest käibele temale iseloomuliku paradoksi, mis on jõudnud ka ühe raamatu pealkirjaks. See sõnapaar on kirjutamata kirjandus. Kirjutamata kirjandus on toiminud efektiivselt pisut üle kolme miljoni aasta, kui Inimest defineerida umbes nii, nagu olen seda Leakey põhjal püüdnud teha. Olen neid väheseid õnnelikke, kes on ehtsas neoliitilises maastikus võinud jälgida Siberi küti- ja kalastajahõimu kirjutamata kirjandust: rituaali maht võrdus umbes viiekümne Iliase köitega. See sõnaline kogemus oli salvestatud inimese mällu, nagu enne Gutenbergi galaktikat. Möödunud sajandi uurijad, Siberisse küüditatud poolakas Pekarsky nende hulgas, on Inimese salvestusvõimet hinnanud jakuudi olonhoodi põhjal seitsmekümnele kuni sajale Iliase köitele. Iliast, nagu mõistate, kasutan ma mõõtühikuna, umbes nagu hektoliitrit. Mida tahan sellega öelda? Lihtsalt seda, et kauges neoliitilises minevikus on Inimene oma edasipüsimise nimel läbinud revolutsiooni, mis on olnud sügavuselt ja dramatismilt täiesti võrreldav praeguse Automaatse Teabetöötluse Revolutsiooniga, ATT revolutsiooniga. Ma ei taha laskuda etnoloogiasse, sest teil on kõigest kolm päeva aega oma kongressi pidamiseks. Tahan üksnes öelda, et väljavaade Elu säilitamiseks sõltub väljavaatest Mälu efektiivselt talletada, et efektiivselt õppida. Minule väga lähedane prantsuse jesuiit Theillar de Chardin ongi Inimkonna kollektiivset, läbipõimunut ja salapäraselt autonoomset mälu käsitlenud kui Jumalat. Ka sellest iseenesest kesksest küsimusest olen sunnitud mööda minema ja piirdun üksnes tõdemusega, et mälu ehk kogemus on Elu. Pikka aega kasutas inimese kogemus Inimese aju kui varjupaika, kus ta võis paljuneda ja täieneda. Viimased viis sajandit oleme oma mälu kandnud väljaspool aju, hoidnud raamaturiiulil, mis on kena, kaunis, aga tänaseks vanamoeline ja tülikas, eriti kui laenatud raamatuid ei tagastata. Nüüd seisame kahe jalaga keset järjekordset muutust, mida omal ajal ennustas mõnevõrra pealiskaudselt MacLuhan, ja nagu alati muutuste aegu, purevad meid kahtlused. Teisiti see ei võigi olla. Elu liigub kord juba kahtluste ja nende ületamise teed. Kahtlejad arvavad, et meie elektrooniline ajastu viib kultuuri, järelikult inimese standardiseerimisele. See on ekslik, seepärast inimlik. Mälu on elu ja efektiivne mälu talletamine ning teistele kättesaadavaks tegemine tähendab ka elu suuremat efektiivsust ja kättesaadavust. Elu tugevus ei sõltu, vastupidiselt tehnoloogiale, mitte standardiseerumisest, vaid mitmekülgsusest. Ebastandardne ehk erandlik ongi elu ja kultuuri kõige väärtuslikum osa. Paradoksaalsel kombel muutub just ebastandardne kõige kiiremini standardseks.

Niisiis tõmban võrdusmärgid Elu, Mälu ja Kultuuri vahele. Õppimine ei olegi muud, kui elu ja inimese kindlustamine.

Niisiis: õppigem õppima. Läbi aegade, üle kauguste. Ühiselt, rahvaste ja mandrite kaupa. Siis joonestuvad välja meie veetlevad eripärad, siis mõistame, et just need hoiavad meid koos tugevamini mistahes poliitilistest deklaratsioonidest. See vastab Elu ja Inimese olemusele, Elu igikestvusele.

Nende optimistlike sõnadega soovin EDEN“i konverentsile parimat kordaminekut lootuses, et Eesti ei asu idapool EDEN“it, East of Eden, kui aupaklikult kukerpallitada John Steinbecki suunas.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele