Lugupeetud Tuglase seltsi esimees,
liikmed ja sõbrad!


Eesti-Soome Selts lakkas tegutsemast varsti pärast vaherahu aastal 1945. Tuglase Selts asutati aastal 1982. Sellele eelnenud 37 aastat olid raskeimad võitluses Eesti riigi taastamise ja eesti rahva ellujäämise eest. Ilma pikki staabinõupidamisi pidamata jagunesid ülesanded välis- ja kodueestlaste vahel järgmiselt:
- väliseestlased kandsid poliitilise võitluse pearaskust;
- kodueestlased võitlesid Eesti identiteedi säilitamise, jah, koguni süvendamise eest kultuuris.

Eesti kultuuriprofiili iseseisvumine algas muidugi muusikast. Miks muidugi?! Aga sellepärast, et muusika on otsekui salakeel, mille ees tsensor osutus enamasti - mitte alati - abituks.

Järgnes graafika, kuid mitte veel maal; järgnes luule oma peidetud pisarate või jultunud naeratusega, kuid mitte veel romaan; alles siis tuli tahvelmaal, mida totalitaarne süsteem on alati pidanud riigi monopoliks, umbes nagu Alko viinamonopol Soomes. Viimasena mobiliseerusid sellesse raudsesse löögirusikasse kõige lihtsamini tsentraliseeritavad või kõige otsesemalt süsteemi tippjuhtide poolt krediteeritavad kunstialad - film ja arhitektuur.

Mõistagi räägin ma üksnes niisugusest muusikast, mille rahvas omaks tunnistas; luulest, mida teati peast; raamatutest, mille trükid ühe-kahe päevaga läbi müüdi. Mitte kunagi varem ei ole olnud ja ka mitte kunagi tulevikus ei saa kultuuri poliitiline roll olema eesti rahva seas nii intensiivne. Palun mõistke mind õigesti: see oli aeglasele väljasuremisele määratud rahva võitlus oma identiteedi säilitamiseks: kultuur oli meie viimane padrun.

Ning sellepärast, lugupeetud Tuglase Seltsi esimees ja liikmed, tahan kõiki tänasel aastapäeval südamlikult tänada. Kümme aastat tagasi teie armastusest ja kohusetundest sündinud selts kujunes meie esimeseks saatkonnaks, kuhu oli akrediteeritud eesti kultuur. Kuid kultuur on alati välispoliitikast lahutamatu.

Siit, teie tegevuse kaudu, levis teade, et maailma suurima diktatuurirezhiimi poolt okupeeritud Euroopa väiksemaid rahvaid on elus; et ta ei ole oma saatusega alandlikult leppinud; et ta on järelikult oma saatust kujundamas kultuurivahenditega, mis käepärast, ja poliitiliste vahenditega, niipea kui need muutuvad käepäraseks.

Esimesena organiseeris Eesti uue rahvaliikumise vormi, mis kulutulena levis Lätti ja Leetu ja seejärel ka Venemaale, Kesk-Aasiasse, Hiina piirini välja. Tuglase Selts on olnud Eestile jäämurdja, Eesti on olnud Ida-Euroopale jäämurdja.

Möödunud aasta augustikuu dramaatilistel päevadel toimis Tuglase Selts meie saatkonnana. Maarja tänavalt Helsingis võrsus meie esimene konsulaat ja suursaatkond.

Lubage mul eesti rahva ja iseenda nimel tänada teid vennaliku koostöö eest minevikus ja loota niisama viljakat koostööd tulevikus. Me seisame teekonna alguses. Üleminekuaeg on lõppenud, Eesti Vabariigi taastamise aeg on alanud.

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele