Lugupeetud Õigusteadlaste Päeva juhataja,
lugupeetud siinviibijad!


Mul on eriline rõõm õnnitleda Õigusteadlaste päeva teatega, et äsja olen 8. juuni kuupäevaga ametisse nimetanud Sillamäe linnakohtuniku, Rapla maakohtuniku ja Lääne maakohtuniku. Alus, millele Eesti kohtusüsteem rajaneb, on kujunemas, tema nurgakivi on paigas, Eesti Vabariigi kui õigusriigi taastamine on järele jõudmas Eesti Vabariigi kui suveräänse riigi taastamisele Euroopa ja maailma poliitilisel kaardil.

Mul oli kahe nädala eest au pöörduda Tartu raekojas Riigikohtu poole ja rõhutada seadusandja, täidesaatva võimu ja õigusemõistmise kui õiguskorra kolme põhifunktsiooni ranget sõltumatust, võimude klassikalise lahususe printsiipi kui Eesti õigusriigi alust. Rõhutasin, et neist kolmest põhifunktsioonist on kõige raskem ja aeganõudvam õiguskorra taastamine. Õiguskord on Eesti Vabariigi kui poliitilise ühiku õigus, mis on loodud meie põhiseadusega ja arendatud õiguskontinuiteedi põhimõttel. Õiguskontinuiteet tähendab arendada õiguskorda õiguspäraselt, niisiis legitiimsete isikute poolt legaalses korras.

Tänasel Õigusteadlaste päeval tahan teile jõudu tööle soovides tähelepanu koondada kahele minu silmis olulisele järeldusele. Hoolimata sellest, et õiguskorra taastamine on kõige raskem ja aeganõudvam, et oleme ise vägagi teadlikud oma lahendamata probleemidest, seadusloome aeglusest, õigusteadvuse ning, söandan öelda, põhiseaduslike õiguste ja kohustuste pealiskaudsest tundmisest Eesti avalikkuses, ei tohi igapäevased mured meie ees varjutada seniseid saavutusi. Me teame, et nad ei ole kergelt kätte jõudnud. Kuid tänasel päeval peaks meil olema õigus ja vajadus hinnata oma riigi taastamist kõrvalseisja pilguga. Võin teile kinnitada, et oma 75-aastase ajaloo kestel ei ole Eesti Vabariigi prestiiž kunagi olnud nii kõrge, nagu ta on praegu.

Maailma silmis oleme muutunud mudeliks, kuidas totalitaarsest režiimist vabanev rahvas on oma riiki taastamas sügavat poolehoidu äratanud sihikindluse, kiiruse ja efektiivsusega. Oleme edestanud oma Kesk-Euroopa saatusekaaslasi põhiseaduslike instituutide taastamises, majandusstruktuuride dekoloniseerimises ja ümberorienteerumises lääne turgudele, stabiilse vääringu loomises ja säilitamises, ettevõtete privatiseerimises, rahvusvaheliste suhete ja diplomaatiliste esinduste taastamises ning suutnus seda teha sotsiaalsete kataklüsmideta, tarmukalt ja sihikindlalt. Meie ise teame, et see ei ole tulnud kergelt, teame, et oleme teinud vigu. Kuid maailma silmis oleme tõusnud eeskujuks. Eesti on tõusnud usaldusväärseks partneriks, Eesti riigiehituslikust praktikast kõneldakse kui uurimisväärsest teemast. Eriti veel seetõttu, et Eesti senised saavutused ei ole kaasa toonud sotsiaalseid ega rahvuslikke konflikte. Eestis ei ole olnud Rostocki ega Solingenit.

Riigiehituslikus argipäevas on meil harva põhjust aega maha võtta ja endale küsimusi esitada, lihtsaid küsimusi, nagu järgmine: millega seda seletada?

Vabariigi aastapäeva eel puudutasin Tartu Ülikooli aulas põgusalt asjaolu, et Eesti on varakeskajast alates kuulunud rooma-germaani õigussüsteemi ja selle sügavalt juurdunud õigusteadvus on imelisel kombel säilinud mitte niivõrd õigusteaduses kuivõrd rahva õigusteadvuses. Ärge nähke siin vastuolu eelpoolöelduga. Totalitaarse režiimi viiel aastakümnel võis õigusteadvus säilida rahvas üksnes folklooristunud vormis, suuliselt, Montesquieu, Jeffersoni või Wilsoni nimed olid kahtlemata tundmatud. Sellegi poolest peame värske pilguga hindama tõsiasja, et eestlaste õigusteadvus ja Eesti varakeskaegsed riigiõiguslikud institutsioonid sublimeerusid juba 12. sajandil ning hiljemalt 13. sajandil rooma-germaani õigusega. Muinasõiguse läbikasvamine rooma-germaani õigussüsteemiga eraõiguses, kriminaalõiguses ja rahvusvahelises õiguses, meenutagem meieni jõudnud eestlaste 52 rahvusvahelist lepingut välisriikidega, on selleks aluseks, mille tähtsust eesti õigusajalugu ei jõudnud enne Teist Maailmasõda piisavalt analüüsida, ammugi mitte õiguslikku kontinuiteeti jälgida. Muinasõigus püsis mitte üksikute eranditena, vaid üldreeglina, ja sellele rahva poolt aktsepteeritud alusele lisandusid sajandite vältel rooma-germaani uued õigusnormid, mis niisamuti aktsepteeriti rahva poolt, sest nad võtsid arvesse muinasõigust ja mugandusid muinasõigusele. Nii võimegi rääkida Eesti kuulumisest rooma-germaani õiguse vihmavarju alla ja samaaegselt kasutada terminit Eesti õigus. Kunagise ajaloolasena olen kõrgesti hinnanud Paul Juhanseni ja Heinz von zur Mühleni avastatud lus Estonicumi ja selle Tallinnas kehtinud õigussüsteemi sulandumistrooma-germaani õigussüsteemi. Niisiis on õigus nagu kultuurgi elav organism oma mõjude ja vastumõjudega. Sellest on omal ajal kirjutanud meie kroonik Balthasar Russow. Täna tahan rõhutada, et oleme kohustatud kaasaegse pilguga hindama oma õiguslugu, et vastu minna praegu veel programmina virvendavale ja olematule Euroopa õigusriigile. Kuid õiguskogemus kinnitab, et pärisorjuse likvideerimine Preisis oli tõukeks pärisorjuse likvideerimisele Eesti- ja Liivimaal, nene kohtureform, oma aja kohta eeskujulik, tugevdas rooma-germaani õiguskorda Eestis, Jeffersoni ideedest kantud Wilsoni 14 punkti olid Eesti Iseseisvuse Manifesti aluseks, mille kaudu võime väita , et eestlased on 1789. aasta Inimese ja kodanikuõiguste ning hilisema Napoleoni koodeksi lapsed. Sedalaadi ütlustel on siin mõistagi mitte minevikku, vaid tulevikku suunatud mõte: Eesti Vabariigi põhiseaduse 3. paragrahvi kohaselt on rahvusvahelised konventsioonid, millega meie riik on ühinenud, meie õigussüsteemi lahutamatu ja seejuures ülimuslik osa. Teisisõnu: oma suveräänsuse kindlustamisel peame oma suveräänsust Euroopa õigusfilosoofia kohaselt kitsendama. Nii see on olnud minevikus, ja see minevik ongi säilitanud Eesti rahva ja tema kultuuri. Nii saab see olema tulevikus, kui tahame, et Euroopa õiguskord Eestis turvaks Eesti rahvast ja tema kultuuri.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele