Lugupeetav juhatus,
lugupeetud põllumehed!


Väljas on kevad, kuid põllumehe südames on talv. Mõne nädala pärast tuleb põllule minna, kuid kelle põllule? Millega minna põllule? Mida külvata? Ja kui kevadel külvata, kes lõikab sügisel saagi?

Ma usun, et ühel või teisel viisil kõlasid need küsimused kongressi ennelõunasel istungil ja kardan, et nad jäävad kõlama ka lõunajärgsel istungil. Seepärast otsustasingi vastu võtta teie kutse ja Vabariigi Presidendina esitada oma arvamuse küsimuses, millest kahtlemata sõltub Eesti Vabariigi tulevik.

Alustaksin tsitaadiga: "Maapiirkonnad on Eesti rahva ja kultuuri tugiala. Eesti riigi püsimiseks tuleb arendada eestlaste asustust kõikides Eesti piirkondades. Maamajanduse arendamise aluseks on maa ning seal asuvate ehitiste ning metsa eraomandus. Kiire omandireform ja ulatuslik erastamine on Eesti majanduse tervendamiseks möödapääsmatu."

Arvan, et kõik saalisviibijad, ja ka kõik need, kes raadio või ajalehe vahendusel kongressi tööd jälgivad, on ühel meelel nõus sellele tsitaadile alla kirjutama, täiesti sõltumata oma erakondlikust kuuluvusest. Eesti põllumehe ja Eesti põllu austamises, sajandite vältel tööga loodud Eesti muldade pühaks pidamises valitseb meil üksmeel ehk konsensus, nagu parlamentaarses riigis öeldakse. Olen veendunud, et konsensus jääb püsima ka siis, kui teile ütlen, et äsjane tsitaat pärineb Vabariigi Valitsuse koalitsioonileppest.

Niisiis ei ole meie tänased mured sündinud hea tahte puudumisest. Vastupidi, probleemid on teadvustatud Eestis vahest hoopis teravamal ja täpsemal kujul, kui muudes Kesk-Euroopa riikides, ja juba see on omaette väärtus. Kapital, kui soovite, kuid paraku surnud kapital, mis ei paljune. Milles siis asi?

Seni, kuni maal ja põllumajanduses kasutatavatel varadel ei ole omanikku, takerdub kogu maaelu. Meil on varad: maa, tootmisvahendid, põhikari, seeme ja ennekõike inimene, kes tahab tööd teha. Takerdumine või koguni seisak seab kogu selle potentsiaali hävimisohtu. Ei ole presidendi asi põllumehele seletada, et meie tõukarja taastamine kestaks üle inimpõlve. Praeguses norutundes tahaksin ometi tõsta eesti põllumehe eneseteadvust ja kõrvutaksin eestlase suutlikkust Kesk-Euroopaga mõne numbri varal, mis on võetud paari aasta vanusest statistikast:
Ida-Saksamaal, endise SDV alal kasutati 100 hektari viljelemiseks 11 inimese tööjõudu;
Eestis 100 hektari kohta 7 inimese tööjõudu, ning
Saksa Liitvabariigis 100 hektari kohta 4 inimese tööjõudu.
Võiksin siia juurde lisada veel mõned tegurid, mis teevad põllumajandustoodangu Eestis perspektiivsemaks kui Rootsis või Soomes. Esimene tegur on ajutust laadi, tuleneb meie karmist inflatsioonivastasest finantspoliitikast ja avaldub Eesti tööjõu odavuses. Lähema viie aasta kestel tuleb meil seda puudust käsitleda eelisena. Teine tegur on alalist laadi ja avaldub selles, et Eesti asub Euroopa ristteel: tal on oivalised ühendused niihästi idaturule kui lääneturule. Seegi tegur tuleb tööle rakendada.

Lühidalt: meil on head väljavaated, ometi seisame kriisisarnase olukorra ees, kus kõik probleemid on otsekui sõlme jooksnud.

Nad ongi sõlme jooksnud.
Meil on õige majanduspoliitiline filosoofia, kuid põllumajandus on elav organism. Ta kas elab ja areneb või elab ja sureb. Põld ja põllumaa elab oma kella järgi, mis näitab kevadet, suve, sügist ja talve, sõltumata sellest, kas seadusloome on looduse kellaga ühes taktis tiksunud või mitte.

Sõlme jooksnud probleeme võib lahti harutada, kuid ajaloos on Gordion oma sõlme ka mõõgaga lahti raiunud: teda kannustas aeg, nagu meid praegu kannustab kevad. Mul on kiusatus nimetada teile veel ühte kõigile tuttavat näidet, nimelt seda, et käsumajandusest eramajandusele tagasiminek on niisama raske, nagu omletist muna tegemine. Sellega põhjendatakse seadusloome aeglust, mis tuleneb probleemide keerukusest. Nõus. Probleemid on keerulised. Kuid seadusloome peab arvestama ajategurit ja veel midagi: Piibli kümme käsku välja arvatud, ei ole maailmas loodud ainsatki seadust, mis oleks ideaalne, lõplik ja igavene. Napoleoni me tunneme kahjuks tema lahinguväljade kaudu ja märksa vähem kui riigitegelast, kes pärast Prantsuse revolutsiooni pidi aluse panema uutele omandisuhetele, uutele tsiviilõiguslikele vahekordadele. Ta mõistis ajategurit hinnata nii lahinguväljal kui ühiskonnas, ta dikteeris öösiti oma sekretärile Tsiviilkoodeksit ja sellest öisest loomingust sündisid omandisuhted, inimestevahelised selgesti sõnastatud õigused ja kohustused, sündis Prantsuse pank, sündis tänane Prantsusmaa. Koodeksit on hiljem korduvalt täiendatud, sest ükski seadus ei saa kunagi olema ideaalne, lõplik ega igavene.

Praegu peame möönma, et ajategur sunnib Gordioni sõlme pooleks raiuma selliselt, et ühele poole jäävad omandisuhted ja teisele poolele need õigused ja kohustused, millega põllumees järgmisel kuul põldu harima läheb.

Nimetan vaid kõige üldisemaid vajadusi.

1. Maa tuleb üles harida. Selleks tuleb kõigis valdades luua võimalused põllumajanduslikuks maakasutuseks kõigile soovijaile. Valitsus on selleks eeldused loonud. Põllumeestele tuleb anda kindel garantii, et nad saavad oma toodangut riigile realiseerida, ning seadustada, kui palju ja millise hinnaga seda ostetakse.

2. Valitsuse loodud abifond, 50 miljonit EEK, peab lähema kahe nädala jooksul jõudma vahetute tootjateni hoiu- ja laenuühistute kaudu või olemasolevate struktuuride abil ning raha tuleb jaotada sõltuvalt oodatavast toodangust.

3. Kui majandid ei ole 8. aprilliks oma põhikirja ühistu seadusega kooskõlla viinud, kaotavad nad juriidilise isiku staatuse. Arvan, et Kongressil oleks otstarbekas valitsuselt taotleda selle tähtaja pikendamist.

4. Välisabi ja krediite kasutada mitte niivõrd teravilja sisseostmiseks Ameerika Ühendriikidest kui investeerimiseks tootmisse, küla infrastruktuuri ja abitootmisse (põllusaaduste ja metsa esmane töötlemine), et tagada aastaringset tööhõivet.

5. Tuleb kaasata tugevate välispankade vahendust, et põllumajandussaadusi müüa Venemaale, eeskätt Peterburi, ning teistesse riikidesse, ja sellise kolmnurga kaudu laekuvaid vahendeid kasutada seemne, tehnika ja väetiste sisseostmiseks.

6. Laenuprotsendi vähendamine kuue protsendini ja selle diferentseerimine, hüpoteegipanga loomine, maksukoormuse vähendamine ja võla tasumine tootjaile. See on meie häbi, et me tänaseni ei ole suutnud põllumeestele tasuda möödunud aastal toodetu ja tänaseks juba paljuski tarbitu eest. Riigi kokkuhoiupoliitika ei ole selle õigustuseks.

Eestis on kehtinud ja kehtib ka tulevikus rahvatarkus: ametimees on ajutiselt rikas, maamees põliselt rikas. Sügiskülvi tehti meil enam, kui eelmisel aastal. Seepärast olen veendunud, et talunike arukus juhatab meile kätte õige lahenduse ka sellel, Eestile nii raskel kevadel, ning ükski põld ei jää harimata. Selleks soovin teile kõigile jõudu tööle!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele