Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Stuttgardis 3. mail 1993
03.05.1993

Riigisekretär Stadeni südamlik sissejuhatus vabastab mind vajadusest laskuda ajalukku ja selgitada teile, missugune riigiõiguslik vahe on Eesti Vabariigi ja näiteks Kirgiisia Vabariigi vahel. Vahe ei seisne selles, et Eesti Vabariiki on tänaseks tunnustanud üle saja riigi, hoopis enam kui Kirgiisiat. Vahe seisneb selles, et Eesti Vabariiki kui endise Rahvasteliidu liiget on endise Rahvasteliidu liikmesmaad ühe erandiga taastunnustanud. Eesti Vabariik on niisiis de jure säilitanud oma järjekestvuse ja realiseeris selle de facto 1992. aastal uue demokraatliku põhiseaduse vastuvõtmisega rahvahääletusel. Põhiseaduse alusel viidi möödunud sügisel läbi presidendi ja parlamendi valimised. Selle tulemusena ma seisangi teie ees ja tahan teid südamest tänada võimaluse eest kõneleda Eesti kontinuiteedist, teiste sõnadega neist Euroopa julgeolekusse puutuvates probleemidest, mis tulenevad kahest teineteisest välistavast poliitilisest praktikast.

Esimene praktika on omane demokraatlikele riikidele ja tuleneb põhimõttest, et rahvusvahelise õiguse rikkumine ei sünnita uut õigust. Teiste sõnadega, Eesti Vabariigi diplomaatiline esindatus demokraatlikes riikides on katkematult püsinud, ja selles seoses nimetan hardumusega oma isa sõpra ja enda sõpra Ernst Jaaksonit, kes on auga astunud maailma diplomaatia ajalukku, esindades Eesti Vabariiki Ameerika Ühendriikides kuue aastakümne vältel. Meenutage Teherani, Jalta ja Potsdami konverentse ja te mõistate, et alati on leidunud suveräänseid isiksusi, kes uhkes üksinduses on kartmatult vastu astunud maailma kaksikmoraalile. Teiseks, - kahe maailmasõja vahel Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välislepingud on kõigile neil aastatel olnud juriidiliselt jõus, ning välislepingute pika rea avab 2. veebruaril 1920 Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahuleping. Eesti oli esimene riik, kes tunnustas Nõukogude Venemaad ja lootis oma vahekorrad naaberriigiga rajada rahvusvahelisele õigusele ja meie geopoliitilisest asendist tulenevale sõbralikule koostööle. Kaunites kunstides, ajaloos ja riigiõiguses on oma roll sümmeetrial: poolteist aastat tagasi, veel augustiputši keerises lähetas Vene föderatsioon 21. augustil 1991 oma erisaadiku Oleg Popovišti Tallinna ja tunnustas president Boris Jeltsini otsusel esimesena de jure ja de facto Eesti Vabariiki kui sõltumatut ja suveräänset vabariiki kõigi sellest tulenevate järeldustega. Maailmale näis, et selle sümmeetrilise otsusega on demokraatlik Venemaa nõus kustutama oma koletusliku võla Eesti suhtes, ja Eesti Vabariik lootis seda ja loodab seda ka praegu siiralt. Ometi on meil tekkinud tõsised kahtlused, kas Venemaa demokraatial on piisavalt moraalset tahet ja riigiõiguslikke kogemusi, et seesugune lootus oleks realistlik. Lubage, et ma nendel muredel, mis meil Euroopaga on ühised, peatun pisut hiljem.

1.

Mu tänase ettekande pealkiri on: "Balti riigid: Ühineva Euroopa proovikivi." Seda pealkirja võib tajuda rahustavalt või, vastupidi, häirekellana. Eesti ja saksa keeles kõlab ta ühtviisi kenasti. Ta äratab lootusi ja viib pilgu säravasse tulevikku, kus umbusk on asendunud usaldusega, konfliktid koostööga, vaesus jõukusega ning totalitaristliku draakoni seitse pead tulevad meelde üksnes vanaema muinasjuttudes, sest nad on maha raiutud demokraatia vaheda mõõgaga, mida me täna nimetame rahvusvaheliseks õiguseks. Ta on laenatud illusoorsest lootusest kivi muuta kullaks. Selle illusoorse lootuse eest on Newtoni-järgne inglise parlament maksnud viis tuhat naelsterlingit ja Jeltsini referendumi-eelne G-7 nelikümmend kolm miljardit dollarit.

Häirekellana mõjub pealkiri siis, kui lisame, et igal katsel võib olla positiivse tulemuse kõrval ka negatiivne. Füüsikas on neil võrdne väärtus, Bosnias ja Hertsegoviinas makstakse negatiivse tulemuse eest aurava inimverega, ning Bosnia ja Hertsegoviina kuuluvad Euroopasse täpselt niisamuti nagu Saksamaa või Eesti. Kui lootus on kaup - ja tahtmata küüniline olla tundub, et paljude poliitikute silmis see nii on - peab lootusel olema nagu mistahes kaubal arukas hind ja kindel garantii.

Poliitika tunneb garantiisid, mida on murtud, ajalugu koosneb tendentsidest, mis on pöördumatud. Eesti on valinud tendentsi, mille eesmärgiks on pöördumatud muutused postsovjetlikus ühikonnas.

2.

Uue põhiseaduse põhjal septembris 1992 toimunud mitmeparteilised presidendi ja parlamendivalimised tõid võimule paremtsentristliku koalitsiooni Euroopa noorima peaministri Mart Laari juhtimisel. Valitsusprogramm on orienteeritud kiirele privatiseerimisele ja vabaturumajandusele sisepoliitikas; endise Nõukogude Liidu relvajõudude "kiirele, korrastatud ja täielikule" väljaviimisele Eestist mullusuvise Helsingi tippnõupidamise lõppdokumendi sõnastuse kohaselt; regionaalse julgeolekustruktuuri kujundamisele Läänemere ääres; ja lõpuks kiirele integreerumisele Euroopa majanduslike ja kaitsestruktuuridega, milles võib näha kadunud poja tagasitulekut koju isegi siis, kui teda Euroopa kodus nii väga ei oodatagi. Eesti teab, et ta peab kõigepealt iseennast aitama, siis aitab ta Euroopat. Kui siin saalis keegi muigab, siis muigab see, kes Euroopat peab mugavaks tugitooliks. Eesti silmis pole Euroopa tugitool, vaid kohustus, programm, imperatiiv täiustada päevast päeva Euroopa moraalseid, õiguslikke ja humanitaarseid põhiväärtusi.

Põhiseadusega võrdselt sügava murrangu kutsus Eesti igapäevases elus, tänavapildis ja inimeste mõttelaadis esile vene rubla asendamine rahvusliku vääringuga, Eesti Krooniga. Vastupidi lääneriikide skeptilistele prognoosidele on Eesti rahareform eeskujulikult õnnestunud. Eesti kroon on kaetud eesti sõjaeelse kullaga, mis oli deponeeritud lääneriikide pankades. Üleöö tekkis sootuks uus olukord: töö eest tasutakse rahas, mille eest inimene võib endale midagi osta, alates Chanelist ja lõpetades Mercedesega. Psühholoogiliste muutsute esilekutsumine ja peremehetunde taastamine inimese mõttelaadis on märksa raskem, see-eest ka püsivam saavutas mistahes poliitilise retoorika esilekutsumisest ajalehepaberil. Eesti väljumine rublatsoonist on võrreldav, kui soovite, inimeste õiguste ja kohustuste tasakaalu taastamisega. Nõukogude Liidu riigipank ei käsuta enam eesti majandust, ei jaga ümber Eestis toodetud rahvatulu, ei määra reaalse toodangu ees ebareaalseid hindu, ei tasu reaalse töö eest ebareaalse rahaga. Rahareform on maailmale tõestanud seda, mis Eestis ei vajanud tõestamist: Eesti Vabariigi taastamine on esijoones protsess, mida tuleb näha ja mõista kui dekoloniseerimist. Dekoloniseerimine meie sajandi lõpul, dekoloniseerimine Euroopa südames, piirkonnas, mida Martin Luther või Brockhaus pidas Kesk-Euroopaks, MITTEL-EUROPA-ks paneb Euroopa mõistagi punastama ja uskuge mind, mu daamid ja härrad, ma ei heida teile seda ette. Rahareformi ehk dekoloniseerimise kandvaks jõuks on vabanenud rahva enesekindlus ja idealistlik usk tulevikku. Eesti krooni stabiilsust garanteerib Eesti Pank karmi emissioonipoliitikaga. Kuid Eesti tasakaalustatud riigieelarve on inflatsiooni viinud 1,7%-ni kuus, mis on eeskujulik saavutus. Dekoloniseerimine on Eesti ekspordi pööranud näoga Läände: eksport itta, nüüdsesse SRÜ majanduspiirkonda on 95%-lt langenud 30%-ni. Lääne eksperdid prognoosisid ekspordi mahtu Läände 100 miljoni USD piirides. Eesti tegelikkus ületas lääne ekspertide hinnangu kolmekordselt. Eesti välisvaluuta reserv, meie isadelt päritud kuld on kasvanud kolmekordseks. Lähema kahe kuni kolme aasta kestel privatiseeritakse veel üle 2500 väike- ja keskettevõtte ning umbes 300 suurettevõtet. Ma ei taha teie ees salata, et algus on raske. Algus toetub vabaneva rahva idealismile, eneseusaldusele, algatusvõimele. Seda psühholoogilist eelsoodumust ei osanud lääne eksperdid hinnata ja sellega seletub ka lääne prognooside täielik abitus. Äsja võttis parlament vastu seaduse maa müümisest väisinvesteerijatele tootmisettevõtete rajamiseks. Möödunud aastaga võrreldes suurenes käesoleval veerandaastal Eesti kaubakäive 28%. Mul on kahju nentida, et Saksamaa ei ole esimese kaubapartneri hulgas. Mul ei ole kahtlust, et Eesti on muutunud selleks saareks, kus valitseb Kesk-Euroopa parim investitsioonikliima.

3.

Vahel, harva küll, olen tajunud tumma imestust: Eesti? Kõigest 46.00 ruutkilomeetrit? Milleks?

Riigid, üldiselt võttes, ei pea üksteist armastama. Inimesed armastavad üksteist. Ometi on Euroopas toimunud muutus, mis oli vahest dikteeritud külma sõja aegsest Euroopa jagunemisest kahte leeri, kuid on kestnud ka pärast Berliini müüri varisemist.

Leeridesse jagunemise tulemuseks oli Lääne-Euroopa integreerumine mitte niivõrd armastuse kui julgeoleku sunnil. Luid sunnist on sündinud armastus. Vabandan selle pateetilise sõna pärast. Tahan öelda, et sunnitud integreerumine äratas uudishimu naaberriikide ja nende naabrite vastu, vahemaad kadusid, Kölni doom, Notre Dame de Paris, Tower, Acropolis ja Vatikan olid äkki otsekui ühe väikese väljaku äärde üles rivistatud, eurooplasele ühe pilguga haaratavad. Ühisest omanditundest sündis ühine vastutustunne Euroopa eest, Euroopa avastamine

Selle filosoofiliseks kõrvalproduktiks, kui lubate nii öelda, on Euroopa fenomeni teadvustamine. Ühtse Euroopa äratundmine on eurooplases sügavalt juurutanud veendumuse, et Euroopa tugevus peitub tema mitmekesisuses. Standardiseerida saab ja tuleb polte ja mutreid, mitte loovat mõtet, värve, aroome või maastikke. Saksamaal on praegu enam Saksamaid kui Weimari vabariigi aegu. See ongi Hoffmann von Fallerslebeni luuletuse tegelik sisu, õigemini tulemus, mis ületas Fallerslebeni üleskutse lootusi. Umbes sellel taustal lahendaksin ka küsimuse, mida võiksid Euroopale esitada kolme väikese riigi Eesti, Läti ja Leedu integreerimine Euroopasse; mis oleks nende roll? Mis kasu oleks Euroopal meist?

Kummaline küll, aga Euroopa vajab meid niisamasugusel määral, nagu meie vajame Euroopat. Ma ei hakka seletama, et esimene Schilleri ausammas püstitati mitte Weimaris, vaid Puhtu poolsaarel Eestis. Piirdun vaid sellega, et Euroopa rikastub mõne uue värvi, uue mõttelaadi, uue maastikuga. Euroopa on programm ega mitte stritsel, millest võib noaga viilu ära lõigata või näpuga rosina välja urgitseda. Möönan, et poliitikutel või töösturitel pole värvide ja kondiitriaroomidega suurt midagi peale hakata. Seepärast tsiteerin Tartu Ülikooli audoktori professor Granö monograafia esimese lehekülje esimesi sõnu: Eesti asub piirkonnas, kus Kesk-Euroopa läheb märkamatult üle Põhja-Euroopaks. Niisama märkamatult sublimeerus muistne Eesti maaõigus romaani-germaani õigusse, lus Estonicum Lüübeki-Tallinna linnaõigusse. Antarktikast võin Washingtonist teleskoobiga Euroopat uurides võivad sajandid ja rannamaad kergest kokku sulada. Seepärast olgu lisatud, et Eesti ei ole kunagi olnud Venemaa kubermang. Eesti siirdus vene krooni alla riigiõigusliku aktiga, nagu Soome või Schleswig-Holstein, säilitades oma õiguskorra, administratsiooni, raha ja lipu. Rooma-germaani õiguskorrale võlgneme Eesti identiteedi säilimise ja süvenemise. Koguni nii teraval kujul, et meie kodumaad külastanud prantslane Léouzon Le Duc kirjutas 1856 prohvetlikud sõnad: "Eesti iseseisvumine on vaid aja küsimus." Eespool kõnelen Eesti Vabariigi juriidilisest kontinuiteedist läbi Teise maailmasõja aastakümnete. Siin oleks vahest sobiv lisada, et me realiseerisime oma enesemääramisõiguse, toetudes omakorra aastasadade pikkusele rooma-germaani õiguslikule kontinuiteedile. Sada üheksakümmend kuus vene keisrikrooni alla surutud aastat ei katkestanud seda kontinuiteeti, mis on sügavalt eestlaste teadvusse juurdunud. Tallinnat külastades võttis kunagine kompartei peasekretär Mihhail Gorbatšov kasutusele "ajaloolise õiguse" roostetanud argumendi ja kõneles Venemaa "tuhandeaastasest" õigusest Balti riikidele. Püüdke seda argumenti kujutleda Churchilli või de Gaulle“i suus India või Alžeeria suhtes ning te mõistate, missuguste raskustega meil on tulnud ja tuleb veel praegugi kokku põrgata. Rahva hinges sügavalt juurduned kontinuiteedi-teadvus on meid distsiplineerinud, Rooma-germaani õigussüsteemi vihmavarju all jõudis Eesti rahvas poliitilise küpsuseni. Poliitiline küpsus realiseerus enesemääramisõiguse teostamises. Seesama poliitiline küpsus on ennast realiseerinud tõsiasjas, et Eesti pinnal ei ole valatud piiskagi verd etnilistes konfliktides, sest Eestis ei ole etnilisi konflikte. Eestil on poliitilisi probleeme. Aga laguneva koloniaalimpeeriumi kunagisel territooriumil on Eesti Vabariik Kesk-Euroopa kõige stabiilsem osa. Meil ei ole olnud Rostocki.

4.

Mu daamid ja härrad, etnilise puhastuse mõiste on teie teadvusse jõudnud endisest Jugoslaaviast kahe viimase aasta kestel ning on olnud Eestis, Lätis ja Leedus meie igapäevane tegelikkus Nõukogude režiimi viiekümne aasta kestel. Raudne eesriie andis teile privileegi seda mitte teada ja teie poliitikutele teha näo, nagu nad seda ei teaks. Etniline puhastus algas esimese Nõukogude okupatsiooni aegu; ja käivitus erilise hooga pärast Teise maailmasõja lõppu: vooditesse, mis olid deporteeritutest veel soojad, heitsid puhkama võõrad, kes ei tundnud isegi uue elukoha nime; Hansalinn Narva, tööstuslinn Sillamäe ja sadamalinn Paldiski olid eestlastele keelatud, nagu mitmed tööaladki; tegevteenistuse lõpetanud Nõukogude ohvitserid suunati viimaseid kuid teenima Eestisse, kus neile ja sugulastele olid garanteeritud korterid eestlaste arvel. Niiviisi kaotas Eesti 30% oma kodanikest ja eestlast 91-protsendiline sõjaeelne osakaal langes immigrantide sissevoolu arvel 61 protsendile. Eesti rahva, tema keele ja kultuuri püsimine ei olnud enam garanteeritud: Nõukogude okupatsioon kujundas muukeelset - venekeelset - enamust Eesti Vabariigi territooriumil.

Seepärast võime uhkust tunda, et Eesti Vabariigi kodanikud, olgu eestlased või venelased, ukrainlased või juudid ei lasknud ennast punapruunist propagandast manipuleerida etnilistesse konfliktidesse immigrantidega. Kui arvulisi suurusi võrrelda Saksamaaga, on meil sõjajärgseid immigrante üle kahekümne miljoni. Eesti oskus vältida etnilisi konflikte ja garanteerida inimõigusi on eeskujuks kogu Euroopale.

Eestis kehtib Euroopa kõige liberaalsem kodakondsusseadus. Sellest hoolimata on tühine osa immigrantidest taotlenud meie kodakondsust. Rõhuv enamus on lojaalsed Nõukogude Liidule, riigile, mis on lakanud eksisteerimast. Seda tõestas äsjane referendum. Ligi kümnendik immigrantidest, täpsemalt 30.629 inimest on ennast registreerinud kui Vene föderatsiooni kodanikud. Tallinna Vene saatkonna andmeil võttis neist referendumist osa 27,6 protsenti. Sellest omakorda toetas Boris Jeltsinit ainult 27,9 protsenti. Järeldus on kahesugune. Esiteks, üheksa kümnendikku immigrantidest on poliitiliselt passiivsed, kuid mitte tingimata vaenulikud. Neil lihtsalt puudub parlamentaarse demokraatia traditsioon, mis Eestis on okupatsiooniajast hoolimata püsinud elavana. Poliitiliselt aktiivse immigrantide orientatsioon seevastu erineb järsule nende kaasmaalaste orientatsioonist Venemaal. Priviligeeritud HERRENVOLKI staatusest ilmajäämine on neile kaasa toonud psühholoogilisi raskusi omaks võtta uut poliitilist rolli. Oleme püüdnud neile kergendada seda ilmselt valulist protsessi. Anname märkimisväärset rahalist toetust neile, kes tahavad tagasi kolida oma sugulaste juurde Venemaal. See on muidugi täiesti vabatahtlik. Huvi selle vastu on vähene ja sedagi võib seletada: vene töölise keskmine palk Eestis võrdub ministri keskmise kuupalgaga Venemaal.

5.

Tulen tagasi oma ettekande alguse juurde. Avaldasin kahtlust, kas Venemaa demokraatial on piisavalt moraalset tahet ja riigiõiguslikku realiteeti, et omaks võtta Euroopaliku riigi rolli. Meie sajand on olnud tunnistajaks Vene keisririigi, Austria-Ungari keisririigi ja Saksa keisririigi lagunemisele, Suur-Britannia ja Prantsusmaa dekoloniseerimisele. Ent oleme samas olnud tunnistajaks Vene ja Saksa keisririigi restaureerimisele Nõukogude Liidu ja Kolmanda riigi varjunime all kõige katastroofilisemate tagajärgedega Euroopale ja maailmale. Küsimus on niisiis järgmises: kas Euroopal on piisavalt garantiisid, et Venemaa areneb euroopalikuks demokraatiaks? Ega püüa restaureerida impeeriumit mõne uue varjunime all?

Need kahtlused on põhjendatud.

Vene rahva koguarvust elab Eestis kõigest 0,3%. Nende inimõigused on garanteeritud Eestis nagu mistahes Euroopa riigis ega ole võrreldavad Tadžhikistaniga, kus Amnesty Internationali andmetel esineb sõjapiirkonnas piinamisi ja küüditamisi. Ometi deklareeris Vene välisministeeriumi õigusnõunik V. N. Trofimiv juba möödunud suvel, et "inimõiguste küsimus on väga tugev relv" Baltimaade ja lääneriikide vastu. President Boris Jeltsin oma 23. aprilli avalduses arvustas teravalt Läti parlamenti selle eest, et Lätis dislotseeritud ja ikka veel välja viimata endise Nõukogude Liidu relvajõudude perekonnaliikmetele ei anta alalist elamisluba. Huvitav on avalduses sisalduv väide, et nõukogude sõjaväe perekonnaliikmetel on Läti NSV kodakondsus. President Jeltsini avalduse põhjal katkestas Vene föderatsioon läbirääkimised Läti Vabariigiga vägede väljaviimise küsimuses. Lääneriikide poliitikud on püüdnud sekkumist Läti seadusandlusse vabandada president Jeltsini raske sisepoliitilise olukorraga vahetult enne referendumit. Kuid mõne päeva eest (29. aprill 1993) Moskva ajalehes "Nezavisimaja Gazeta" avaldatud refereering president Jeltsini poolt kinnitatud dokumendist "Vene föderatsiooni välispoliitika kontseptsiooni põhijoontest" ei jäta kahtlust, et Venemaa poliitilised juhid on kasutusele võtnud uue Monroe doktriini. Selle kohaselt kuuluvad Vene föderatsiooni huvisfääri kõik temaga piirnevad riigid. Uus doktriin kuulutab prioriteetseks endise Nõukogude Liidu relvajõudude staatuse legaliseerimist välismaal.

Vene Monroe-doktriini koostamist juhtis Vene föderatsiooni julgeolekunõukogu sekretär Juri Skokov. Lääneriigid ei ole tänaseni reageerinud Venemaa distantseerumisele CSCE Helsingi 1992. a. lõppdokumendist, milles ta kohustus oma relvajõud Balti riikidest välja viima "kiiresti, korrastatult ja täielikult."

Pööre vene välispoliitikas seab demokraatliku maailma valiku ette, millel on sarnasusjooni Müncheni-eelsete saatuslike valikutega. Meenutan kasvõi relvajõudude kasutamist üle rahvusvaheliselt tunnustatud piiride Sudeedi-sakslaste inimõiguste "kaitse" ettekäändel.

Vene Monroe-doktriin puudutab järelikult igaühte Euroopas. Vastasel juhul kutsuks ta esile Euroopa riikide süveneva isoleerimise, vajaduse oma julgeolekut kaitsta ükshaaval, üksnes oma jõududele toetudes, mille paratamatuks tagajärjeks on uued ja Jugoslaavia sõjast ulatuslikumad konfliktid. Kui Euroopa ei leia adekvaatset vastust Bosnia-Hertsegoviina konfliktile ja Vene kahetsusväärsele Monroe-doktriinile, jookseb Euroopa verest tühjaks, moraalselt ja füüsiliselt. Tuhat väikest torget, millest iga üks eraldi tundub valutu ja tähtsuseta, võivad anda fataalse tulemuse: hävitada Euroopa alusväärtuse, niisiis rahumeelse ja demokraatliku tuleviku.

6.

See, mu daamid ja härrad, on meie ühine probleem. Julgeolek on jagamatu. Rahu ja demokraatiat ei saa raha eest osta.

Venemaal on mitu Venemaad. On imperiaalne Venemaa 18. sajandi mõttelaadi ja eesmärkidega. On demokraatlik Venemaa akadeemik Sahharoviga oma ridades ja pilguga Euroopa eeskujul. Ja on, nagu igas rahvas, passiivne enamus, kes ei ole Montesquiéud ega Jeffersoni lugenud ja igatseb "Mercedesse" või "Volkswagenisse" istuda. Eesti on pidanud varsti poolteist aastat läbirääkimisi Vene föderatsiooniga vene vägede väljaviimiseks Eestist. Tänaseni ei ole meie läbirääkimispartner tunnustanud Eesti ja Venemaa vahel sõlmitud Tartu rahulepingut, teiste sõnadega rahvusvahelist õigust, millele Eesti Vabariik on lootnud rajada sõbralikke, võrdõiguslikke ja suveräänseid suhteid oma idanaabriga. Peame tõsiselt kaaluma ebameeldivat järeldust, kas läbirääkimiste eesmärgiks on olnud riikidevaheline leping või aja võitmine. Aja võitmine - milleks? Jätan selle pahaendelise küsimuse õhku rippuma ja sean päevakorda võimaliku lahenduse. Lähtugem eeldusest, et riikidevaheline leping ja stabiilne Põhja-Euroopa vastab meie kõigi ühistele huvidele, Eesti, Venemaa, Põhjala ja Lääne-Euroopa kaasa arvatud. Sellisel korrektsel eeldusel näeksin ma konstruktiivse võimalusena kolmanda poole vahetalitust, good service“t mõnelt Euroopa väljapaistvalt poliitikult, kellele kuuluks nii Eesti kui Venemaa ühine usaldus. See lahendus hõljub õhus. Minu ausa veendumuse kohaselt vastab see ühineva Euroopa huvidele. Pean silmas Euroopat, kus on oma kodu leidnud Jefferson ja Sahharov, Thomas Mann ja Turgenev, kus de Gaulle ja Konrad Adenauer kätt surudes on tõestanud, et Euroopa on ühtaegu ime ja reaalsus.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud