Lugupeetav Tallinna Tehnikaülikooli rektor Olav Aarna!
Lugupeetavad rektorid, audoktorid, professorid ja akadeemiline pere, mu daamid ja härrad!


Tehnikaülikool ja Eesti Vabariik on kaksikud: mõlemad on sündinud aastal 1918, ja mõlemad on sündinud ühest emast, enesemääramise pühast õigusest. Rahvas määrab ennast riigiks, inimene määrab ennast inseneriks või poeediks. Ühiskonna ülesandeks on niisuguste tingimuste loomine, et see enesemääramine, mis samaaegselt on ka eneseleidmine, sujuks arukalt, harmooniliselt ja tagaks iseenese taastootmise nii riigi kui isiksuse tasemel lõpmatuse kõige säravamate kauguste taha.

Aastat nelikümmend tagasi imponeeris mulle John Bernali Oxfordi loengutsüklis esitatud mõte, mille kohaselt kaunid kunstid on oma olemuselt kumulatiivsed, vastupidi teadusele, mis ei ole kumulatiivne. Selles ohtlikus mõttekäigus on poolharitlasele palju ahvatlevat. Tõepoolest, kes söandaks öelda, et "Ilias" või "Kalevala" on vananenud? Neid trükitakse, järelikult valitseb turul nende järele nõudmine, järelikult inimene vajab neid ja nad elavad edasi tänapäeva inimeses, tänasel tänaval, koolis, seadusloome salapärastel tundidel parlamendis. Iseasi on John Bernali arvates teadus: kirjastused ei trüki traktaate tõestustega, et maailm on lame ja saabki ainult lame olla, ega ka mitte Lamarque'i oivalist mõttetera, mille kohaselt hiired sünnivad mitte emahiirest, vaid mustast pesust. Omavahel öeldes on mul teatav sümpaatia Lamarque'i veidra teooria suhtes. Ent nii või teisiti oli Bernali silmis teadus nagu salamander, kes jätab maha oma saba ja mõne aja möödudes kasvatab uue. Bernali kaitseks võib öelda vahest seda, et oma loengute aegu ta veel ei teadnud, et mina töötan eeskätt aju vasaku poolkeraga ja teie, lugupeetavad täppisteadlased eeskätt suuraju parema poolkeraga. Kuid selle erineva toodangu summaks on ikkagi ja ainult kultuur. Niisiis, kui tohin ennast korrata, summaks on kultuur, ainus keskkond, mis kindlustab inimese taastootmist nii, nagu me Inimest Euroopas mõistame. Aastakümneid oleme juubelipäevadel harjunud viitama minevikku, oma juurtele, et sel viisil leida lootust ja õigustust tulevikule, sest tulevik ei ole olnud Eestile garanteeritud. Täna palun Teid üheskoos pöörata pilk tulevikku.

Kultuur on ainus keskkond inimese taastootmiseks. Ühes teises seoses olen tosina aasta eest väitnud, et kultuur tasub ennast. Möönan, et see kõlab küüniliselt, kuid ainult pealiskaudsele kuulajale, jah, üksnes küünilisele kuulajale. Nüüd tahaksin lisada, et taastootmine on raudse eesriide taguste aastakümnete vältel tähendanud meile eeskätt indentiteedi säilitamist, iseenese taastootmist, iseenese kloonimist, kui kasutada geneetikute väljendit. See on iseloomustanud eesti kultuuri neil aastakümnetel, kui ta oma olemasolu ja säilimise eest võitles. See oli kaitselahing.

Tulevikku pööratud pilk esitab meile sootuks uusi küsimusi ja uusi nõudeid.

Eesti kultuuri tõhusust, et mitte öelda väärtust, saame mõõta oma rahvusliku koguprodukti kasvu najal. Ootamatul kombel on see lause ühtviisi kehtiv nii keemikute kui poeetide suhtes. Noored, kes tänavu sügisel immatrikuleeriti, lõpetavad ülikooli 1997.a. ja saavutavad oma täisküpsuse järgmisel sajandil, kui Eesti on Euroopa Ühenduse liige. Lapsed, kes tänavu läksid esimesse klassi on tänaste rebaste rebased aastal 2004 ja saavutavad oma täisküpsuse aastal 2015.

Kas oskame realistlikult hinnata, missuguseid erialasid vajab sel aastal Eesti Vabariigi keemiatööstus, inseneriteadus, side ja transport, põllumajandus, kirjandus, kunst või filmitööstus? Ma ei kõnele futuroloogiast. Ma kõnelen hoonest, mille alusmüür Teie kätega, lugupeetav akadeemilne pere, on juba paika pandud. Kui täpselt me teame, mittu korrust alusmüür kandma peaks ja kuhu tuleb uks või aken?

See on küsimus Tehnikaülikoolile juubeliaastaks.

Meil tuleb endale rohkem teadvustada, et me astume peremeestena tagasi maailma, kuid sellisesse maailma, mis on tundmatuseni muutunud. Ma loodan, et toetudes teile on Eesti rahval ja riigil võimalik praegustest raskustest ja lootustest võimalik sünteesida arukas, jõukohane ja Eesti omapärast lähtuv arengustrateegia Eesti majandusele, teadusele, haridusele, mõttelaadile. See seostub kõige tihedamalt ülikooliõppe viimisega Euroopa tasandile, üliõpilaste iseseisva mõtlemise, vastutustunde ja initsiatiivi arendamisega, teadmiste ja oskuste sidumisega. Sealjuures tuleb isikute, ettevõtete ja firmade huvide kõrval silmas pidada Eesti riigi ja rahva kui terviku huve ja eesmärke. Mul on hea meel, et Tallinna Tehnikaülikool on jõuliselt rakendanud uuendusi akadeemilises struktuuris, üleminekus formaalselt kursuste süsteemilt ainesüsteemile, magistri - ja doktoriõppes. Ärge unustage sealjuures ka üldinimlikke ideaale, filosoofia ja teiste humanitaarteaduste väärtusi.

Niisiis, juubelipäevaks ei toonud me teile vastuseid, ma tõin teile üksnes küsimusi. Kuid vastuste leidmises neile küsimustele sõlmub kultuur ja poliitika. Soovin Teile, lugupeetav Rektor, lugupeetavad professorid, jõudu ja sihikindlust vastuste leidmisel, sest see ongi akadeemilise töö sisu, veel enamgi: see on Eesti Vabariigi tulevik.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele