Kallid lapsed ja õpilased,
armsad õpetajad ja lastevanemad!


Jälle helises esimene koolikell.

Kui te eile õhtul magama heitsite, mõtlesite kõik tänasele koolipäevale . Kas vihikud on valmis? Õpikud koos? Äratuskell üles keeratud?

Ja nüüd oletegi kogunenud oma koolimajja. Paljud teist, kõige nooremad, esimest korda elus.

Praegu jäin mõtlema oma esimesele koolipäevale. See on mul selgesti meeles. Klassiuks oli lahti jäetud, ja ukse taga tunglesid emad. Ma pelgasin natuke ja olin õnnelik, kui tabasin ema pilku. Enne seda oli olnud aktus, ja siis tohtis ema veel mu kõrval istuda. Ta hoidis minu kätt oma käes. Ma läksin kooli viie aastasena. Aga pärast aktust lahutati mind emast. Esimest korda elus. Õpetaja härra Anders seadis meid kahekaupa rivisse ja juhatas mind esimest korda klassi.

Näete, see päev jääb eluks ajaks meelde. Tookord ma seda veel ei teadnud. Sellest on nüüd möödas kuuskümmend aastat.

Ka teile jääb tänane päev eluks ajaks meelde. Aastal 2053 olete niisama vanad nagu mina praegu. Minu jutt läheb teil meelest ära, aga esimene koolipäev meelest ära ei lähe.

Tänane koolipäev ei lähe kellelgi meelest ära. Ei esimese klassi õpilastel, ei viimase klassi õpilastel, ei lähe ta meelest ära teie õpetajatel, kes teile praegu otsa vaatavad, ega teie vanematel, kellest enamus on juba ammu tööl.

Miks ma selles nii kindel olen?

Sellepärast, et meil kõigil, kogu Eestimaal ja ka teie vanematel algas täna uus kooliaasta. Paljud seda veel ei tea või ei ole selle peale mõelnud, ja sellepärast ma seda ütlengi. See on eriline kooliaasta. Ka teie õpetajatele, isegi vanaemadele ja vanaisadele on tänane päev uue kooliaasta algus.

Eilsest alates ei ole meil enam vene vägesid. Täna kannavad Eestis mundrit veel ainult eesti politseinikud,eesti piirivalvurid, eesti tolliametnikud, eesti sõdurid ja eesti ohvitserid. Nii oli see viimati 1939, kui mina läksin viiendasse klassi. Nüüd on meil oma Eesti Vabariik, nagu minu koolipäevil. Eesti Vabariigist räägivad paljud, aga seda mäletavad vähesed. See oli ilus maa, puhas ja sõbralik. Olin juba päris suur poiss, kui nägin esimest korda elus purjus meest Tallinnas Koidu tänaval. Ja kaugelt, mäletan, nägin kord ka kaklust. See oli Männikul ja ma olin väga imestanud. Tookord Eesti ei erinenud kuigi palju teistest Euroopa riikidest, kus ma ka koolis käisin. Olen pidanud ühtekokku üheksa korda kooli vahetama, ja kõik need vahetamised, paigad, ajad ja keeled on mul praegu meeles ja silmade ees. Praegu on Eesti ikka veel rohkem Nõukogude Liidu kui Eesti Vabariigi nägu, ehkki jõed ja järved, puud ja linnad on samad.

See on kurb. Ja nüüd tahaksin juba pöörduda teie kõigi poole. Ka õpetajate, üliõpilaste, isade-emade ja vanavanemate poole.

Täna on meile kõigile alanud uus õppeaasta. Eesti saab tagasi Eesti Vabariigi näo, kui me seda ühiselt tahame ja ühiselt õpime. Igatsus parema Eesti järel peab muutuma tahteks luua paremat Eestit. Et midagi luua, peab oskama; et osata, peab õppima. Tahe õppida sünnib ainult siis, kui me endale aru anname, et me kõike veel ei tea. Niisiis on oma väärtus nii kahtlusel, kas me oskame, kui ka tahtel kahtlusest jagu saada. Kahtlusest jagu saamine ongi õppimine. Eesti on demokraatlik riik, kus määravaks ongi inimese tahe. Kahjuks tahavad kõik õpetada ja vähesed õppida. Inimene otsekui häbeneks öelda: "Ma ei tea sellest mitte midagi, seleta mulle, õpeta mind. " Õppida ei ole kunagi hilja ja ammugi ei ole õppimine häbiasi. Praegu õpib kogu maailm põllumehest riigimeheni, sest maailm on muutumas pöörase kiirusega. Kui meis kõigis on piisavalt tahet muuta ka Eestimaa sõbralikuks, turvaliseks ja jõukaks, peame Eesti nimel oma laste ja õpilaste nimel hakkama õppima. See nõuab kogu rahva tahet. Õlg õla kõrval suudame taastada Eestimaa naeratuse ja seda hoida ja kaitsta. Seda ei suuda teha üksi Riigikogu. Seda ei suuda teha üksi valitsus. Seda ei suuda teha üksi omavalitsused. Seda ei suuda teha teie president. Aga ühiselt ja koos me suudame. Tingimusel, et me äratame endas peremehetunde oma korteri, talu ja kooli, oma valla, linna ja riigi suhtes. Peremehetunne sisaldab endas võrdselt õigusi ja kohustusi ning, mis peamine: peremehetunne peab tänasest juhtima iga Eesti Vabariigi kodanikku, oma riigi peremeest. Suvisel Lauluväljakul rahva poole pöördudes ütlesin teile: "me laulame Vene vägede lahkumislaulu." Teie vastus oli üksmeelne ja tahe nii võimas, et sellega võib mägesid paigast nihutada. Säilitagem endas see peremehetunne ja õpetagem seda neile poliitikutele, kes teile valimiskampaanias lubavad pudrumägesid ja piimajõgesid. Täna alanud õppeaasta on alanud meile kõigile: peame õppima peremeheks omaenda riigis, hoolitsevaks, õiglaseks ja tuleviku peale mõtlevaks peremeheks, kes pärandab oma lastele jõuka naeratava Eestimaa.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele