Austatud härra President!
Austatud proua von Weizsäcker!
Mu daamid ja härrad!


Esimest korda külastab Saksa riigipea Eesti Vabariiki. See ajalooline sündmus iseeneset ütleb väga palju. Usun, et võite minu rõõmu välja lugeda mu näost ja hoiakust.

Pidulik silmapilk ajendab mind lausuma mõned sõnad.

Oleme olnud tunnistajaks muutustele, mis mõne aasta eest olid veel kujuteldamatud. Nende muutuste tõttu tunnevad Euroopas ennast paljud ebakindlalt.

Võibolla see on loomulik. Kiired muutused tekitavad inimestes hirmu tuleviku ees. Mis pilguga me tulevikku ka vaataks, ei suuda seda keegi täpselt ette näha.

Oletatavasti leidub neidki, kes tunnevad nostalgiat vanade ja näiliselt rahulike aegade järele. Ometi olen kindel, et neid ei leidu Eestis, ei leidu ka Saksamaal: Saksamaa on tagasi saanud oma ühtsuse, Eesti oma vabaduse. See ühendabki meid. Selles mõttes oleme saatusekaaslased.

Meid seob ka ühine euroopalik pärandus. Me ei käsita Euroopat geograafilise või majandusliku üksusena, vaid pigem programmina, järk-järgult kujunenud ja kujunevate väärtushinnangute süsteemina.

Oleme endale valinud tee Euroopasse ning püüame euroopalikul demokraatlikul viisil eesmärgile jõuda. Muidugi on see raske tee. Kui kiiresti me eesmärgile jõuame ei sõltu ainult meist.

Meenutan teile, mida väitis keegi vene poliitik meie Välismaalaste seaduse kohta.

Ta arvas, et parlament võttis seaduse eelkõige vastu selleks, et tõmmata Eestile maailma tähelepanu. Pärast meie laulvat revolutsiooni ja pärast 1991. aasta veriseid jaanuarisündmusi olevat maailm Balti riigid järjekordselt viiekümneks aastaks unustanud.

Ma ei tarvitse rõhutada, kui sügavalt too poliitik eksis. Eesti Vabariigil on paljudes maades palju sõpru, kes meid pidevalt jälgivad, aitavad ja toetavad.

Ja teiseks, mu daamid ja härrad, võin teile kinnitada, et me võtame oma demokraatiat tõsiselt.

Kui meil oma demokraatliku riikluse taastamisel on juhtunud vigu, tulenevad nad riigi taastamise raskustest, sageli ka välisteguritest, mida me ei ole suutnud piisavalt mõjutada.

Niisiis, kui meie parlamendisaadikud hääletasid Välismaalaste seaduse poolt, siis tegid nad seda täie tõsidusega. Kui mina saatsin seaduse ekspertiisi Euroopa Nõukogusse ja CSCE-le, tegin ka mina seda täie tõsidusega.

Me ei saa endale lubada demokraatia mängimist ja me ei kavatse ka seda teha. Me teame, et Euroopa võtab meid tõsiselt üksnes demokraatliku riigina.

Mainisin eespool, et meil on sõpru, kes meid aitavad. Loodetavasti Te ei pane pahaks, kui ütlen, et paljud neist elavad Saksa Liitvabariigis. Täna on meil au ja rõõm tervitada väikest osa neist sõpradest meie juures Eestis.

Teie kõik, kes te siin Palmses viibite, olete otseselt või kaudselt võtnud osa meievaheliste lepingute ja projektide ettevalmistamisest või teostamisest, meie koostöö süvendamisest kõige erinevamates valdkondades.

Et kõik seda ühtemoodi ei hinda on paratamatu. Peame nii sõpru kui naabreid veenma. Kui Teie meid selles aitaksite, oleksime Teile eriti tänulikud. Võibolla aitavad Teie mõjukus ja rahvusvaheline kaal meie naabri usalduslikkust, nõnda et praegu paigale tardunud dialoog võiks jõuda CSCE poolt seatud eesmärgini.

Mu daamid ja härrad!

Kord võrdlesin ma Eestit Euroopa kadunud pojana, kes on koju jõudnud. Lubage ka täna kasutada seda piibellikku võrdlust. Me koputame uksele ja usume, et ust avatakse. Me teame, et Euroopa, nagu meiegi, on valmis perekonna taasühinemiseks ja nagu meiegi, valmistub selleks.

Austatud härra President!
Austatud proua von Weizsäcker!
Mu daamid ja härrad!

Tõstan selle klaasi Saksamaa Liitvabariigi edusammude, eesti ja saksa rahva sõpruse ja koostöö ning Teie isikliku õnne ja hea käekäigu terviseks!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele