Majesteet,
Ektsellentsid
Rootsi rahvas ja mu kaasmaalased Rootsis!

Eesti Vabariigi, Eesti parlamendi ja Eesti valitsuse nimel, aga ka Rootsis oma uue kodu leidnud eestlaste nimel väljendan oma sügavaimat kaastunnet kõigile, keda on tabanud "Estonia" katastroof.

Rootsi kõrval on Eesti nii väike rahvas, et tänane lein on eestlaste perekondlik lein. Igaüks meist on kaotanud oma lähedase või oma sõbra lähedase inimese, olgu ema või isa, lapse või lapselapse, õpetaja või koolivenna.

Sõnad on liialt väetid kirjeldama seda, rootslaste ja eestlaste ühist valu, mis meid siia kirikusse, televiisorite ja raadiote ning homsete ajalehtede veergudele on ühendanud.

Rõõmul on üks nägu. Õnnetusel, leinal ja valul on iga kord oma nägu. Ta puudutab hinge, inimest ja rahvaid erineval moel.

Täna me küsime nõutult, miks on see katsumuste karikas just meile osaks saanud. Me tajume seda ülekohtuna, oleme kibestunud ja võime ise ülekohtu lõksu langeda. Valu,võib puhastada, aga ka, vastupidi rõõmule, pimestada ja äratada kurjust.

Seepärast koondagem oma tänaseid mõtteid katsumuste puhastavale toimele. Kaotuses ühineb inimese ajaline saatus inimese ajatu igavikuga. Katsumused, kuitahes rasked on inimese suurim ohver ja samas ka ainus tee, mis inimeses süvendab inimese tunnuseid, mis meid puhastab ja häälestab kaastundele, selliselt meid kõiki lähendades.
Eestlasena võin teile kinnitada, et nii ohvriterikast kaotust ei ole meie rahvale osaks saanud märtsiküüditamisest alates. Nii ohvriterikast kaotust merel ei ole meile osaks saanud teise maailmasõüja paadipõgenike suurest septembrikuu lainest saadik 1944. Tollel kaugel ajal leidsid mu kaasmaalased Rootsimaa pinnal suuremeelsust, abi ja halastust. Ta avas teie silmad ühe väikese rahva kannatustele ja teie südamed halastusele.

Ka tänane katsumus on inimese kahevõitlus lootuse ja viletsuse, headuse ja kurjuse, valguse ja pimedusega. Kurjus on juba hüppevalmis sadade inimeste ohvrit ja miljonite leina ära kasutama omakasu huvides.

Seiskem vastu sellele kiusatusele.

Langetades pea kõigi hukkunute ees, kõigi tänaste leinajate ees, langetan pea ka laeva kapten Arvo Andressoni ees. Me ei tea täna veel õnnetuse fataalseid üksikasju. Kuid ma tean teile kinnitada, et laev lahkus meie hulgast avariitulede särades, kolmekordse sireeni saatel ja kapteniga sillal. Ta käitus nii, nagu sajandite vältel on eesti kaptenid käitunud, viimse hetkeni truu mereseadustele.

Majesteet, lugupeetavad leinalised, võin teile kinnitada, et Eesti Vabariik teeb kõik endast oleneva selle katastroofi kogu tõe selgitamiseks. Üksi nii võime oma ühist merd, mida eestlane kutsub oma teiseks põlluks, muuta turvaliseks ja ohutuks. Turvaliseks meie lastele, meresõitjatele, kõigi läänemere-äärsete riikide lippudele.

See on meie esimene kohus hukkunute ees.

Iga katsumus, kuitahes valus, on uue lootuse sünd.

Tänaseni on rootsi ja eesti rahvast ühendanud meie ühine ajalugu, meie ühised rõõmud ja lootused.
Tänasest ühendab meid sellele lisaks ühine kaotus, igavikku astunud inimelud, igavikku ulatuv side.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele