Armas Eesti rahvas!

Kohe algab meie pidu. Meie 22. Üldlaulupidu, kuid esimene üldlaulupidu sõjajärgses Eesti Vabariigis, mis on teie kõigi tahtel, eesti jonni ja eesti lauluga taastanud oma iseseisvuse; viimane üldlaulupidu, mille võimsat häält kuulevad viimased Eestisse jäänud võõra riigi kaks ja pool tuhat sõjaväelast: täna me laulame neile lahkumislaulu.

Mu sõbrad, koorijuhid, lauljad, heliloojad, sõnasepad, eesti rahvas kodu- ja välismaal: meile kõigile on see paraku ka esimene laulupidu ilma Gustav Ernesaksata. Me võlgneme talle palju enam kui muusikat: me võlgneme talle igatsuse vabast naeratavast Eestist, mis teie tahtel on muutumas tõeks.Tema hoidis saja kahekümne viie aasta eest Tartus süüdatud laulutuld ja jagas seda oma vaiksel moel teie südametesse. Olemata poliitik, oli ta rasketel aegadel meie suurim riigimees: tema süda ja tema mõistus sõlmisid kokku aegade sideme ja rahva tahte. Austagem teda täna ja igavesti! Eesti Vabariik ja Eesti sõbrad kogu maailmas, tõuskem püsti selle suurmehe auks!

Eesti noortele ja Eesti keskmisele põlvkonnale, - ka minule - on see esimene üldlaulupidu, mille viisid annavad tuult tiibadesse meie sinimustvalgetele rahvusvärvidele. Esimest korda sulab Eesti lipusinine kokku Eesti taeva enda sinisega. See kooskõla on kaunis, aga see kooskõla on ka küsimus kõigile teile, mu armsad kaasmaalased. Võõraste lippude rasketel aastatel me kogunesime laulupidudele, sest me teadsime, miks me koguneme ja mille vastu me laulame. Me laulsime oma emakeele lämmatamise vastu; laulsime suurriikide sobingu vastu; laulsime koloniaalse rõhumise vastu; laulsime iseseisva Eesti Vabariigi unustamise vastu. Lauldes olime tugevamad oma rõhujatest. Laul oli meie salakeel ja salarelv, mida mitte keegi ei saanud meilt suust võtta ega käest väänata. Lauldes olime üks igatsus ja üks tahe.

Tänaseks on aeg meie ette veeretanud uue kohustuse: peame teadma, mille poolt me laulame. Ka täna oleme lauldes üks igatsus ja üks tahe, mis käib üle kõige suurematest raskustest. Laulu puhastav laine pühib Eestimaalt ära viimase kõntsa. Kuid selleks peame selgesti teadma, mis on meie tahe, mis on meie kohustus, missuguse Eestimaa tahame pärandada oma lastele ja kaugetele põlvkondadele. Vabaduse joovastus ei tohi lõppeda pohmelusega, vaid sõbraliku külviajaga.

Peame juba täna teadma, mis laulusid meie järeltulev sugu laulab Eestimaal kümne, kahekümne või viiekümne aasta pärast. Eesti kuulub nüüd teile, mu armsad kaasmaalased, ja üheskoos me anname talle Eesti näo, veel eestiliku- ma kui iganes varem. Kõik maad on praegu õhinal avastamas iseennast ja oma põliseid väärtusi. Eesti ei taha ega tohi olla erand, kui ta tahab ühtaegu olla Euroopa ja jääda Eestiks. Ainult siis võime olla tõeliselt vabad, kui juba praegu mõtleme nendele vaimsetele väärtustele, millele rajame oma rahvusliku uhkuse, oma eneseteadvuse, oma sõbraliku iseolemise; kui juba praegu puhastame oma keele ämbriskõndijate võõrsõnadest, mille tähendust nad ise ka ei tea; kui juba praegu naerutame surnuks tõusikuid, kes on valmis eestlaseks olemise maha salgama. Eesti vajab kõige vanemaid regiviise ja kõige moodsamat füüsikat; šamaanitrummi ja Stradivariust; kogu oma ajalookogemust, kogu oma tulevikku, kõiki oma laule ja kogu meie armastust.

Mu sõbrad, ma seisin teie hulgas "Viru" hotelli ees ja vaatasin, kuidas Eesti maakonnad ja linnad liikusid katkematu vooluna Lauluväljaku poole. Ma vaatasin teie nägudesse. Ma püüdsin teie pilkusid. Ma mõistsin: selle rahvaga võib mägesid paigast nihutada ja tähed taevast alla tuua, peaks meil neid maa peal vaja minema. Oma ühendatud töö ja ühendatud tahtega me suudame rohkem, kui oskame täna igatseda. See aeg on käeulatuses, kui võime enesele öelda: oleme omadega mäel!

Täna laulame oma põhjala taeva kummi ja südamed puhtaks. Täna on siin koos kogu Eesti. Raadio ja televisiooni kaudu on siin väljal koos kõik Eesti maakonnad, kõik Eesti saared ja mered, kõik maailma mandrid ja sadamalinnad, kuhu iganes saatus on eestlasi laiali pillutanud. Täna me kuuleme üksteist, näeme üksteist, tunneme üksteist ja hoiame üksteist. Säilitagem seda tunnet iseendas ka argipäevadel, pärandagem selle tunde oma lastele ja lastelastele.

Ja nüüd, kus iganes te olete, Lauluväljakul, kodus televiisori taga või raadio ääres: tõuskem püsti ja laulgem koos Eesti Vabariigi hümni.

Terve see rahvas! Kogu miljon ja enam koos meie hõimudega Soomest ja Ungarist, Ingerimaalt ja Marimaalt, Komimaalt ja kaugelt Ugrimaalt. Täna kuuleb suur maailm ühe väikese riigi kõlavat häält, mis mitte eales enam ei tuhmu!

Elagu Eesti Vabariik!

Head laulupidu!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele