Lugupeetud konverentsist osavõtjad !


Kui Eesti rahvas 1992. aastal 28. juuni rahvahääletusel võttis vastu uue põhiseaduse, siis hääletas ta Eesti riigi arendamise poolt, mis rajaneb Euroopas omaksvõetud demokraatlikel põhimõtetel. See ei saanud teisiti ollagi, sest alates Eesti Vabariigi rajamisest 1918. aastal oleme me Euroopas, tema riikide pere võrdõigusliku liikmena juba omaks võetud.

Sõjaeelne Eesti oli Euroopas edukas nii majanduse kui kultuuri vallas. Stalinliku Nõukogude Liidu ja hitlerliku Saksamaa salasobing lõikas Eesti, Läti ja Leedu ning mitmed teised Kesk-Euroopa riigid rohkem kui viiekümneks aastaks Euroopast välja. Kuid ka neil aegadel ei kustunud eesti rahva hinges igatsus oma riigi ning sellega seoses ka euroopaliku kultuuri ja eluviisi järele. See lootus ja igatsus on nüüdseks üle kasvanud tahteks saada uuesti täieõiguslikuks liikmeks Euroopa riikide seas, tunda end Euroopa peres vabalt, pälvida teiste austust ja lugupidamist, mis langeb osaks vaid töökale, rahuarmastavale, tõe ja õiguse põhimõtteid armastavale rahvale. Tahame elada põhimõtete järgi, mida oleme minevikus austanud ja mida austavad meist Läänes asuvad riigid.

Kuid mis on siis Euroopa? Kas ainult see, mis asub meist läänes, seega Lääne-Euroopa? Aastakümneid samastatigi Euroopat Euroopa Ühendusega, millest on nüüdseks saanud Euroopa Liit. Eelnevast pisut laiem on Euroopa Nõukogu haare, kuid ikkagi oli monopol euroopalikkuse mõistele Lääne-Euroopal.

Kaheksakümnendate aastate lõpul alanud revolutsioonilised sündmused Ida-Euroopas, mis viisid kommunistlike rezhiimide kukutamisele, Saksamaa taasühinemisele ning Balti riikide taastamisele, on Euroopat avardanud, sest on taastunud ka Kesk-Euroopa mõiste. Geograafilised piirid ja kultuurilised piirid on taas kokku sulamas. Eesti on alati kuulunud geograafiliselt Euroopasse, Euroopa kui ühtse majandus- ja kultuuriruumi piir on alati kulgenud meist ida pool, vaatamata katsetele seda muuta.

Niisiis näitavad viimaste aastate dünaamilised sündmused, et staatiline kujutlus Euroopast kui pisikesest Lääne-Euroopa poolsaarest on muutunud anakronismiks. On aeg Euroopa mõistet dünaamiliselt defineerida.

Seda kinnitab ka Euroopa Liidu kui meie maailmajao peamise integratsiooniorganisatsiooni areng, tema laiendamine nii itta kui põhja Austria, Soome, Rootsi ja Norra arvel. See on loogiline ja loomulik protsess, mis vastab selgelt ka Eesti huvidele. Taastatud Eesti Vabariigi arengupõhimõtted on olnud avatus ja koostöö. Väike riik, nagu seda on Eesti, ei suuda eksisteerida suletud süsteemis, lootes üksnes oma võimalustele. Avatus Euroopasse ja koostöö Euroopaga annavad meile garantiid meie iseseisvusele ja majandusliku koostöö kaudu ka julgeolekule, võimaldavad meil pääseda Euroopa turgudele, lubavad meil kiiresti jalad alla saada majanduses ning selle kaudu saavutada uut kvaliteeti ka hariduses, kultuuris ning elatustasemes.

Loomulikult tuleb Euroopa Liitu minekuga rohkem arvestada teiste liikmesmaade huvidega. Kuid nagu näitas hiljutine rahvahääletus Soomes Euroopa Liitu astumise küsimuses, oli otsus kõigele vaatamata positiivne, Euroopa Liidu kasuks.

Euroopa Liidu laiendamine vastab ka pikka aega muutumatuna püsinud Euroopa Liidu enda huvidele. Kesk- ja Ida-Euroopa püüd ajast maha jäämist tasa teha, tema nälg arengu ja selleks vajalike muudatuste järele, sitkus ja südikus, teoind ja vitaalsus, energia ja töötahe - see kõik lisab uut energiat ka endisele Lääne-Euroopale. Laienev liikmeskond toob kaasa mõttevärskust ning uuendusi väljakujunenud tavadesse.

Täna ei ole Eesti ega Euroopa Liit valmis selleks, et Eesti saaks selle liidu liikmeks. Meil on vaja veel üht-teist korraldada, et astuda Euroopa Liitu täisväärtusliku liikmena. Küll aga oleme teinud ja teeme ka tulevikus kõik selleks, et see kasvuaeg oleks võimalikult lühike. Seepärast on igati tervitatav Vabariigi Valitsuse püüe sõlmida veel selle aasta jooksul assotsiatsioonileping Euroopa Liiduga, mis oleks vaheetapiks Liidu täisliikmeks saamisele.

Assotsiatsioonileping on märk sellest, et Euroopa Liit tunnistab Eestit usaldatava partnerina. See oleks veel üks näide, kuidas Euroopa Liit tunnistab Euroopa mõiste dünaamilist avardumist, Euroopa struktuuride muutumist.

Tuletan teile meelde suure eurooplase Norbert Wieneri paradoksi: muutumatult säilivad ainult need struktuurid, mis lakkamatult muutuvad. Euroopa ei ole Imedemaa, kuid ta võib olla Alice. Euroopa ei tarvitse seda veel teada, kuid Eesti teab seda juba täna.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele