Tänan teid mulle osutatud au eest kõnetada Hõimupäevade pidulikust lõpetamisest osavõtnuid.

Paljudele teist või teie lastele on filmid "Veelinnurahvas" ja "Linnutee tuuled", mõned minu raamatud ja brošüürid olnud sissejuhatuseks soome-ugri kultuurimaailma, järelikult küsimuse juurde "Kust me tuleme? Kuhu läheme?"

Lihtsamal ja sõnadesse valamata kujul on selle küsimuse ees seisnud meie kõige kaugemad esiisad läbi aastatuhandete . Omal moel suutsid nad sellele küsimusele leida õige vastuse. Muidu ei oleks meid täna olemas niisugusel kujul, nagu me nüüd parajasti oleme. See igikestev küsimus on juhatanud meid möödunud sajandil rahvuslikku ärkamisse, julgustanud rajama oma riiki ja õpetanud oma väärtusi kaitsma. Lõpuks jõudis kätte petlik aeg, kus "Kalevala" ja "Kalevipoeg" olid laulikute huultelt rännanud õpikutesse, muinaskangelased valatud pronksi või raiutud graniiti ning firmad ja vabrikud olid hakanud kandma müütiliste kangelaste nimesid. Kõik oli lõplikult valmis, järelikult surnud. Akadeemilised lahkamiskambrid uurisid soome-ugri preparaate elektronmikroskoobi all ja avaldasid aegajalt tulemusi, mis olid peletavalt täpsed nagu formalaldehüüdi valemid.

Teine maailmasõda viis soomlaste, ungarlaste ja eestlaste teed ajutiselt lahku. Meilt võeti vabadus - ja me hakkasime mõistma selle tõelist hinda. Meilt võeti usk - ja äkki hakkasime tundma oma nähtamatutes juurtes liikuvaid mahlu. Meie suust võeti meie keel - ja nii avanesid meie silmad kõige lihtsamale tõele, millest tulenevad kõik muud tõed, inimõigused ja enesemääramisõigus kaasa arvatud. See tõde kõlab lihtsalt: kultuur on ainus keskkond, mis kindlustab inimese taastootmise.

Eestlased ei kaotanud aega raudse eesriide taga. Meile oli avatud Siber, see määratusuur kontinent, kus oli ruumi võrdselt koonduslaagritele ja puutumatule loodusele. Kultuuri mõistmiseks läksime tagasi kultuuri lätete juurde ja leidsime võimsate jõgede vaiksetes käärudes kalastajaid ja kütte, kes elasid oma põlist elu rahaliselt vaeselt, kuid vaimselt rikkalt. Meil oli ja on palju neilt õppida. Kuid lisaks kultuurikogemusele oleme Siberist kaasa toonud mõruda poliitilise järelduse: on ebamoraalne kõnelda Rio de Janeiros väljasurevate looma- ja taimeliikide kaitse alla võtmisest ning vaikida väikerahvaste kaitsmise vajadusest. Tehnikamaailm eristab suuri ja väikesi struktuure, kuid humanistlikus maailmas on kõik kultuurid põhimõtteliselt võrdsed, nagu on võrdsed inimesedki. Praeguses maailmas võib garanteerida inimõigusi ja garanteerida kodanikuõigusi ning tappa väikerahvaid, tappa piiskagi verd valamata ning inimese- ja kodanikuõigusi rikkumata. Olen kõnelnud sellest möödunud suvel Joensuus ja kordan täna uuesti, et inimõiguste ja kodanikuõiguste vahel puudub oluline lüli, mis tagaks väikerahva õiguse ja säilitaks seekaudu maailma kultuuride paljususe. Paljususes peitub inimkonna tugevus. Selle vahepealse õiguslüli puudumine on seadnud erilisse ohtu väikerahvad, sealhulgas meie soome-ugrilised keelesugulased Venemaa metsavööndis ja Siberis. Seda teades, ning arvestades, et Eesti, Ungari ja Soome on ainsatena soome-ugri rahvastest loonud omad sõltumatud riigid, peame selgesti tajuma enda kohustusi oma keelesugulaste suhtes ning Euroopa õigusteadvusse viima olulise järelduse: kultuuriline identiteet vajab õiguslikku kaitset. Handi-ostjaki inimõiguste eest võitleja Prokopi Sopatšini mõrvamine sundis mind kevadel pöörduma Soome, Ungari ja Ameerika Ühendriikide presidentide ning rahvusvaheliste organisatsioonide poole alustamaks ühisaktsioone väikerahvaste, sealhulgas meie keelesugulaste õiguste kindlustamiseks. Identiteedi hävitamine ja etniline puhastus on ühe medali kaks külge.

Minu pooole on pöördunud algatusrühm "Soome-ugri Rahvaste Instituudi" asutamiseks Tallinna. Eesti Vabariigi presidendina toetan niisuguse instituudi rajamist kõigi minu käsutuses olevate rahvuslike ja rahvusvaheliste, materiaalsete ja moraalsete võimalustega. Meeldiva uudisena võin Eesti kineastidele teatada, et hiljuti Washingtonis peetud läbirääkimistel Public Broadcasting Corporationi juhtkonnaga leidsime Eesti filmitegijatele võimaluse jätkata nende senist tööd meie hõimurahvaste kultuuri, folkloori, keele ja rahvamuusika dokumenteerimisel tõsielufilmidena ja sel viisil kindlustada eesti filmikunsti püsimist, samas ka hõimurahvaste kultuuri ,jõudmist laia maailma.

Usun, et kõigist raskustest hoolimata seisame lootusrikka alguse künnisel. Vormigu ühine mure meie ühist lootust. Soovin hõimupäevalistele murelikku pilku maailma tulevikku: kultuur on ainus keskkond, mis kindlustab inimese taastootmise. Soovin teile lootusrikast pilku: kultuuride paljusus on määrav tingimus, mis säilitab ja tugevdab inimkonda.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele