Kallid kaasmaalased üle Eesti ja üle maailma!
Kallid noored ja õpilased, õpetajad ja koorijuhid, heliloojad ja luuletajad, üldjuhid ja korraldajad, lastevanemad ja külalised neljast ilmakaarest!


Jälle oleme kogunenud oma armsale lauluväljakule, mis viimastel aastakümnetel on olnud meie kõige suurem võitlusväli. Lahinguväli, mida oleme suutnud kaitsta nende eest, kes urgitsesid meie suus, et eesti keele asemel kõlaks võõras keel, et eesti meele asemel mõtleks teine meel.

Siit lauluväljakult oleme ammutanud jõudu, et püsida, siia oleme kogunenud, et edasi minna ja täna oleme ühtse perena siin koos, et oma truuduse ja üksmeelega murda Eestile tee tulevikku, kõigi raskuste kiuste.

Televisioonimaailm tunneb eestlasi kui rahvast, kes ennast vabaks laulnud. Televisioonikaamerad näevad üksnes puude latvu. Nad ei näe ega võigi näha meie laulupuu võimsaid juuri, mis ulatuvad aastatuhandete sügavusse, nad ei kuule ega võigi kuulda elumahlade vaikset liikumist sügaval maa all. Austagem täna kõiki neid, kes sügavast ööpimedusest on toonud meile suhu vabadusesõnad ja vabadusetahte, austagem heliloojaid, kes sõnadele otsekui lindudele on andnud tiivad lennuks raudse eesriide taha vabasse maailma kõige tähtsama teatega noka vahel: eestlased on vastu pannud, et püsima jääda; me oleme püsima jäänud, et Euroopa demokraatlike riikidega käsikäes edasi minna!

Tänagem neid kõiki oma südames ja tänase lauluga. Ennekõike aga tänagem üht koolipoissi, kes aastakümneid tagasi kaksiratsi plangu peal elas kaasa oma esimesele laulupeole, mis ta äratas laulule, vabadusele ja eesti truudusele, mis ajapikku koolitas ja karastas teda okupatsiooniaja üheks suuremaks vabadusvõitlejaks. Ma kõnelen muidugi Gustav Ernesaksast, kes nähtamatul kombel ka täna siia lauluväljakule on tulnud, kes tuneeb rõõmu ja uhkust teie üle, armsad noored, armas Eesti tulevik.

Kallid kaasmaalased!

Lauluväljaku kohal ja kogu eesti kohal on taas taevas pilve tõmmanud. Eelmise nädala lõpul näitasid mõned Venemaa poliitikud taas, kui raske neil on harjuda mõttega, et koloniaalimpeeriumide aeg on lõplikult möödas ega tule mitte kunagi tagasi, kui me ise üksmeelselt sellele vastu astume. Laul on meid liitnud aegade koidikust, ja liitunult võib ka väike rahvad olla teistega võrdselt suur, teistega võrdselt tugev ja teistega võrdselt oma tahet maksma panna.

Võib-olla tabab meid vihmasagar, kuid me ei saa sellest nohu!

Ühenduses on meie võim!

Laul on olnud Eesti salakeel, mis lebas meil ka kõige pimedamatel aastakümnetel valjul häälel kõnelda eestlaste õigustest ja kohustustest. Täna võite vabalt laulda kõigest, millest süda igatseb. Täna olete teie meie tulevik. Teie hulgas on tulevasi Isamaalasi ja Koonerakondlasi, Rahvarindlasi ja Sotsiaaldemokraate, parempoolseid, keskpoolseid ja vasakpoolseid. Täna õpime teie suust igale koorilauljale lihtsat tõde: laulus on meil erinevad hääled ja parlamentaarses demokraatias võivad meil olla ja peavadki olema erinevad vaated. Kuid üle lauluhäälte ja üle erakonna häälte tõuseb midagi, mis on häältest tähtsam, mis ühendab kõik erinevad hääled:

See on lauluviis, mis on viis Eestist.
See on Eesti.
Eesti tulevik on teie suus ja teie kätes.
Laulge nii, et maa kajaks ja maailm kuuleks.
Laulge nii, et teie hääled voolaksid kokku sõbralikuks viisiks
naeratavast südamlikust iseseisvast Eestist.

Näidake täna kogu maailmale, kui kaunis on Eesti armastus!

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele