Lugupeetavad koosolijad,


Ma tervitan Teid Inimõiguste Instituudi juhatuse eelseisva valimise puhul ja soovin Instituudile edu ja järjekindlust edasises töös.

Et inimõigusi Eestis kaitsta tuleb, ehk, täpsemalt, et tuleb, ehk, täpsemalt, et tuleb igale inimesele lihtsalt ja sõbralikult selgitada, missugused tema õigused ja kohustused Eestis, on olnud minu sügav veendumus juba 1990 aastal, kui töötasin välisministrina. Aastal 1991 ütlesin pressikonverentsil Eesti ajakirjanikele, et Inimõigused kujunevad Eesti Assamallaks. Neile, kes Eesti pärimustega tuttavad ei ole, lubatagu selgitada, et Assamalla kui kujund tähendab Waterlood või Stalingradi, teiste sõnadega otsustavat lahingut ja saatusliku kaotuse võimalust. Seepärast, lugupeetud siinolijad, oli mu esimeseks sammuks Eesti Vabariigi põhiseaduslikult valitud presidendina Inimõiguste Instituudi ellukutsumine. See minu otsus ei leidnud kaugeltki mitte ühemeelset poolehoidu Eesti ajakirjanduses ning sundis koguni valitsust ennast distantseeruma: peaminister Mart Laar ühes usutluses kinnitas, et Inimõiguste Instituut on loodud mitte presidendi, vaid Eesti Vabariigi kodaniku Lennart Meri poolt, kellel on õigus asutada mistahes instituuti. Seda õigust ma kahtlemata kasutan edaspidigi Eesti riiklike huvidele vastavate instituutide ja institutsioonide loomisel. Ent meie poliitiline praktika on juba tõestanud Inimõiguste Instituudi vajalikkust ja õigeaegsust: Kirjas ÜRO peasekretärile Boutros Boutros-Ghalile rõhutas peaminister Mart Laar Inimõiguste Instituudi ellukutsumist Eesti presidendi poolt kui olulist sammu Eesti Vabariigi eneseteostamisel õigusriigina. Mul on rõõm nentida, et Eesti presidendi ja Eesti valitsuse seisukohad selles olulises küsimuses on teineteisele lähenenud.

Siinolijatele on muidugi teada, miks Eesti Vabariik peab olema ja loodetavasti saab olema Euroopa riikidele, Ameerika Ühendriikidele, Kanadale ja kogu demokraatlikule maailmale ning rahvusvahelistele organisatsioonidele, ÜRO ja Euroopa Nõukogu kaasa arvatud, teerajajaks, õpetajaks ja eeskujuks Inimõiguste kaitsel. Kõigepealt juba seetõttu, et Eesti Vabariigis 1925. vastu võetud kultuurautonoomia seadus garanteeris inimestele ja vähemustele nii laialdasi õigusi, mida ei andnud ega garanteerinud ükski demokraatlik riik, olgu Weimari Saksamaa, Prantsuse III Vabariik või Magna Charta aegadesse tagasi ulatuv anglo-saksi auväärne demokraatlik traditsioon Suurbritannias, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. Teiseks teguriks, mis kohustab meid Euroopale eeskuju näitama, on totalitaarse Nõukogude Liidu mantlipärijate, vene ekstremistide katsed Eesti suveräänsust lammutada inimõiguste kaudu. Nende eesmärgiks on Nõukogude Liidu taastamine Hitleri-Stalini pakti kunagistes piirides. Selle agressiivse välispoliitilise strateegia üks autoreid on kahjuks Vene Välisministeeriumi juriidilise osakonna ekspert Vitali Trofimov, kes möödunud aastal kirjutas: "Inimõiguste küsimus on meie tugev relv.". See on kogu maailmale hoiatav näide sellest, millise künismiga võivad tänapäevalgi posttotalitaarsed jõud manipuleerida Inimest ennast Inimõiguste püha mõiste kaitsmise ettekäändel.

Eesti Vabariik garanteerib kõigile siinolijatele kõik inimõigused, sõltumata nende keelest, rassist või usutunnistusest, ja ta teeb seda Eesti seaduste põhjal, mis tunnistavad rahvusvaheliste konventsioonide ülimuslikkust. Eesti Vabariik osutab, et Läti, Leedu, Moldaavia, Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaani, Kasahhi ega ükski teine suveräänne riik ei ole palunud ega volitanud õigusteadlast Trofimovit säherdusel feodaalsel moel kaitsma nende riikide kodanike inimõigusi Eesti Vabariigi piirides, sest seda teevad Eesti seadusandja poolt vastu võetud või ette valmistatavad seadused.

Samas me anname endale aru, et Inimene, tema õigused ja selle kaitse ei ole kusagil maailmas täiuslik. Ta ei ole seda Ühendriikides ega Saksamaal, ei ole Euroopa Nõukogus ega ÜRO-s. Me anname endale aru, et õigusriiki tuleb Eestis ehitada meil endil ja meie lastel, et meil tuleb seadusloomet senisest kiiremini täiendada, et peame tõlkima ja inimestele kättesaadavaks tegema inimõiguste konventsioonid ja aktid, et peame hoolt kandma õigusteadvuse süvendamise eest Eestis, et inimene, põhiseadus käes, oskaks pöörduda kohtusse, kui ta vajab oma õiguste kaitset, ja samas: et inimene mõistaks oma õiguste ja oma kohustuste lahutamatust, nende igavest dünaamilist tasakaalu, mis on iga õigusriigi püsimise esimene eeldus.

Tehkem seda tööd Euroopa traditsioonide vääriliselt ka Eestis, täna ja kohe! Selleks jõudu tööle!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele