Kas meil on moraalseid kohustusi oma hõimlaste suhtes?


Kahekümne kolmest uurali rahvast on kolm rahvast loonud omariikluse. Need on Soome, Eesti ja Ungari. See iseenesest sisaldab juba olulist ühisjoont: rahvusliku identiteedi peamine kandja - keel, on meil olnud allasurutud asendis ja märkinud pigem sotsiaalset tunnust kui rahvust.

See asjaolu - üldtuntud nagu ta on, väärib ometi uurimist, kasvõi juba emakeele kui identiteedi peamise kandja erilise asendi tõttu.

Viitaksin käesoleva sajandi suurimale Eesti ajaloolasele Paul Johansenile, kes jõudis järeldusele, et sotsiaalset karjääri tegev eestlane sattus saksakeelsesse keelekeskkonda ja ajalooallikad on teda tavaliselt samastanud sakslasega.

Paul Johansen on jälginud ka vastupidist protsessi - sotsiaalsel redelil allapoole liikuv sakslane sattus eesti keele keskkonda ja on ajalooteaduses leidnud käsitlemist kui eestlane.

Seepärast on nii Eestis kui Ungaris käibinud rööbiti etnonüümiga ka väljend Undeutsche, mida rahvusromantiline ajalooteadus on tajunud pejoratiivsena. Tegelikult on see termin märkinud üksnes fakti, et keelekasutuse piirid - vähemalt keskajal - ei olnud rahvuslikud , vaid sotsiaalsed. Toon vaid mõningad näited.

Soome hümni tekst on kirjutatud rootslase poolt, kes end kahtlemata identifitseeris Soomega. Soome ja Eesti hümni viisi kirjutas Hamburgi sakslane, mis vähimalgi määral ei sega meid, ei soomlasi ega eestlasi, ennast rahvushümniga identifitseerimast.

Oleks mõtet märkida sedagi üldtuntud asjaolu, et erinevatel aegadel on eestlased kord koos soomlaste, kord koos ungarlastega sama krooni ja lipu alla kuulunud.

Lühidalt: meie uurimispaatos on seni koondunud peamiselt meie erinevustele, umbes nii, nagu on kombeks halval ajakirjandusel, ja hoopis vähem on tähelepanu pööratud meie ühisjoontele. Need on ometi alati olnud, kuid meie teadvusse on nad astunud alles kaasajal, mida nimetatakse külma sõja lõpu järgseks ajaks.

Külma sõja viis aastakümmet on kõigile kolmele riigile jätnud sarnaseid arme, mis - tõsi küll, on erineva sügavusega.

Kõige hermeetilisemalt eraldas raudne eesriie Euroopast Eestimaa, otsekui kätte makstes Eesti keskse rolli eest Euroopa keskajal. Rahvusteadustele ja eriti fennougristidele, kes ühel või teisel viisil sõltusid juurdepääsust algallikatele - soome-ugri rahvaste kultuurile, keelele, muusikale - andis see paradoksaalsel kombel Eesti akadeemilisele teadusele tunduva edumaa Ungari ja eriti Soome kolleegide ees. Ungari Teaduste Akadeemia auliikme, akadeemik Paul Ariste õppetool Tartu Ülikoolis kujunes akadeemiliseks koduks mari, mordva, komi, udmurdi ja paljudele teistele soome-ugri haritlastele.

Mitmetes Eesti teadusarhiivides säilitatakse soome-ugri rahvakultuuri unikaalseid materjale. Pikaajaliste teaduskontaktide tulemusel Eesti ja Venemaal asuvate soome-ugri rahvaste vahel, mida soodustas Eesti jäämine raudse eesriide taha, - ei ole halba ilma heata! -, kujunes Eestist idapoolsete hõimurahvaste vaimne eestvedaja. Ka tänapäeval, eriti just tänapäeval on Eestil moraalne kohustus seda tegevust jätkata.

Eesti ja Soome identiteediotsingud rahvusliku ärkamise ajal olid suunatud sugulasrahvastele. See aktualiseerub taas tänapäeval, mil taastades oma iseseisvuse oleme väljunud Nõukogude Liidust. Nõukogude Liidus oli Eesti eripäraks euroopalikkus. Nüüd, olles Euroopas, on meie eripäraks soome-ugrilikkus. Euroopas on meil kaks hõimukaaslasest partnerit - Ungari ja Soome. Aga me ei saa unustada soome-ugriliku kultuuri kandjaid Venemaal. Esiteks on meie kogemus ühine. Teiseks põhineb nii Ungari, Soome kui ka Eesti eripära sellel ühisel ajaloolisel kogemusel. Praegune Venemaa soome-ugri rahvaste sotsiaalne ootus on võrreldav eestlaste ja soomlaste rahvusliku ärkamise meeleoludega möödunud sajandil. Nende silmad on pööratud meie poole.

Eesti võimalused on siin vahest kõige suuremad, mis on tingitud meie sulgemisest raudse eesriide taha. Oleme olnud seespool, oleme olnud nagu Joonas vaala kõhus. Eestlaste pikaajalised kontaktid, mis tänaseks on laienenud veelgi, kohalike olude parem tundmine, 1970. aasta fennougristika kongress Tallinnas on näide sellest, kuidas (akadeemiline) hõimlus murdis raudeesriidest läbi: Tallinnasse saabus hulk rahvusvaheliselt tuntud väliseesti teadlasi. Pärast kongressi hakkasid Eesti õppejõud õpetama Soome ülikoolides. See kõik oli akad. Paul Ariste teene, kes oli Tartu Ülikoolis loonud tugeva fennougristika õppetooli ja koolkonna, millele Moskval polnud vastuargumente. Vastupidiseks näiteks: Peter Domokos udmurdi kirjanduse uurijana ei saanud kordagi legaalselt viibida Udmurdimaa pealinnas Iskaris!

Meie geopoliitilisest asendist tingitult on Eestil selles valdkonnas teinegi eluline huvi. Niikaua kui Eesti on Venemaa naaber, aga seda on ta igavesti, on meile väga oluline, kuidas Venemaa suhtub oma vähemustesse, sest riigi suhtumine oma vähemustesse ja väikestesse naabritesse on omavahel seotud.

Siingi on Eestil positiivne kogemus. 1925. aastal astus jõusse Eesti kultuurautonoomia seadus, mis äratas oma uudse sisu poolest tähelepanu kogu maailmas ja hämmastas paljusid sellega, et kultuurautonoomia anti ka baltisaksa saksa feodaalsele vähemusele. Sakslasi peeti ekslikult nii eestluse kui Eesti rahvusriigi ideoloogilisteks ja ka otsesteks vastasteks.

Erinevate kultuuride säilitamise vajadusest kõneldakse sageli ja enamasti kõlavate sõnadega. Unifitseerumisele kalduvas maailmas tundub esmapilgul, et paljude erinevustega arvestamine muudab praktilise elukorralduse tarbetult tülikaks. Tegelikult on erinevuses lisavõimalus, lisaväärtus, millega arvestamine muudab lõpptulemuse efektiivsemaks, mõistlikumaks, ilmselt ka moraalsemaks. Komi naftaleke seab ohtu kogu neenetsi kultuuri lääne pool Uurale. Naftajuhtmed on viletsad idal pool, aga arktika keskkond - mitte ainult looduslik, vaid ka kultuuriline - on säärastele õnnetustele äärmiselt tundlik. Kuid naftatöölised käituvad Siberi põhjaaladel samamoodi nagu Südavenemaal. Nad ei taju, et Siber nõuab teistsugust käitumist, mis nende kultuurikogemuses puudub. Nad ei taju, et efektiivne tegutsemine Siberis eeldab sealsete põlisrahvaste kogemuse põhjalikku tundmist. Selles peitub normaalse arengu võti. See on diversiteedi otsene kasu.

Soome-ugri rahvaste probleemil ei ole ühtset lahendust. On paarkümmend rahvakildu, ja osa neist on määratud hävimisele. Kamassi rahva hääbumine on jäädvustatud helis ja pildis. Dokumenteeritud kultuur filosoofilises mõttes ei ole hävitatav. See mõistagi ei vähenda moraalset kohustust, pigem suurendab seda.

Inimõiguste teema ülestõstmine on suunatud alati totalitaarsete süsteemide vastu. Totalitaarsed süsteemid toituvad tugevast keskvõimust. Tugev keskvõim ei talu seda, mis normist kõrvale kaldub. Inimõiguste probleemi tõstatamine on suunatud ka kultuuri puuduliku, pealiskaudse, sageli ka küünilise tundmise vastu Läänes. Seda esineb sageli ka riikides, mida ei ole põhjust võrdsustada Hitleri ja Stalini terroriga, kelle vennalikult ühendatud jõududega hävitas 120 miljonit inimest. Endiselt väheneb maailmas keelte arv erinevatel andmetel viiekümne kuni saja võrra aastas. ÜRO 25 000 ametniku hulgas ei ole tööjõu puuduse tõttu mitte ainsatki inimest, kes peaks inventariraamatut aasta jooksul välja surnud keelte kohta. Siin kohal kasutan juhust ja väljendan heameelt ÜRO eelmise Peaassamblee otsuse üle luua inimõiguste ülemvoliniku ametikoht ja soovin tulevasele (?) ülemvolinikule jõudu ja kannatlikkust ka lingvistika traagiliste külgede tundmaõppimiseks.

Ühtse lahenduse puudumist, õieti kultuurikogemuse erinevust, tajus omal veidral kombel isegi Nõukogude administratsioon. Tänapäeval võime Nõukogude Liidust kõneleda seda, mida kümmekond aastat tagasi võisime ainult mõelda. Võime möönda, et Stalini kirjutatud konstitutsioon oli demokraatlik - deklareeriti inimeste võrdsust. Aga teame - Orvelli meenutades, et mõned inimesed ja rahvad olid võrdsemad kui teised. Seda kummalisem oli mul näha eskimote ja tšuktšide asualadel vihikulehe suurusi silte vene keeles trükitud tekstiga, mis keelas venelastel küttida morskasid, kuid lubas seda teha korralikul põlisrahval.

Inimõiguste formaalne kaitsja võiks seda käsitada Suure Vanema Venna diskrimineerimisena, teadmata, et põlisrahvas oskas oma traditsioonilise kultuuri põhjal morska mitte ainult tabada, vaid ka randa vedada, otstarbekalt kasutada tema liha, siseelundeid, rasva ja nahka, seda töödelda ja - kohalikku vene ülemust soojade talveriietega arktilises pakases elus hoida. Äärmuslikud loodustingimused seavad inimese ette äärmuslikke nõudeid. Neid nõudeid saabki täita üksnes traditsioonilisele kultuurile toetudes. See praktiline ja vahest isegi mitte küüniline järeldus oli täiesti piisav tsensorile, et lubada trükki need vihikulehe suurused kuulutused, mis olid vastuolus üksnes nõukogude retoorika, mitte poliitilise praktikaga. Sedalaadi näiteid on rohkesti. Korjaki asualal, külas, mille nimi ise juba peegeldab vägivaldse kolhoseerimise traagilist ajalugu, nimelt Sedana rändkülas, oli pärismaalastele keelatud piiritusemüük ja pool aastat hiljem keelati ka hambapastamüük. Pärismaalane oli vahepeal ülemuse hämmastuseks avastanud, et klaasis vees lahustatud hambapastal on samasugune mõju nagu Palinkal - tõsi, maitse on Palinkal parem.

Tuleme nüüd tagasi soome-ugri kultuuride juurde. Meie eesmärk ei saa olla üksnes nende (kvantitatiivselt erineva elujõuga) kultuuride talletamine ja kirjeldamine. Meie eesmärk peab olema kaasa aidata soome-ugri kultuuride täisväärtuslike olemistingimuste loomisele. Siingi on lahendused erinevad. Handid saavad suurepäraselt hakkama oma looduslähedase traditsioonilise kultuuri raames, aga linnamiljöös kaotavad oma identiteedi. Maridel ja udmurtidel tuleks ka linnas võimaldada elada emakeelses keskkonnas nii, et oma kultuurikontekstist väljumine oleks erand, mitte reegel. Teiseks, soome-ugri kultuurid peaksid ise muutuma avatuks, maailmakultuuri osaks, mitte saama kõike vene keele ja kultuuri vahendusel. Praegune linnaudmurt saab kultuurilisi mõjutusi oma kodukülas elavalt vanaemalt ja venelasest korterinaabrilt. Nii võib udmurdi kultuur muutuda vene kultuuri dialektiks.

Nad ootavad, et meie - eestlased, soomlased, ungarlased, viiksime neid kontakti maailmakultuuriga, annaksime neile teise silma.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele