Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President kõrgkoolide parimate lõpetajate vastuvõtul 21. juunil 1994 Kadriorus
21.06.1994

Härrad rektorid,
härra haridus- ja kultuuriminister,
lugupeetud ülikoolide lõpetajad!


Me kõik mäletame, mida tähendas ülikooli lõpetamine. Mulle ta tähendas vabadust. Kaadriosakonna ülem teatas, et olen ekslikult ülikooli jäänud ja ülikool mind tööle ei suuna. Võisin vaevu varjata oma sisemist rõõmu, sest töötasin juba üle poole aasta "Vanemuise" teatris kirjandusala juhatajana, ehkki olin õppinud ajalugu. Rasketel silmapilkudel tuli meelde isa üks lause, mille ta saatis mulle vanglast. See oli prantsuskeelne vanasõna - "Inimene peab oskama oma noolt voolida mistahes puust." Mõtlen, et see Prantsusmaalt laenatud elutarkus, mis mind tookord toetas, sobib hästi tänasel päeval kaasandeks teie teele. Õieti ei alga teed kunagi ühest päevast. Teed algavad hetkest, kui ema on teid ilmale toonud. Sealt edasi kolmandast või viiendast eluaastast, - siin lähevad meil Tartu Ülikooli rektoriga seisukohad natukene lahku - algab inimese kohustus päevast päeva endale ise teed valida. See võimalus on isegi kontsentratsioonilaagrites olemas. Inimene peab suutma mõista, et temal lasub kohustus iseennast teostada.

Te olete õnnelikumas olukorras kui need, kes minuga koos lõpetasid 1953. a. kõrgema kooli. Olete õnnelikumas olukorras kõigist neist, kes lõpetasid enne 1990. aastat meie kõrgkoole. Tänane päev, mis teile tundub vahest formaalsena, - ehkki ilusamat päikest ma ei osanud manada Kadrioru aeda, - muutub teile tähtsaks alles 5, 10, 25 või 50 aasta pärast. Ma tean, et nii kaugele mu noored sõbrad praegu ei ole suutelised mõtlema. Te olete Eesti riigi kodanikud ja me ootame teilt palju. Aga samas ootame teilt midagi väga lihtsat: seda, et tunneksite, et mitte keegi teie eest ei langeta neid otsuseid, mida peate ise langetama; et see ongi vabaduse kõrgeim määr - kohustus otsustada ja kohustus oma otsuste eest ka vastutust kanda.

Olen mõnikord mõtelnud, kuidas hinnata haridust. Olen lehtedest lugenud, et Eesti Vabariik sellisena, nagu ta pärast sõjajärgseid esimesi vabu valimisi on konstitueerunud oma Riigikogu ja Riigikogu moodustatud valitsusega, olevat kultuurivaenulik. Uskuge, see ei pea paika. Mitte keegi Eestis ei ole mitte kunagi kahelnud selles, et kõige tulusam, kui lubate küüniliselt väljenduda, on investeerida noortesse. Kasutan nimme tänaseks päevaks nii sobimatut majandusteaduslikku terminit. Tean, et mitte keegi ei ole suuteline nii kiiresti õppima kui noored. See on ka põhjus, miks selles majas minu ees töötavad rõhuvas enamuses noored, mõned alla 25 aasta.

Kuidas hinnata haridust? Mis on hariduse kriteerium? Kummalisel kombel jõuame väga üldise järelduse juurde. Kui inimene astub algkooli, siis selle algkooli, tema õpetajaskonna ja õpilaskonna hindamise kriteeriumiks on enamasti see, kui suur osa läheb edasi keskkooli. Sama kordub keskkooli lõpetamisel: kui suur osa läheb edasi kõrgemat haridust omandama? On keskkoole, kus valdav enamus, mõnikord ligi 100% läheb edasi õppima. Niisugust keskkooli on enamasti esile tõstetud kui head keskkooli. Aga kummalisel kombel kerkib küsimus uuesti, kui inimene on lõpetanud ülikooli. Mille järgi hinnata tema edukust? Kas selle järgi, et ta õiendab eksamid eeskujulikult? Pidagem meeles, et endises NSV Liidus oli 1,5 korda rohkem insenere kui Ameerika Ühendriikides, aga kokku varises Nõukogude Liit. Ka hariduses on olemas mõiste inflatsioon. Selle tõi nõukogude võim, kes asendas ilusa, puhta, püha eestikeelse haritlasesõna sõnaga intelligents ja intelligentsia. Intelligentsia sündis Turgenevi aegu. Sellega märgiti Lääne-Euroopas ühte teatavat imetajate klassi liiki, kes näeb välja täpselt nagu inimene, kes räägib head prantsuse või saksa keelt, kellega on meeldiv vestelda, kes oskab klaveri taga musitseerida, kes on äravahetamiseni sarnane haritlasega. Tal on ainult üks puudus. Neil on kõigil tunne, et nad on maailma sündinud messiatena, et nad on kutsutud maailma paremaks looma nii, et Prantsusmaa oleks veidi enam Venemaa nägu, et Saksamaa oleks veidi enam Venemaa nägu, et kõik maailma riigid oleksid natuke enam Venemaa nägu. Ja et Venemaa kena haritud kindral saaks tentsikul oma säärikuid lasta pesta India ookeanis.

Ka Eesti kannab ikka veel endas vene-aegset intelligentsi-inflatsiooni viirust. Meil nagu koosneks rahvas 101% intelligentidest, ometi on meil suur puudus haritlastest. Haritlase tunnused vajavad mõistmist ja selgeks tegemist. Arvan, et 19. sajandi külakooliõpetaja oma eneseohverdusega, oma valmisolekuga teha natukene rohkem kui võimalik, on üks neist eeskujudest, mida võiksite kaasa viia ja alles hoida kui haritlase eeskuju.

Nüüd tuleksin tagasi küsimuse juurde, kuidas siis ikka haridust ja kultuuri hinnata. Ka ülikooli lõpetajate edukus eksamitel ja lõpetajate koguarv ei ole kriteeriumiks ühe või teise ülikooli üliõpilaskonna hindamisel. Võib-olla saab kriteerium selgemaks siis, kui inimene on oma töökoha leidnud, kui ta on viis aastat töötanud? Ja jällegi seisame lihtsa küsimuse ees - aga järgmised viis aastat? Ja nii ongi vastus hämmastavalt lihtne ja näiliselt kultuurivaenulik. Haridussüsteemi kõige kindlamaks hindamise aluseks on GNP ehk rahvusliku koguprodukti kasv. Kui oleme selle endale selgeks teinud, järelduvad sellest ka teie õigused ja kohustused iseenda ja oma isamaa suhtes. See tähendab: Eesti on teile andnud võimalused. Teie käes on kohustus võimalused realiseerida.

Sellega ma lõpetangi. Tahaksin teile soovida kaasa usku sellesse, et teis on kõik see olemas, mis on haritud noorusele vajalik. Nüüd peate ennast teostama. Kui te seda teete, on me isamaa sajandivahetuseks kustutanud 50 pimeda aasta võla ja järele jõudnud sellele perekonnale, mille liikmed oleme Tartu Ülikooli audoktori professor Granö hinnangul alati olnud. Nimelt ütles ta, et Eesti asub piirkonnas, kus Kesk-Euroopa läheb märkamatult üle Põhjamaadeks. Ma soovin teile eneseusaldust. Kõik see, mis teile eluks vajalik on ja mille olemasolust te praegu ei ole isegi teadlikud, on teis juba olemas. Mul on hea meel, et nende sõnade juurde paistab meie napp põhjamaine päike täna nii kuldselt, et kui te isegi kahtlete mu sõnades, hajutab päike need kahtlused. Palju õnne teie alanud teekonnal!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud