Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President keskkoolide parimate lõpetajate vastuvõtul 21. juunil 1994 Kadriorus
21.06.1994

Kallid sõbrad vasakut kätt ja paremat kätt! Vasakut kätt väga noored, paremat kätt pisut vanemad sõbrad!

Kui inimene lõpetab kooli, olgu keskkooli, olgu kooli, mis annab talle elukutse kätte, on tal tunne, et on kõiketeadja. Mäletan seda tunnet, seda oivalist tunnet omast käest, kui äkki olin kooliorjusest vaba, kui kogunesime viimast korda, südamed hellad, maailma avatud. Olgu pealegi, et maailm meie ümber oli tige, karm ja ohtlik. Ometi olime kindlad, et suudame ennast maksma panna.

Olete tulnud erinevatest koolidest. Koolid on erinevad mitte ainult selle poolest, et ühed on väiksemad ja teised suuremad või ühed on linnas ja teised külas. Nad on erinevad õpetajate poolest. Erinevalt teist õpetasid mind õpetajad, kes olid Eesti Vabariigi aegu oma hariduse saanud. Teie hulgas on väga vähe neid, kes on kooliga hüvasti jättes jätnud hüvasti ka õpetajatega, kes on olnud 70-aastased või vanemad. Nii vanad on need õpetajad, kes on oma hariduse saanud Eesti Vabariigi aegu ja on püüdnud teile edasi anda seda haridust kord avalikumalt, kord südame kaudu.

Mida teile õpetati koolis? Kõigis koolides püütakse alati õpetada õigesti vastamist. Ja see, et paljudest tuhandetest olete teie need 150 kõige paremat, tähendab ka seda, et olete osanud kõige paremini vastata rasketele küsimustele erinevatest ainevaldkondadest, mida kool on teile eksamite aegu esitanud.

Ja nüüd pean ma teid kurvastama. Elu nõuab hoopis midagi muud. Elu nõuab teilt õigesti mõtlemist ega mitte õigesti vastamist. Elu nõuab teilt õigesti mõtlemist ja selle äratundmist, et teil ei ole mitte vastuseid kõikidele küsimustele. Aga et teate, kust otsida õigemaid vastuseid. Et teaksite eelistada paremat vastust halvemale, et oskaksite alati kahelda ja selja pöörata sellele enesekindlusele, mis on alati kõige kindlam allakäigutee, sinna alla kust vähesed ennast püsti ajavad. See on minu elukogemus. Ma olen tuupinud. Ma kartsin õpetajaid niivõrd, et ei ole elus kordagi spikrit kasutanud. Kui mu noorem poeg ükskord tegi lahti selle mapi, kus pigem juhuse kui traditsiooni tõttu olid säilinud minu 9 erineva kooli 11 erinevat tunnistust, tuli äkki rõõmuga joostes mu juurde ja ütles: "Isa su hinne eesti keeles oli puudulik!" Ma olin siis juba kirjanik. Ja tõepoolest, see oli mu ainus puudulik hinne. Saksamaal õppinult, Prantsusmaalt tulles, kirjutasin kõik nimisõnad miskipärast oma esimeses etteütluses suure algustähega. Kõnelesin kaunis kehva eesti keelt. Ma teadsin seda ja õppisin eesti keele ära. Ma mõtlesin kaunis primitiivseid mõtteid. Eriti nõukogude koolis. Ma laenasin raamatuid sõpradelt ja õppisin õppimist. Raamatukogudes hävitati meil 30 miljonit raamatut, häid raamatuid tuli sõpradelt laenata. Ma usun, et raamatute tuhk on niisugune tuhk, millele võime toetuda kaastunde ja kindlusega. Paber on põlenud, aga eesti meel ei ole koos paberiga põlenud.

Tahaksin teile sel ilusal päeval öelda, et olete õnnelik põlvkond. Kui te kooli astusite, lehvisid siin punased lipud. Te lõpetasite kooli sini-must-valge lipu all, mida eranditult kõik teist nägid oma kooliajal esimest korda elus. Mõtelge selle peale, et see lipp, mida me praegu heiskame vahest liigagi palju ja mille tõttu ta on muutunud liigagi tavaliseks, on meie kätte tulnud läbi raskuste. Teda on peidetud maa sisse ja teda on kantud südames. Asi ei ole aga mitte lipus. Asi on selles, et see lipp lehvib kui sümbol, mis peab teile vajaduse korral iga päev meelde tuletama, et teie ees on teed lahti. Neid teid on palju. Nüüd tulebki langetada valik. Kõik tee algused on ühtviisi ahvatlevad. Ja teie valik on õige ainult siis, kui tunnete omaenda võimeid. Kui tunnete, et võimed ei ole piisavad, siis ärge sellest heituge. Kui teate, et latt tuleb kõrgemale seada, siis te ka hüppate sellest latist üle. Inimene on selles mõttes ime, et talle on peaaegu kõik võimalik kui ta endale eesmärgi seab ja sellele eesmärgile jääb truuks, nii nagu see on olnud siin maal 700 aastat. Siin on lehvinud palju erinevaid lippe. Praegu lehvib meile 700-aastaste eesmärkide lipp. Ja jällegi ei ole asi mitte ainult lipus. Asi on selles, et ainult selle lipu värvidele toetudes te saategi ennast teostada, saate teostada ennast eestlasena. Seda on juba palju. Saate teostada ennast eurooplasena, mis on veel enam. Ja saate teostada ennast vaba inimesena, mõtleva inimesena, mis on meie ülim siht.

Mu kallid lapsed ja mu väga lugupeetud pedagoogid!
Sellel kaunil päeval ma tahaksin, et see suvi jääks teile kauaks meelde. Täna on kõik uksed teie ees lahti ja te ei pruugi veel vaadata ukse taha. Homme te seisate oma suurte valikute ees. Ärge kõhelge, valige. Mida iganes te valite, Eesti vajab teid, sest Eesti tulevik on teie keskel. Mina olen ainult Eesti olevik. Palju jõudu! Ja olgu teil hea tuju täna!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud