Veel paar kuud tagasi ei teadnud ma isegi, et mul tuleb esineda siin Varbola linnuses augustikuul 1994. Tõtt-öelda tabas see mind nii meeldivalt. Sest vaadake - see on üks neid linnuseid, mida ükski võõrvõim ei ole kunagi suutnud vallutada. Ja sellest ma tahaksingi rääkida. sest nagu see linnus on jäänud vallutamata, nii on jäänud vallutamata veel miljon muud, väiksemat linnust. Need linnused, mida me kanname oma rinnas, mida kutsutakse eesti südameks. Tänu sellele, et ka kõige suuremate raskuste kiuste meis on alati südames lootus; isegi kõige lootusetumas olukorras me oleme teadnud, et vähemalt lastel saab olema soe päike vaba Eestimaa kohal. See vallutamatus, see Varbola linnuse vallutamatus, on meile täna ja tänavu ja sel suvel suure sümboolse tähendusega. Ja me võime endalt küsida, igaüks endamisi ja kogu rahvas koos - kas Eestit ongi üldse kunagi keegi suutnud vallutada? Ma usun, et üsna peagi me vastame sellele üksmeelselt: Eesti on olnud vallutamata!

Siin on olnud võõraid. Nad on tulnud ja nad on läinud. See, mis on olnud ja mis alati on jäänud, on eesti keel, eesti rahvas, eesti kultuur. Seesama jõud, mis meid tänavu siia, vallutamata linnamäele on kokku toonud üle kogu Raplamaa.

Ma tahaksin teile öelda, et ma vene ajal olen siin linnusel käinud. Ta oli siis alati tühi. Aga kummalisel kombel ma nägin, et keegi on selle linnuse eest vaikselt ja vargsi hoolitsenud. Ma oletan, et see võis olla kohalik metskond. Ma tean, et sõjaeelses Eesti Vabariigis eesti ajaloo ees ja eriti eesti muinaslinnuste ees oli suur hoolekandja. See oli suur Eesti sõjajõudude ülemjuhataja, kindral Johan Laidoner, kes hoolitses selle eest, et kõik eesti muinaslinnused saaksid ülevalt õhust pildistatud ja kõikidele muinaslinnustele oleks üles seatud vasktahvel eesti muinaslinnuste kaardiga ja ühe vasknupuga, mis seda ühte, siinset linnust tähistab. Ma ei ole kindal, kas see vasktahvel siin on säilinud. Kui ta ei ole, siis me taastame ta. Kui ta on säilinud, siis hoolitsegem selle eest. Sest ajalugu on meile oluline olnud rasketel aegadel. Ta on näidanud, et ei ole olnud nii rasket aega, mille kõrvalepoleks võimalik kujutleda veelgi raskemat aega. Ma tuletan teile meelde, et alles hiljuti oli eesti rahvas arvukam, kui praegu on soome rahvas. Või lihtsamalt öeldes - kus eestlasi elas maailmas rohkem kui soomlasi. Sõjad on meist nii laastavalt üle käinud: Põhjasõda, I Maailmasõda ja eriti II Maailmasõda, et see on otsekui ime, et see väike rahvakild on säilinud. Et teda mitte ükski suurvõim pole kunagi suutnud võita. Me võime tunda mõrudat meelt, me võime tunda sügavat leina nende pärast, kes meiega koos pole suutnud elada tänase päevani. Selle päevani, kui Eestimaa pinnalt lahkuvad viimased võõrväed.

Tuleb hoida laastatud maad, et saaks selle puhastada militaarsest saastast; et ta muutuks taas naeratavaks Eestimaaks, nagu mina seda lapsepõlvest mäletan.

Maa, mis on olnud 50 aastat võõra võimu all, vajab mitmeid raskeid aastaid, et ennast uuesti püsti ajada - naeratava ja jõukana. Aga esimesed sammud selles suunas on tehtud. Ma tean, et maarahvale on langenud suured raskused ja et meil on veel palju teha; et me riigiaparaat töötab aeglaselt, et see peremehetunne, millele saab ja tuleb riiki rajada, on aeglane tulema, sest veel ei tea inimene täpselt seda, mis temale kuulub ja mis temale ei kuulu. Aga ärgem unustagem - me oleme väike maarahvas, me oleme väike riik. Me võime Munamäe otsa ronida ja sealt me tõepoolest näeme peaaegu poolt Eestimaad.

Praegu kuulub meile kogu Eestimaa, see on ka saadikute ja parlamendi kätes, mis on meie valida ja otsustada. Meil on kohustus tööd teha ja ise otsustada.

Vanasti, vene ajal, see tuli käsu korras Moskvast Tallinnasse, Tallinnast rajoonikeskusesse, rajoonikeskusest kolhoosikeskusesse. Need ajad on nüüd ümber saamas. Nüüd tuleb teil endal otsustada ja oma otsuste eest seista. Nüüd tuleb teil endal seista oma valla õiguste eest ja need maksma panna. Nüüd tuleb teil endal tunnetada, mida tähendab Raplamaa. Mille poolest ta erineb Harjumaast või Läänemaast või Pärnumaast. Ja koonduda nii, et teie maakond tõepoolest oleks üks helme selles ilusas kees, mille nimi ongi Eestimaa. Teil tuleb mõista, et Eestimaa saab olema alati just nii sõltumatu ja nii vaba nagu on sõltumatu ja vaba Eestimaa maakondade summa. Teist Eestimaad meil ei ole. See Eestimaa, see Raplamaa, mis praegu meie ümber on, mille päike meid augusti lõpul soojendab, see ongi see kõige kaunim Eestimaa, mis läbi raskuste uuesti meie käte vahele tulnud .

Hoidkem seda ja töötagem kõik tema heaks.

Ma soovin teile palju jõudu kõigeks selleks,mis alles ees seisab ja palju rõõmu tänaseks päevaks.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele