Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President rektor Mait Klaasseni inauguratsioonil 31. augustil 1993 Tartus
31.08.1993

Väga lugupeetav Põllumajandusülikooli Rektor Mait Klaassen,
väga lugupeetav Ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel,
väga lugupeetavad rektorid, professorid ja akadeemiline pere,
väga lugupeetavad valitsusliikmed!


Minu siinolek väljendab meie rahva põlist lugupidamist Eesti põllu ja seda põldu hariva Eesti talupoja vastu. Täna koondub see lugupidamine Eesti Põllumajandusülikooli rektori Mait Klaasseni isikule, kellele meie akadeemiline pere on usaldanud homse talupoja ja taluteaduse kujundamise mitmekülgseks, kaasaegseks ja Eesti põlisväärtusi säilitavaks.

Niisiis kõneleme tänasel inauguratsioonil ja sellele järgneval audoktorite promoveerimisel ühtaegu nii mineviku kogemustest kui tuleviku kohustustest, järelikult oleviku muredest. Meie ühine eesmärk on lootustest ja raskustest sünteesida arukas, jõukohane ja Eesti isepärast lähtuv nägemus põllumajanduse asendist Eesti majanduses, teaduses, kultuuris, mõttelaadis, teisisõnu nägemus Eesti homsest maastikust.

Ei kunagi varem ole Eesti ühiskond ja Eesti talupoeg seisnud nii raske ülesande ees. Meie riigiõiguslik filosoofia toetub Eesti riigi kontinuitiivsusele: me jätkame sealt, kus meie kodu ehitamine 1940. aasta sõjalise okupatsiooniga katkestati. Paraku toetub ka meie igatsus kauni, jõuka ja sõbraliku Eesti järel tundelisele kontinuitiivsusele: enamasti endale aru andmatagi tahame Eesti külamaastikku näha oma lapsepõlve mälestuste või vanavanemate meenutuste või raamatust ammutatud kirjelduste või maaliklassikas jäädvustatud vormide sarnasena.

Eesti külamaastiku kujundamine ja eesti põllumajanduspoliitika määramine on sootuks raskem ülesanne Eesti julgeolekupoliitika või tööstuse kavandamisest juba seetõttu, et oleme rõhuvas enamuses alles teise või kolmanda põlvkonna linlased ja meie juured ammutavad endiselt hingejõudu Eesti põllust, Eesti mullast, mis on eestlasele peremehetunde ja iseseisvuse sümbol.

Neid hingelisi väärtusi me ei tohi murda, vaid peame kalliks pidama. Kuid mitte konserveerimise hinnaga, vaid moderniseerimise kohustusega. Peame teisejärgulisest loobuma, et koonduda esmajärgulisele ja seda säilitada ja rikkamaks muutma meie muutunud ja muutuvas maailmas.

Kauges minevikus on eestlased olnud kõige põhjapoolsemad põlluharijad maailmas. Eesti muld on meie ajalugu. Selles rahvuslikus kapitalis elab mitmekümnete põlvkondade sihipärane töö Põhjala napi päikese all, mis on saatnud meile kolmandiku või koguni poole võrra vähem energiat kui Kesk- või Lääne- Euroopale. Ometi oleme suutnud oma oskusi ühendada Eesti looduslike eeldustega ning toitnud iseendid ning toitnud oma ülejääkidest ka naaberrahvaid, -koguni kaugeid Vahemeremaid varustanud kuulsa eesti seemneviljaga.

Kuid kaasaegses Maailmas on kadunud kaugused sootumaks. Maailm on muutunud väikeseks külaks ja arktiliste saamide lapsed söövad troopilisi banaane mitte uudishimust vaid sellepärast, et need on odavad.

Niisiis tuleb meil kõigepealt teadvustada, et me astume peremeestena tagasi maailma kuid see maailm on tundmatuseni muutunud. Me peame leidma selle piirkonna, milles me ennast kui eestlased kõige tõhusamalt suudame teostada. Peame kõigepealt hindama muutuste sügavust ja mõistma nende pöördumatust. Peame samas hindama ja säilitama Eesti põllumajanduskultuuri suurimaid saavutusi: oma tõukarja ja seemnekasvatust. Peame leidma optimaalse struktuuri eraomanduse ja vabakaubanduse tingimustes. Peame lahendama riikliku toetuse ja siseturukaitse keerulised probleemid, sest lisaks põllumajanduspoliitikale puutuvad need otseselt või kaudselt ka rahvuslikku julgeolekusse. Peame aktiviseerima põllumajandussaaduste eksporti nii läände kui itta. Ida-eksporti on lubanud rahaliselt vahendada mõned olulised Lääne-Euroopa pangad. Selles suhtes olen ettevaatlikult optimistlik.

Meie rahvas on enam kui kord tõestanud, et ta tahab elada iseseisvalt. Nüüd peame tõestama, et me oskame elada iseseisvalt. Meie poliitika - ka julgeolekupoliitika - on võimalikult kiire integreerumine Euroopaga. See kõlab kaunisti. Samas oleme kahe vahele jätnud tõsiasja, et Euroopaga integreerumisele peab eelnema integreerumine Läti ja Leedu majandusega, sealhulgas põllumajanduses.

Kõiki neid probleeme peame lahendama käigult ja ülirasketes tingimustes, kus akadeemilise pere palk on pahatihti väiksem erafirma sekretäri palgast. Ka siin peame jõudma õigete kriteeriumideni, ja selleks on muidugi hariduse taasväärtustamine.

Hariduse taasväärtustamine viib meid tagasi eesti talupojakultuuri kõige kaunima jooneni: * Maa on rahvale loomusund. Maa mõtte, hinge ja tahte viimistlejaks peab saama maa-aate omaks võtnud haritlaskond tihedalt läbi põimitud aktiivse, teadliku, haritud põllumeeskonnaga.*

Need sõnad pärinevad Kaarel Liidakult. Nad on üle kuuekümne aasta vanad ja ometi kaasaegsed. Olgu need sõnad tõestuseks, et meie põhiväärtused säilivad üle aegade tingimusel, et oskame kohaneda ja eesti külamaastikku kohandada oma dünaamiliselt muutuva maailmaga.

Sel leks soovin teile kogu südamest jõudu tööle, lugupeetav rektor Mait Klaassen!

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud