Akadeemilise nõukogu istung 2. aprillil 1997. a

Akadeemilise nõukogu liikmetest viibisid kohal:
Ain-Elmar Kaasik, Andres Langemets, Erast Parmasto, Henn Elmet, Henno Rajandi, Hillar Aben, Jaak Aaviksoo, Jaan Einasto, Jüri Engelbrecht, Mati Heidmets, Mihkel Veiderma, Märt Väljataga, Raimund Hagelberg, Rein Raud, Richard Villems.
Külalistena viibisid kohal:
Ain Heinaru, Haridusministeeriumi teaduse ja kõrgkoolide osakonna juhataja, Epp Rebane, Haridusministeeriumi üldhariduse osakonna juhataja; Ene-Mall Vernik, Pühajärve Põhikooli direktor ning Andrei Hvostov Eesti Päevalehest, kes esindas ühtlasi ajakirjandust.

Käesoleva aasta esimese akadeemilise nõukogu istungi avas Mihkel Veiderma, kes esitles ka nõukogu uusi liikmeid Richard Villemsit, Mati Heidmetsa, Märt Väljataga ja Rein Rauda.

Nii Mihkel Veiderma kui ka Erast Parmasto rõhutasid vajadust suurendada akadeemilise nõukogu liikmete rolli nõukogu seisukohtade tutvustamisele avalikkusele, kus esindatakse eelkõige iseenda, mitte aga Vabariigi Presidendi vaateid.

Jaak Aaviksoo peatus oma sõnavõtus lähemalt viiel Eesti hariduse sõlmküsimusel, millele lahenduste leidmine on olulise tähtsusega ja mis ühtlasi peegeldavad tänapäeva Eesti haridusolukorda.

Eesti hariduse suurima probleemina, millel on majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed põhjused, mainis Jaak Aaviksoo suutmatust kohaneda välistingimuste muutustega. Näiteks tõi kutseharidussüsteemi suutmatuse õpetadavajalikul tasemel ja hulgal välja kvalifitseeritud tööjõudu, mis tervikuna on kujunemas tõsiseks riigi arengut pidurdavaks teguriks.

Jaak Aaviksoo oli kindel, et haridus on üks Eesti vaesemaid sektoreid. Argumendina tõi ta esile välja 1993. a tehtud uurimistöö, kus olivõrreldud Eesti ja Austria hinnataset, kõrvutades samade kaupade ja teenuste hindu.Uurimuse tulemusena leiti, et kõige rohkem jääb Austria hinnatasemest maha just Eesti haridussektor.

Lähtudes riigi piiratud rahalistest võimalustest ja hariduse hetkeseisust, tuleb olukorra parandamiseks langetada olulisi otsuseid. Jaak Aaviksoo pidastähtsaks, et ühiskond tervikuna väärtustaks haridust ja aktsepteeriks muutuste vajalikkust.

Hariduse paradigmalise reformi kontekstis tuleb Jaak Aaviksoo hinnangul senisest enam tähelepanu pöörata formaliseerimata haridusele.

Elavat vastukaja leidis kuulajate hulgas Jaak Aaviksoo püstitatud formaliseerimata hariduse küsimus. Sõnavõtjad rõhutasid suuremat tähelepanu formaliseerimata haridusele, mida peeti määrava tähtsusega elu püsiväärtuste kujundamisel. Istungil osalejad olid üksmeelel selles, et kool peaks olema eelkõige soodsaks keskkonnaks isiksuse arengul.

Rohkesti esitati küsimusi haridussüsteemi reformimise finantseerimise kohta. Võimalike lahendusvariantidena pakuti nii maksude tõstmist (kehtestada progressiivne tulumaks, võtta tulumaksustamises üle Austraalia põhimõte, kus iga riigi poolt kinni makstud kõrgkooli aasta eest lisandub hiljem 1% lisatulumaksu) kui ka haridussüsteemi terviklikku ratsionaliseerimist.

Haridussüsteemi kiire reformimise hoovana nimetati ka meediat, mis on suur jõud avaliku arvamuse kujundamisel.

Istungist osavõtjad avaldasid pahameelt, et riigile olulised haridusprobleemid on jäänud ajakirjanduse ja teiste teabekanalite tähelepanu alt välja. Lahendusena nähti ajakirjanike parematinformeerimist ja mõlemapoolset koostöö tihendamist.

Arutati ka hariduse väärtustamist riiklikul tasandil, kus sisepoliitilise diskussiooni algatamine hariduspoliitiliste eesmärkide ja prioriteetide määratlemiseks on hädavajalik samm.

Olles veendunud selles, et hariduse edendamine on Eesti kui väikeriigi põhilisi reaalseid arenguressursse, otsustas akadeemiline nõukogu pühendada käesoleval aastal kogu oma energia just Eesti haridusprobleemide käsitlemisele.

Sissejuhatavale, 2. aprillil 1997. a peetud istungile, mille peateemaks oli "Haridus kui Eesti prioriteet", on oodata järge juba 21. mail 1997. a koguneval akadeemilise nõukogu istungil, kus on taas vaatluse all Eesti haridusprobleemid, täpsemalt kõrghariduse olukord Eestis.

tagasi | avalehele