Härra FIES-i president,
mu daamid ja härrad!


Eesti Vabriigil on rõõm tervitada teid Tallinna ajaloolises raekojas. Sellega on mu protokolaarne osa täidetud. Teie loal lähen küsimuste juurde, mis on sisulised. Wickham Steed, omaaegne "Times'i" toimetaja kirjutas täpselt aasta enne Teise maailmasõja algust järgmise lause: "Ajakirjanduse probleem on demokraatia keskne probleem." Presidendina juhindun Eesti Vabariigi põhiseadusest, mis jõustus 3. juulil 1992 ja käsitab oma teises peatükis kõiki neid inimese põhiõigusi, mis peavad tagama demokraatia arenemise Eestis.

Niisiis oleme definitsioonilt liitlased.

Samas annan endale aru, et teid kõnetades pöördun töösturite poole, kelle toodangut võib mõõta ka tonnides ega mitte demokraatia kuldsete viljade maitse järgi. Noormehena paelus mind see kummaline seik, et Rootsi riik subventsioneeris demokraatia huvides väikese levikuga ajalehti. Nende hulgas oli Rootsi kommunistide lehti, kelle eesmärgiks oli paradoksaalsel kombel hävitada relvastatud klassivõitlusega seesama riigikord, kes teda toitis.

Ajakirjandustööstus, vaba sõna ja demokraatia näiliselt lihtsad ja tegelikult keerulised vahekorrad on ühel või teisel viisil teie nõupidamise põhiteema.

Ma loodan, et sellest kujuneb dialoog, kahesuunaline maantee. Te veendute, et Eesti on võimeline kiiresti õppima. Ja loodetavasti veendute, et ka teil ja laiemas mõttes Euroopal on palju Eestist õppida. Olete siia tulnud Eestit iseendale ja Euroopale avastama. Lubage mul öelda, et täppisteadused välja arvatud, on iga avastamine tegelikult põhjalikult unustatud tõdede ülekordamine. Siin saalis näiteks etendasid Tallinna kodanikud Terentiuse komöödiaid 16. sajandil ja kõrvalsaalis valisid nad samal ajal demokraatlike protseduuride järgi oma kõrgeimat võimu. Riigivõimu ja rahva dialoog on Eestis kulgenud trükitud sõna kaudu märksa kauemini, kui paljudes Euroopa riikides. Üheksateistkümnendal sajandil oli ajalehtede asutamine omamoodi rahvussport Eestis. Nimetan neid detaile üksnes seepärast, et meid varitseb maailmas statistiliste keskmiste lahenduste usaldamise oht. Ometi on iga rahvuskultuur niisama erandlik ja ainukordne, nagu Leonardo da Vinci Madonna.

Samas paeluvad mind tendentsid, mis on ühised postkommunistlikus ühiskonnas, olenemata eesti, või ungari, või vene, või saksa teravalt erinevatest identiteetidest. Mõelge näiteks sellele, et totalitaarses ühiskonnas oli inimene ebatavaliselt vaba. See oli ebatavaline vabadus selles mõttes, et totalitaarne ühiskond vabastas inimese mõtlemise kohustusest. Mõtlejad lasti maha, või saadeti koonduslaagritesse, või suleti kuldsetesse puuridesse vesinikpommi leiutama. Ärge alahinnake ahvatlust vabaneda mõtlemise kohustusest! See ahvatlus on umbrohi, mida aednikul tuleb välja kitkuda iga päev,- mitte ainult meil, postkommunistlikus Eestis, vaid ka Wickham Steedi kodumaal Suur-Britannias, ja Prantsusmaal, ja Ühendriikides. Mingil hirmuärataval viisil on eranditult kõik ühiskonnad latentses postkommunistlikus seisundis. Mis sellest järeldub? See ongi küsimus, millele ootan teie vastust. Mis on ajakirjandustööstuse ja ajakirjandusvabaduse vahekord? Kellele kuulub ajakirjandus? Kes on ajakirjandusorkestri Karajan? Kes koostab kontserdiprogrammi?

Mu daamid ja härrad, demokraatia on õnneks fataalne paratamatus. Paraku on tal oma hind, ja see hind tuleb ajakirjanduse tarbijal kinni maksta omast taskus. Ta teeb seda tingimusel kui ta ajakirjandusest leiab liitlase oma õigustele, ning motivatsiooni oma kohustustele. Mida madalam on informatsiooni hind, seda kättesaadavam on ta rahvale ja seda suurem on rahva valikuvõimalus, valikuvõimalus erinevate ajalehtede ja erinevate otsuste vahel. Õiguste ja kohustuste tasakaal ehk suveräänne otsus ongi demokraatia. Teie kätte usaldatud trükitoodang, mu daamid ja härrad, on demokraatia kõige tugevam tööriist sellest päevast peale, kus ajakirjandus tervikuna ja iga väljaanne eraldi lähtub neist samadest õiguste ja kohustuste piibellikust tasakaalust.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele