Kõned
Otsing kõnedest:
 
prinditav dokument

Vabariigi President Eesti Kongressile 26. septembril 1992
26.09.1992

Lubage teid tervitada sellel tähtsal päeval, kus Eesti seadusandlik võim on lõpuks ometi taastatud. Lubage mul kasutada seda auväärset kõnetooli, et tänada kõiki neid, kes andsid oma hääle minu poolt, aga ka kõiki neid, kes andsid oma hääle Lagle Pareki ja Rein Taagepera poolt, sest on selge, millise ühiskonnakorralduse poolt ja millise vastu need inimesed hääletasid.

Eesti poliitika läbivaks jooneks on olnud Eesti Vabariigi taastamine õiguslikult korrektsel alusel, okupatsiooni täielik lõpetamine. Riigikogu valimistega oleme astunud otsustava sammu edasi. Just oma riigi juriidilistest allikatest kinnipidamine, nende juurde naasmine ikka ja jälle, vahel suisa põikpäisel ja maailmale mõistmatul moel, välistas mõttetud kompromissid meid annekteerinud riigiga ja viis lõpuks Eesti Vabariigi taastamiseni.

Täna seisab rahvuslike jõudude ees samavõrd keeruline ülesanne: saanud oma rahvalt selge ja ühemõttelise mandaadi muutuste läbiviimiseks, peame suutma seda rahva mandaati oskuslikult ja arukalt kasutada, mitte kaasa minnes esmase eufooriaga. Valimisvõit oli vaid eeldus reformide läbiviimiseks. Selle taga ootab meid nüüd hulgaliselt rasket igapäevast tööd. Meie esmane ülesanne on seadusandliku võimuorgani, Eesti parlamendi aussetõstmine ja parlamendi kujundamine tõeliseks rahva esindusorganiks. Esimene tõsine samm sellel teel tehti Põhiseaduslikus Assamblees, kus taas üle 50 aasta võis jälgida demokraatlikku kultuuri, nii nagu seda tuntakse tänapäeva Euroopas.

Kuna me oleme täna asunud lubaduste praktilisele elluviimisele, siis tahaksin meenutada, et meie endise nomenklatuuri vastased põhimõtted ei olnud suunatud mitte konkreetsete inimeste vastu, vaid s ü s t e e m i vastu. Inimesed, kes oma põhilise sissetuleku saavad riigieelarvest, ei tohi riigiametniku seisundit kasutada korruptsiooniks ja omakasu tagaajamiseks. On loomulik, et sellised inimesed loovutavad oma koha neile, kes isegi praegusel "kõigi võimaluste ajal" on valmis oma rahvast ausalt teenima. Ausaid inimesi on alati enamus. Niiviisi avaldabki ennast ajalookogemus. Ma ei nimetaks ausust nii lihtsalt naiivsuseks või abituseks, nagu seda teevad mõned minu oponendid.

Moraal ei olegi nii suhteline mõiste, nagu arvatakse. Ei saa õigustada ei inimeste hukkumist, ei looduse reostamist, ei etnilist kolonialiseerimist, ei keelte keetmist sellega, et olid niisugused ajad, et siis oli vaja. Mida lõdvemaks ja järeleandlikumaks me oma eetilised standardid madaldame, seda suuremaks kasvab tõenäosus, et samasugused pahed korduvad, põrkamata meie jonnakale vastupanule. Me peame sõbralikult, euroopalikult, aga k i n d l a l t pöörama ühiskonna demokraatlikule arenguteele.

Teine teema, millel ma tahaksin peatuda, on rahvuslus. Me kõik oleme Eesti poliitikas rahvuslikku suunda esindavad jõud, kuid rahvuslus ei tähenda mitte unistavat tagasivaatamist. Olgu see tõde pealegi kibe, aga minu lapsepõlve Eesti ei tule mitte kunagi tagasi. Maailm meie ümber on liiga palju muutunud. Kuid eestlus ei ole mingi arhailine mõiste, eestlased suudavad rahvana elada ka arvutite, ülehelikiirusega lennukite ja minupärast kas või krediitkaartide maailmas. Me oleme tänapäevane rahvus ja seda peavad arvestama kõik meie tulevikuplaanid, olgu siis hariduse vallas või uute investeeringute otsimisel.

Oma kohtumistel valijatega ütlesin ikka ja jälle: Eesti arengut takistab kõige rohkem see, et on veel lubamatult palju põllusiile, metsatukki ja põlde, kus puudub hoolitsev peremees. Need pole ainult kõlavad sõnad - see on meie programm: ainult hoolitseva peremehe jõud - ja armastus! - tõstab Eesti püsti meie praegusest madalseisust. Inimeses on ärganud peremees, inimesed ootavad oma omandit tagasi, inimesed soovivad kiiret privatiseerimist, sest aeg ei oota, tuleb tööle hakata, on aeg tööle hakata.

Üleminekuaeg on lõppenud. Täna on alanud taastamisaeg. Peagi lõpetab siinne kogu oma tegevuse. Eesti Kongressi tegevus on EESTI igatsus, aga veel rohkem on ta olnud Eesti Põhjanael, mis üleminekuaja heitlikes oludes on näidanud sihti, mille poole me püüdleme. See kehtib ka minu kohta: ma ei usu, et ilma Kongressita, ilma nende uute mõteteta, mida Kongress on ühiskonda toonud, saaksin ma praegu kandideerida Arnold Rüütli vastu.

 

tagasi | kõnede arhiiv | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Reden Speeches Kõned Avaldused Intervjuud