Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi Presidendi Lennart Meri Kuninglikus Rahvusvaheliste Suhete Instituudis neljapäeval 26. novembril 1992 Palais d'Egmont'is
26.11.1992

Eesti ei ole kunagi olnud osa venemaast


Härra eesistuja,
Ektsellentsid,
mu daamid ja härrad!

Kümne aasta kestel olid eestlased ainus rahvas Raudse eesriide taga, kes teadsid, et Lech Walesa kannab vurre. Nõukogude Liidus oli see riiklik saladus, nagu seegi, et Kesk- ja Ida-Euroopa rahvad võitlesid oma Inimõiguste ja Kodanikuõiguste eest, tõlgendades neid fundamentaalseid õigusi erinevalt Himmlerist ja Beriast, Rosenbergist ja Võshinskist, Hitlerist ja Stalinist, Hrustshovist, Molotovist, Brezhnevist, Andropovist ja kogu selle Dante põrgu seitsmenda riigi katlakütjatest.

Maailm Elbest Kuriili saarteni oli suletud Raudse eesriide taha. Ühele kuuendikule maailmast, ühele kahekümnendikule maailma rahvastikust sugeeriti hällist hauani, lastesõimedest matusetalituseni, hommikuste uudiste, lõunapausi vestluste, paraadide, koolitundide, lõunavaheaegade, pulmapidude käras ja raamatukogude vaikuses, et Nõukogude inimene on õnnelik, sest ta on vaba mõtlemise kohustest, ja tal lasub missioon seda õnne tankida, rakettide ja kommunistliku partei agentide abil viia lahingutega või vaikse põrandaaluse tööga peale suruda Lääne-Euroopale, Aasiale ja kolmele Ameerikale.

Ühiskond, milles kriitiline mõtlemine on riiklik kuritegu, kaotab oma loovuse (=creativnes) ja on määratud elama varasemate generatsioonide intellektuaalse ja tehnoloogilise kapitali arvel. Kui su kapital on ära söödud, võib ühiskond ennast säilitada, uuendada ja moderniseerida üksnes naaberriikide arvel. See dikteeris Nõukogude Liidule agressiivse poliitika, mille keskseks komponendiks oli teise ja seejärel kolmanda maailmasõja paratamatus. Seda seostati missioonitundega, mis kõlab alati õilsalt, ja vene rahvuslike traditsioonide halvema poolega, mille koheselt jumal, faatum või Karl Marx on Moskva valinud kolmandaks Roomaks. Mida kauem seda missioonitunnet arendati, seda olulisemaks muutus ühiskonna isoleerimine Raudse eesriide abil reaalsest maailmast.

Oli mõistagi erandeid.

Olid dissidendid, kelle enamus suri anonüümselt vangilaagrites, jätmata vene Willi Brandti või vene Konrad Adenauerit. Oli Solzhenitsõn, kes tahtis Venemaad puhastada marksismist ja taastada kolmanda Rooma kirikukuplite kuldse sära, mis paistaks üle maailma.

Oli ja jääb akadeemik Sahharov, kes hilinenult mõistis, et tema loodud vesinikupommi hinnaks oli Venemaa vaesumine Ülem-Volta tasemeni ning tagajärjeks poliitbüroo veelgi suurem vajadus kiirustada kolmanda maailmasõja alustamisega enne impeeriumi kokkuvarisemist majanduslikust kurnatusest.

Ja oli veel üks erand, teile teenimatu, kuivõrd ta oli hoolikalt peidetud raudse eesriide taha, see oli erand isegi erandite hulgas, sest see ei olnud üksik dissident, vaid terve rahvas, väike küll, aga ikkagi rahvas - eestlased. Me elasime soome televisiooni vaateväljas ja tundsime Lech Walesat tema vurrude järgi; me kõnelesime soome keelele sarnast keelt, mis viimase kolmekümne aastaga veel enamgi lähenes soome televisioonikeelele ja tundsime seetõttu peale Lech Walesa vurrude teisigi Nõukogude Liidule ohtlikke riiklikke saladusi: näiteks seda, et Nõukogude Liit variseb kokku; või et Hitleri-Stalini pakt oli kahe koloniaalimpeeriumi viimane katse isekeskis jaotada maailma nagu sünnipäeva kringlit; ja mõistagi seda, et Lääne demokraadid ei ole kunagi tunnustanud Poola, Hollandi, Belgia, Prantsusmaa, Taani, Norra, Eesti, Läti, Leedu ja teiste riikide okupeerimist või inokupeerimist kahe viimase koloniaalimpeeriumi, Saksamaa ja Nõukogude Liidu poolt. Tõsi, me ei ole andestanud teile Münchenit ega Jaltat; ei Tšehhi, Slovakkia ega Balti riikide ohverdamist. Me säilitasime põhimõtteid, kuid ütlesime lahti illusioonidest, eriti siis, kui Suessi kriisile ohverdati Ungari ja ungarlaste elu. Kuid see eestlaste ürgomane skepsis ei olnud Euroopa-vastane, vaid oli suunatud nende poliitikute vastu, kes ei mõistnud muutunud maailma. Kes kujundasid oma poliitikat valimistest valimisteni, tahtmata mõista, et tänapäeva maailma on kokku tõmbunud Mac Luhani suureks külaks mitte ainult ruumiliselt, vaid ka ajaliselt: Euroopa tulevik määratakse Moskvas ja Venemaa tulevik Euroopas; täna langetatud väära otsuse eest peavad homme meie lapsed maksma. Lühidalt, maailma .....

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud