Lugupeetavad kuulajad,


Poliitikas me kõneleme Eesti Vabariigi okupeerimisest ja etnilise puhastuse käivitamisest 1940. aastal, majanduspoliitikas kõneleme Eesti koloniseerimisest maailma viimse koloniaalimpeeriumi poolt. Need on ühe mündi kaks poolt, ja see münt oma mõlema poolega ongi tänase teaduskonverentsi arutlusaine ka neile, kes tahaksid puhaste kätega käsitleda üksnes finantstehnika teoreetilisi ja filosoofilisi probleeme, poliitikat riivamata.

Mu daamid ja härrad, raha on poliitika ja poliitika on raha.

Eesti krooni taaskehtestamine minu poolt kõrgesti hinnatud doktor Ludwig Erhardi põhimõtete järgi, kes tulevase Saksa Liitvabariigi majandusministrina lõi teooria turumajanduse eneseregulatsioonist riikliku maksupoliitika raamides, on Eesti rahandusreformi vaistlikuks eeskujuks. Mitte seepärast, et meie majandusteadlased oleksid sovjetliku okupatsiooni aastatel õhinal uurinud Ludwig Erhardi majandusteooriat. Pigem oli see tingitud ja on ka praegu tingitud poliitilistest sarnasusjoontest, mis valitsesid okupeeritud Lääne-Saksamaa ja okupeeritud eesti vahel. Tõsi küll. 1948. aastal ei toiminud Teise maailmasõja liitlasriigid enam liitlastena, ja selles avaldub eesti eripära. saksa okupatsioonides viidi rahareform läbi liitlaste toetusel. Eesti Vabariigis taastati Eesti kroon neljanda liitlase, Nõukogude Liidu vasturünnakute tingimustes.

Nii või teisiti, 18. juunil 1992 hakkas Eestis pärast 51 aastat kestnud vaheaega taas käibima Eesti raha. Olgu siinkohal teile meelde tuletatud või ka öeldud, et Eesti sajandite pikkuses ajaloos on need viiskümmend üks aastat kõige pikem aeg, mille kestel eesti ei ole ise verminud oma raha.

Rahvusvaheliste auditooriumide ees olen pidanud vajalikuks teha seda, mida ma täna teha ei kavatse, nimelt olen kirjeldanud eesti Panga tegevust arvudes ja tendentsides. Olen seda teinud kolmel põhjusel. Esiteks, liberaalsel haritlaskonnal on olnud vastumeelne ja on ka praegu veel vastumeelne tunnistada, et endise Nõukogude Liiduga suheldes on nad suhelnud maailma viimse koloneaalimpeeriumiga, aru andmata endale, et nad suhtlesid eilse päevaga, Kiplingi sajandiga.

Seda mõistmata, ning liikudes Euroopa ühinemise, Maastrichti lepingu ja ühtse vääringu poole suhtuti eestlaste rahareformi skepsise, umbusalduse või irooniaga ning kirjutati meie tahe toetuda oma vääringule mingi vanamoelise hüpertrofeerunud rahvustunde arvele, mida endise Nõukogude Liidu palgalised ajakirjanikud osavalt võimendasid.

Kolmandaks, - Eesti rahareformi silmatorkav edukus, mis tänaseks on üldtunnustatud, osutab kapitalile, mis on maailmale ja ka Eestile endale puudulikult teadvustatud ja järelikult ei ole ringlusse pääsenud ning lebab tänaseni surnud kapitalina. Tahan öelda, et Eesti rahareformi edu, mis on maailma, sealhulgas Venemaad meeldivalt või ka ebameeldivalt üllatanud, on ju ometi kõige selgem tõend Eesti intellektuaalse kapitali suurusest. Teisisõnu, - märksa realistlikumalt, kui näiteks Ühendriikide majandusteoreetikud oskasid eestlased prognoosida endise Nõukogude Liidu tegelikku majanduspoliitilist arengut; ning märksa professionaalsemalt Venemaa Jules Verne'i tüüpi finantsteoreetikutest tundsid meie majanduspoliitikud turumajanduse, raharingluse ning parlamentaarse valitsemise ja panga sõltumatuse keerulisi vahekordi. Te võite järeldada sellest, et Eesti Vabariigi kontinuitiivsus ei ole üksnes juriidiline realiteet, või ka seda, et roostetatud raudsest eesriidest on eesti alati suutnud ühe sõrme, ühe pilgu, ühe sosina välja poetada, ja tõenäoliselt te ei eksi.

Nende ja paljude muude tegurite tulemusena on Eesti kulla ja valuuta reservid ühe aastaga suurenenud kolm korda. Koloniaalsed idakaubandussuhted, mida ainult tinglikult võib kaubandussuheteks nimetada, on pöördunud ligi 70 protsendi ulatuses läände, aktiviseerunud ja laienenud ning andnud aktiivse kaubandus- ja maksebilansi.

Koloniaalse nabanööri läbilõikamine aasta tagasi on meid lahti rebinud rublatsooni inflatsioonikatastroofist. Krooni käibelelaskmisel oli krooni ekvivalendiks 10 rubla, tänaseks maksab kroon üle üheksakümne rubla, ja inflatsioon, mis Eestis on tingitud eeskätt üleminekust energia ja kütuse maailmahindadele, on tagasihoidlik ja üle 30 korra madalam inflatsioonist rublatsoonis. Valitsus on suutnud säilitada tasakaalustatud riigieelarvet, parlament, valitsus ja president on Eesti Panga seaduse väljakuulutamisega (31.5.1993, otsus nr. 104) taganud Eesti Pangale sõltumatuse ja me kavatseme seda sõltumatust kindlalt garanteerida ka edaspidi.

Gutenberg leiutas koos trükikunstiga ka paberraha trükkimise võimaluse ja ahvatluse, ning Eesti on sellele ahvatlusele selja pööranud. See ei ole kaugeltki mitte populaarne nende hulgas, kes tahaksid täna rikkad olla homse arvel, muretult elada oma laste arvel.

Aga ma tean valuliselt ka seda, et meil on sotsiaalseid rühmi, kelle elu on kahtlemata raske.

Ja seepärast tahan lõpetuseks osutada eesti rahva idealismile. eestlased on väike rahvas, ja vahel, eriti tähtsatel puhkudel või ajalooliste murrangute aegadel oleme suutelised mõtlema ja toimima nagu üks pere. Ma tean, et oleme soosinud tootjat ja ahistanud tarbijat. Aga eesti tarbija ei ole tarbimisühiskonna esindaja. Eesti haritlane, pensionär, talupoeg ja noor perekond on teadnud ja teavad ka täna: kroon ei ole paber, kroon on eesti majandusliku ja poliitilise sõltumatuse lipp. Kroon toetub kullale,- aga võrdselt ka iseseisvuva rahva lootusele, eneseohverdusele ja idealisemile. Seda kulda on meil rohkem kui on kulda Euroopas.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele