Lugupeetav härra juhataja!
Ekstsellentsid!
Mu daamid ja härrad!

Oma lühikese sõnavõtu alguses tahaksin õnnitleda oma soome-ugri hõimlasi Ungaris CSCE juhtriigiks saamise puhul ja tänada Itaaliat suurepärase juhtimise eest eelnenud perioodil.

Härra juhataja!

Iga eestlase ja isiklikult minugi südames ja meeles on CSCE-l väga eriline koht. Esimene tippnõupidamine 1975. aastal Helsingis süütas leegi, mida me teisel pool Soome lahte selgesti nägime, leegi, mis paisus tuletornina teed näitama pikkadel, pimedatel, kõledatel aastatel raudse eesriide taga. Järgmisest tippkohtumisest 1990 Pariisis proovisime meiegi osa võtta. Tol aastal vaevlesime oma iseseisvusvõitluse valudes. Olin siis Eesti välisminister ja mul on päevselgelt meeles, kuidas sellesama delegatsiooni käsul, kes lõi väljendi "Euroopa ühisväärtused", ei lubatud Baltimaade delegatsioone kohtumisest osa võtma. Kolmandaks tippkohtumiseks 1992. aastal olime taastanud oma sõltumatuse ja saanud CSCE liikmesmaaks. 1992. aasta lõppdokumendi sõnadega võõrvägede "kiire, korrapärase ja täieliku" väljaviimise kohta Balti riikidest sai CSCE anda täiesti asendamatu panuse selleks, et meil käesoleva aasta 31. augustiks õnnestus saavutada oma eesmärk -Vene vägede lõplik väljaviimine.

Juba üksi see tõik muudab CSCE praeguse, neljanda tippkohtumise ajaloolise tähtsusega sündmuseks. Täna võime tõesti öelda, et Teine maailmasõda on lõppenud ja peaaegu kõik selle jäänused kõrvaldatud.

Kuid kuhu me nüüd edasi läheme?

Härra juhataja!

Tahaksin tähelepanu juhtida kolmele põhiküsimusele, asjaoludele, mis sõltuvalt meie suhtumisest võivad küllaltki oluliselt kujundada CSCE tulevikku. Ma mõtlen siin rääkida Euroopa väärtustest, CSCE kohast Euroopa julgeolekustruktuuride rajamisel nende väärtuste kindlustamiseks ja rahuvalvest nende säilitamise vahendina.

Lubage, et alustan neist väärtustest. Berliini müüri langemisest peale ei oska me õieti Euroopat määratleda. Katsed teha seda geograafiliselt ei ole välja tulnud, sest Euroopa tähendust ei leia parimastki atlasest. Oleme pidanud sondeerima sügavamalt, jõudes lõpuks tõdemuseni, et määravaks tunnuseks on renessansi ja valgustusaja, kaheksateistkümnenda, üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi suurte filosoofiliste ja ühiskonnaõpetuste ühispärand. Just see ühispärand sünnitab omakorda Euroopa ehk Lääne ühisväärtused.

CSCE on nendel väärtustel põhinev protsess. Niisiis kui me soovime tugevdada CSCE-d, peame tugevdama ka tema aluseks olevate väärtuste tunnistamist.

Praegusel otsustaval silmapilgul seisab meil ees strateegiline valik. Me kas muudame neid väärtusi, lahjendame neid, et nad sobiksid uutesse oludesse, või siis säilitame ja tugevdame neid, tugevdades sel moel ka ühiskonda tervikuna. Eesti seisukoht selles küsimuses on selge. Meie usume, et inim- ja kodanikuõiguste norme ei tohi rakendada valikuliselt. Ei saa olla mingeid erandeid tingituna riigi suurusest või geograafilisest asendist, kultuuripärandist või ajaloost, sellest, et riik on üleminekuseisundis, sellest, et riigil on tuumarelv, ega sellest, et riigi sisepoliitiline olukord on rabe. Ühes riigis rakendatavad normid peavad kehtima kõigis teisteski CSCE piirkonna riikides. Teisisõnu mingeid kummijoonlaudu ei saa olla.

Alati pole see kerge, ent meie oleme Eestis saanud selles protsessis koostöös CSCE-ga konkreetseid tulemusi. Tänu CSCE rahvusvähemuste ülemvolinikule ja eriti CSCE esindusele on Eesti küllaltki palju saavutanud. Kuid kasu on saanud ka CSCE. Olles Eestis oma teovõimet edasi arendanud, on CSCE nüüd rohkem valmis aitama tulevikus teisigi maid.

Kokkuvõttes on siis CSCE kogemused olnud meie riigile kasulikud ja konstruktiivsed, aga eelkõige on nad olnud positiivsed. CSCE tugevdamise teid otsides võiksime silmas pidada kogemusi Balti riikides kui suuri õnnestumisi, mida tasub järgida nendel CSCE piirkonna aladel, kus CSCE asjatundlikkust kõige enam vajatakse. Eesti usub näiteks, et CSCE peaks pühendama rohkem tähelepanu ja jõudu Sõltumatute Riikide Ühenduseks nimetatava rühma liikmeile ning tegema seda palju tarmukamalt.

Lisaksin käigult ühe märkuse. Täna hommikul kuulasin suure huviga, nagu küllap teiegi, mu daamid ja härrad, härra Jeltsini mõtteavaldusi Vene Õigeusu Kiriku olukorrast Eestis. Arvan et ma ei eksi, kui loen seda märkust kriitiliseks, kuid igatahes tuli see üllatusena. Asi on selles, et {Vene} [Apostlik-]Õigeusu Kirik Eestis allub Konstantinoopoli patriarhile. Kui Nõukogude Liit meie maa okupeeris, viidi kirik Moskva patriarhi kaitse alla, kuid nüüd on see Eesti kirik oma sõjaeelse staatuse taastanud.

Selle küsimuse peavad otsustama usklikud, mitte riigimehed. Arvan, et me peaksime püüdma sedalaadi süüdistusi ja avaldusi vältida, ning kutsun kõiki asjaosalisi üles hoiduma inimõiguste kasutamisest propagandavahendina ja poliitika tööriistana.

Härra juhataja!

Ma siirdun nüüd CSCE rolli juurde Euroopa kujunevas julgeolekusüsteemis. Eesti kiidab heaks CSCE kui piirkondliku organisatsiooni tugevdamise ja talle esmaotsustaja õiguse andmise. Sellises tõstetud enesekindlusega rollis saaks CSCE hästi ära kasutada oma ainulaadset seisundit Euroopas ja toimiks täiendava jõuna ÜRO kõrval, mis, nagu peasekretär Boutros Boutros-Ghali täna hommikul märkis, kinnitab piirkondlike organisatsioonide tähtsust juba oma põhikirjas. Ma loodan väga, et me paeguse kohtumise lõpuks selles seisukohas kokkuleppele jõuame.

Eesti kiidab heaks ka mitmesuguste rahvusvaheliste institutsioonide ja protsesside suurema kooskõlastamise ettepanekud. Usun, et horisontaalne kooskõlastamine aitab ära hoida jõupingutuste dubleerimist ning ära kasutada mitmesuguste organite üksteist täiendavaid aspekte, mille tulemusena üldine tõhusus suureneb.

Asjakohaseks näiteks on Euroopa Nõukogu. Euroopa vanima organisatsioonina, mis kaitseb üksikisiku õigusi ja õigusriigi põhimõtteid, on Euroopa Nõukogu ju suurepäraseks partneriks CSCE tüüpi kõikihõlmavaile organisatsioonidele. Oma kõrgete vastuvõtunõuetega annab Euroopa Nõukogu tulevastele liikmetele stiimuli oma kodus kord majja luua, tugevdades seega veelgi enam meie Euroopa ühiskodu.

Me räägime kogemuste põhjal. Meie maad on külastanud üle 20 uurimiskomisjoni ja inimõiguste erivoliniku alates Euroopa Nõukogust kuni CSCE ja ÜRO-ni ja tunnistanud Eesti täiesti terveks. Neist tunnistustest tõusis tulu möödunud aasta mais, kui Euroopa Nõukogu otsustas meie täisliikmeks vastuvõtmise, rõhutades sellega, et Eesti on demokraatlik õigusriik, kus austatakse inim- ja kodanikuõigusi.

Nagu CSCE-ga, on meie kogemused olnud positiivsed ka Euroopa Nõukoguga ja me soovitame neid soojalt teistelegi. Nagu teate, on Euroopa Nõukogus olnud kõneaineks see, kuidas aidata tulevastel liikmetel saavutada liikmesmaalt nõutavat taset. Kõikihõlmava organisatsioonina võib aga CSCE juba praegugi toetada õigusriigi loomist Venemaal ning tal on juba olemas needki mehhanismid, mille abil jälgida inimõigusi.

Järgmine oluline mehhanism stabiilsuse suurendamiseks on "Euroopa stabiilsuse pakt". Eesti tervitab seda Euroopa Liidu algatust, mis Balti Ümarlaua kaudu loob vajaliku õhkkonna piiridega ja võõrast päritolu rahvarühmade integreerimisega seotud mureküsimuste lahendamiseks. Me näeme selles paktis ka vahendit, mille abil võime valmistuda tulevikus Euroopa Liitu astumiseks. Selle pakti abil saame näidata oma tahet ja valmisolekut töötada ühiselt probleemide lahendamiseks, millest tuleb jagu saada liitumiseelsel perioodil. Seoses sellega tervitame Venemaa Föderatsiooni osalust vaatlejana Balti Ümarlauas kui üht usaldusmeedet. Usume, et kui Venemaa võtaks sellest osa täiemal määral, tõstaks see usaldust veelgi.

Ja lõpuks peaks julgeolekusfääris toimuma NATO laienemine käsikäes CSCE ennetava diplomaatia rolliga. Palju on siin räägitud CSCE nimes esimese C [nõupidamine] asendamisest O-ga [organisatsioon], kuid mina arvan, et me peaksime pöörama suuremat tähelepanu S-ile [julgeolek]. Sel põhjusel tervitan ma soojalt Põhja-Atlandi Nõukogu möödunudnädalast otsust alustada otsest praktilist laiendamistööd. Julgeolek on mitmemõõtmeline ja me loeme CSCE-d ja NATO-t teineteist täiendavaiks teedeks sama eesmärgi poole, milleks on ohutum ja inimlikum kontinent.

Härra juhataja!

Peatun nüüd lühidalt rahuvalve teemal. Olen kord juba öelnud ja ütlen taas, et 1992. aasta Helsingi dokumendi III peatükis sõnastatud rahuvalvepõhimõtted kehtivad ka tänapäeval. CSCE võimuses on parandada mehhanisme, mis tagaksid neist põhimõtetest kinnipidamise, ja liikmesriikide võimuses on leida endas poliitilist tahet kaitsta neid põhimõtteid mistahes lahjendamise eest.

Käesoleval ülevaatekonverentsil on muuhulgas arutatud riikidevaheliste rahuvalvejõudude loomist Mägi-Karabahhi tarvis. Eesti pooldab sellist sammu väga ja me loodame, et see siin täna ka ära otsustatakse. Veel on arutatud, kas lubada kasutada rahuvalveoperatsioonides niinimetatud "kolmandate osapoolte jõude". Sellega tuleme tagasi nende põhimõtete juurde, millest ma enne rääkisin. Meie usume, et kui me peame silmas jõu kasutamist, siis peab ÜRO Julgeolekunõukogu sellise sammu heaks kiitma. Kui me peame silmas rahuvalveoperatsioone, siis peab see toimuma III peatükis esitatud põhimõtete järgi. Kui need tingimused on täidetud, siis see, kuidas me neid jõude nimetame, pole enam mingi mure. Kui aga neist põhimõtetest kinni ei peeta, olgu siis poliitilisel otstarbel, raha kokkuhoiu pärast või mõne partneriga tüli ärahoidmiseks, siis satume peagi libedale teele. Kui rahuvalvet või rahu tugevdamist või rahuloomet kasutatakse maskina, mille varjus tahetakse saavutada poliitilisi eesmärke, siis ei tule kaua oodata uut Euroopa jagamist. Sellepärast olen ma väga kindlalt veendunud, et rahuvalve peab olema rahu säilitamise, mitte valduste säilitamise mehhanism.

Härra juhataja!

Lõpetuseks soovin ma Ungarile edukat CSCE juhtriigiaastat ja tervitan Šveitsi järgmiseks juhtriigiks valimise puhul.

Tänan, härra juhataja.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele