Lugupeetav Eesti Olümpiakomitee president Arnold Green,
mu daamid ja härrad!


Täna oleme "Estoniasse" koguneneud tähistama kreeka olümpiatraditsiooni uuestisündi, rahvusvahelise olümpialiikumise 100. aastapäeva.

Mul on kolm väga isiklikku põhjust, miks ma teie küllakutse rõõmuga vastu võtsin.

Olen üks neid väheseid, kes Berliini olümpiamängude aja veetis hommikust õhtuni olümpiastaadionil. Kuid mul oli ka oma töökohustus. Olümpiamängude järel toimunud vastuvõtul oli minu koht saatkonna peosaali ukse kõrval, külalisraamatu juures, kuhu võistlejad pidid oma nime sisse kirjutama. Mäletan heledates flanellpükstes ja tumesinistes kuubedes rivi Hildebrandstrassele sisse käänamas, lehvivat Eesti lippu, eeskujulikku taktsammu ja vasakule pööret saatkonna ees. Mäletan, kuidas sakutasin kuuest Kristjan Palusalu, kes külalisteraamatut ega mind ei märganud, ja ülekõige mäletan tema käesurvet, väga õrna, sest minu käsi oli kõigest seitsme aastane. Puudutuste mälu, nagu teate, elab vahel sõnamälust kauem.

Teine põhjus on Loomeliitude ühispleenumil 2. aprillil 1988 peetud kõne. Seadsin meie rahvale eesmärgiks, - kui lubate, tsiteerin, - "Euroopa tunnetamise meie ühise koduna, eestlaste naasmise rahvusvahelisse olümpialiikumisse" ja nii edasi. See oli loetelu, kuid see loetelu katkestati, ja katkestajaks oli Arnold Green. Ta istus saalis tagapool, akna - äärses reas, ja hakkas esimesena plaksutama, millega liitus saal. Muusikamälu, nagu teate, elab vahel sõnamälust kauem, ja muusika see oli.

Kolmas põhjus on kuupäevaga 11. september 1991. Varahommikul võeti Eesti Vabariik vastu Euroopa Koostöö ja Julgeolekukomisjoni liikmeks. Minut hiljem sain toonaselt Soome välisministrilt Paavo Väyryselt sedeli ettepanekuga nõupidamiseks. Rääkisime poliitikast, järgmistest sammudest, aga siis sundis mingi salageen mind ütlema: "Taliolümpiamängud on ukse ees ja meie võistkonnal ei ole varustust, riietust ega treenimisvõimalusi." Nädal aega hiljem olid soome poliitikud need mured enda lahendada võtnud. Ka poliitikas on ruumi olümpiavaimule. Tänu, nagu teate, peaks kõigist mäluliikidest elama kõige kauem.

Nüüd ei ole aga aeg elada mälestustest, vaid tulevikust, mis oma mahlu ammutavad küül mälestuste juurtest, kuid oma viljadega toidavad tulevikku. Maailmakriis on puudutanud ka olümpialiikumist. Poliitika on seda puudutanud. Kus on Heino Lipu olümpiamedal? Kus on meie olümpiavõitjad pimeduse aastatest, kui puudus võimalus vabalt võistelda vaba vaimu ja vaba eneseteostuse nimel? Motivatsiooni röövimine on jätnud ränga jälje meie rahvuslikesse traditsioonidesse. Sport, enesedistsipliin ja eneseteostus on asendunud viinavõtmise ja küünilise elunautimisega. Olümpiatraditsioon haaras kunagi kogu rahvast, kõiki linnu ja valdu, kes sõelusid endi hulgast välja parimatest parimad. Nõukogude okupatsioon muutis olümpiamängud propagandavahendiks, kus priviligeeritud elukutselised pidid tõestama ühe poliitilise süsteemi üleolekut olümpiamedalite hulga abil.

Eestil tuleb katkenud niidid rahvaspordi ja tippspordi vahel taas kokku sõlmida. Olümpiamängudel ja laulupidudel tunneme ennast ühtse rahvana, kuid seda tunnet peame viljelema ja endas hoidma ka argipäevadel. Olümpiaidee ei ole kiirest liikuda, kõrgelt hüpata või täpselt märki tabada. Selleks võib kasutada autot, lennukit või mikroskoopi. Olümpiaidee on inimesest kujundada täiuslikum inimene. Nii täiuslik, et ta võiks naeratades tunnistada: "Sina oled minust parem."

Meil on selleks lootusi.

Väikese rahvana oleme võrdväärselt suurtega seisnud aulaval.

See side ei ole ka pimedatel okupatsiooniaastatel katkenud. Tookord me plaksutasime soomlastele või tšehhidele. Nüüd oleme oma sideme kokku sõlminud. Selles on ütlemata suured teened Arnold Greenil. Rahvusvaheline Olümpiakomitee annab kaasaegse olümpialiikumise 100. aastapäeva puhul välja oma sajandi auhinna.

Eesti Olümpiakomitee volitusel on mul heameel see "Sajandi auhind" üle anda meie olümpiatule hoidjale, Arnold Greenile.

Põlegu see kreeka päikesest süüdetud puhas tuli igas eesti südames.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele