Tammsaare kui evolutsionist
 
Richard Willems

Teeside asemel

Ma ei tea siiamaani, millest ma konkreetselt rääkima hakkan. Väga tõenäoselt on see nii ehk teisti seotud evolutsiooniga. Võibolla inimese evolutsiooniga. Vahest pigem siis mitte evolutsiooniga klassikalises tähenduses (mille all ma peaksin silmas pigem viimast 5 – 10 miljonit aastat), vaid Homo sapiens sapiens'i looga viimase paarisaja tuhande aasta jooksul, eriti alates ülemisest paleoliitikumist nii ca 50,000 aasta eest. See oleks temaatika, mida on nüüd hakatud kutsuma arheogeneetikaks ja kus mu erialased teadmised võimaldavad vahest kõige selgemini näha, kui vähe ma tean.

Teisal kõhklen. Nii palju ülimalt põnevat on juhtunud-juhtumas. Olulisel määral tänu oskusele analüüsida geene. Kuid kaugeltki mitte ainult. Näiteks teadmine sellest, et meie esivanemad kõndisid kahel jalal juba ca 4.5 miljoni aasta eest, kuid aju kiire kasv algas alles ca 2 miljoni aasta eest ja järsult Miks? Või siis laiemas perspektiivis – arusaam sellest, et evolutsioon on sageli pigem eskalatsioon, relvastuse võidujooks. Ja et imetajate juures on sellel võidujooksul teadupoolest vaid üks juhtiv parameeter – aju/kehakaalu suhte kasv aju kasuks (nn. enkefaliseerumine). Kui asetada kõrvuti "huntide ja jänkude" aju mahu kasvukõverad viimas 50 miljoni aasta jooksul, on pilt absoluutselt selge.

Ja muidugi genoomi ajastu. See, et evolutsioon võib kulgeda ka genoomi komplekssuse taandarengu suunas. Teadmine, et äädikakärbsel on vahest vaid mõned korrad vähem geene kui inimesel. Või siis et valke kodeerivate geenide tasemel erineb inimese DNA šimpansi omast vaid 0.65 ± 0.1%, rääkimata sellest, et on seni teada vaid üks valk – üks ainevahetuse ensüüm, mis on neil kahel primaadil erinev. Ning et geenid levivad ka horisontaalselt – õigemini, et nad levivad horisontaalselt märksa enam, kui me oskasime alles hiljaaegu arvata. Siit – kas evolutsioon on puu või põõsas?

Evolutsioonilise bioloogia praeguse buumi tekitajaks on muidugi genomics. Ja on ka selge, miks. Siin realiseerus koheselt läinud sajandi ühe suurima evolutsionisti Thedosius Dobzhansky paljutsiteeritud maksiim: "Nothing in biology makes sense except in the light of evolution". Muidugi, iga üldistust võib arendada naeruväärsuni. Kuid näiteks juba selleks, et ratsionaalselt arutleda näiteks vähkkasvajate tekkepõhjusi, on hädavajalik võtta lähtekohaks märksa sügavam tase – arusaam sellest, et kuigi evolutsioon toimub läbi loodusliku valiku ja geenide juhusliku triivi, on nende kahe toimumiseks vaja mutatsioone, mis tekivad stohhastiliselt. Teisisõnu - absoluutse ühetaolisuse hulgast pole võimalik midagi valida. Seega – me maksame evolutsiooni enda olemasolu kinni mõningate ebameeldivustega individuaalses elus.

Kui ma peaksin siiski rääkima maailma praegu asustavate rahvaste "arheogeneetikast", oleks olnud vaja spetsiifilisi teese. Nende aseainena lisan teksti, mis peaks varsti ilmuma trükitud kujul. Kirjutatud on see ca kolmveerandi aasta eest, seega erialase sisu mõttes mõnes osas juba aegunud, kuid eks ma saan siis seda lihtsam vaevaga lisada päris uut.

Tartu
28. jaanuaril 2001


Ääremärkusi identiteedi teemal

Geneetilise identiteedi mõttest ja mõttetusest


Võib näida ebakõlana alustada üht peatükki eestlaste identiteedi retseptsioonile pühendatud raamatus palvega tutvujale unustada alljärgnevat lugedes korraks "rahvuslik identiteet" ja süveneda hoopiski inimkonna eelajalukku. Või vähemasti teha selget vahet rahvusliku identiteedi(tunde) ja rahva geneetilise identiteedi vahel. Siiski kutsun lugejat selleks üles; igatahes oleks see soovitatav. Kuid kas ka võimalik? Me võime (ma võin) kuitahes kindlas kõneviisis deklareerida nende mõistete lahutamise vajalikkust, kuid vastab see psühholoogilisele võimalikkusele? Koguni Euroopas? Ma ei pea ülepea silmas pea kõikjal tegutsevaid nahkpeade jõuke. Tõepoolest, mullu avaldas oma seitsmekümnendate lõpu Maroko-uuringutega tuntuks saanud Berkeley sotsiaalantropoloog Paul Rabinow laineid tekitanud raamatu "French DNA: Trouble in Purgatory" – uurimuse mitte prantslaste genoomi füüsilisest identiteedist vaid geeniuurijate (ja mitte ainult) arusaamast geenide "prantsuslikkusest" (frenchness of the French DNA). Mitte geenidest endist, vaid mõiste retseptsioonist: uurimisobjektina teadlased, ajakirjandus, valitsus, ekskurssidega identiteeditunde ning tehnokraatia sotsioloogiasse ja ajalukku. Siit moraal: "sotsiaalse alateadvuse" tasemel on rahvusliku ja geneetilise identiteedi kattumisala ulatuslik ja paraku peame me sellega arvestama. Seda isegi vaatamata ilmsetele näidetele uusima ajaloo kogemusest, kus identiteeditundega manipuleerijate instrumendiks on valdavalt olnud — vastavalt vajadusele —, kas usuline ühtekuuluvus või keeleline ja geneetiline lähisugulus. Piisab mõelda korraks vaid kolmikule Serbia, Bosnia ja Horvaatia.

Samas ei kuulu termin "rahva geneetiline identiteet" mõistete hulka, mille määratlemine oleks kuidagimoodi ebamäärane. Geneetikule. Tema jaoks on tegu empiirilise terminiga, mida saab sõnastada kui konkreetsele inimpopulatsioonile (olgu siis siinkohal – rahvale) iseloomulike geenivariantide sageduste "kõikehõlmavat tabelit". Teisalt tundub, et "identiteedi" puhul soovitakse tuua esile ja lausa rõhutada mitte niivõrd seda "tabelit", kui pigem neid tunnuseid selles, mis eristavad valitud populatsiooni teistest. Ja mitte lihtsalt teistest, vaid soovitavalt lähinaabritest. Kuid ka see on empiiriliselt esitletav andmestik, esimene pool ammusest küsimustepaarist "Kes me oleme?", vaadatuna geneetiku seisukohast. Teine pool — "Kust me tulime?" — on geneetilise identiteedi uurijale samavõrra oluline. Muuseas, põhjaeurooplasele näib küsimus "tulemisest" olevat psühholoogiliselt kergemini adutav kui mitmete teiste rahvaste esindajaile: valdavalt ratsionaalse ja sellekohast kooliharidust saanud inimestena aktsepteeritakse, et me ei saa olla "aegade algusest" aladel, kus paarikümne tuhande aasta eest laiusid jääliustikud, kõrgus Skandinaavia jääkilp. Seega on ka Eesti "laiale rahvahulgale" tulekuküsimuse naelaks mitte tulek/mittetulek, vaid hoopis probleem tulekust/tulekutest: kui paljudest suundadest jõudsid siia geenivood, mis sisalduvad tänapäeva eestlase geenitiigis, kus nende voogude "materiaalsed kandjad" ennevanasti elasid? Millal ja millises järjekorras nad siia jõudsid?

Genotüüp – nii õpetab tänapäeva bioloogia – annab aluse fenotüübile. Samas kui inimese tüüp-genotüübi dešifreerimine hakkab jõudma lõppjärku, on genotüübi-fenotüübi seose uurimine alles algamas. Geneetiline identiteet on mõiste, mille puhul on ratsionaalne arutlus siiski selgelt võimalik, samas kui "rahvusliku fenotüübi" kirjeldamine kipub olema segavalt lähedal ideoloogiale. Ühest küljest tahes-tahtmata, sest muud alged (näit. looduskeskkond, käitumuslikud harjumused) on võimaldanud lisada arutlustele vaid väga piiratud empiirilist toetusmaterjali. Teisalt muidugi põhjusel, et rahvusliku fenotüübi üldistatud kirjeldused ongi korduvalt olnud poliitiliseks tellimustööks. Eriti muidugi "psühhotüüpi" puutuvalt. Genotüübi tundmisel põhinev fenotüübi uurimine, st. genotüübi ja fenotüübi seoste selgitamine, saab kõigi eelduste kohaselt olema hoopis pikaajalisem ülesanne kui lõppjärku jõudnud rahvusvaheline inimgenoomi struktuuri selgitamise programm ja saab kestma veel inimpõlvi. Seda enam, et esikohal saavad olema komplekssed, põhiliste haiguste geneetilise tagamaaga seotud probleemid ja mitte inimkonna fenotüüpide ajalugu. Meil on seega mingi väike lootus, et globaalne harituse kasv suudab tagada tekkivatele uutele teadmistele reageeringu, mis on vastavuses inimkonna kui liigi edasikestmise vajadustele. Eriti siis, kui Kolmanda Riigi "rahvuslike" ideede sünge vari püsib hoiatusena piisavalt kaua – nimetades vaid üht prominentset XX sajandi katset rahvusliku identiteedi edendamise alal. Milles võib aga samavõrra kahelda.

Inimkonna geneetilise ajalugu: taust eestlaste geneetilise ajaloo mõistmiseks

Lülitungi siinkohal geneetilise identiteedi mõistelt ümber kõlaliselt neutraalsemale – liigi geneetilisele ajaloole, mida siinses kontekstis on samaõige või õigemgi kutsuda meie demograafiliseks ajalooks. Mõistmaks inimkonna, sealjuures ka eestlaste demograafilist ajalugu, peame me esmajoones tuletama meelde, et enam kui 95 protsenti ajast, mil arvatakse inimest kui liiki eksisteerivat, oleme me elanud paleoliitikumis. Samas moodustab "ajaloo-eelne" periood vaid tühise osa üldajaloole pühendatud raamatute mahust: mu riiulis seisvast J.M. Robertsi "Maailma Ajaloost" täpselt 5 protsenti. Seega – lehekülgede arv ja ajaline haare on üpris täpselt pöördvõrdelises vahekorras. See kõrvutamine ei ole mõeldud sugugi mitte etteheiteks ajaloolastele. Pigem vastupidi: niisugune jaotus on arusaadav ja peegeldab meie empiiriliste teadmiste mahtude vahekorda. Kui nii, siis on isegi see 5 protsenti antud küllusliku liiaga.

Leppimine niisuguse disproportsiooniga ei tähenda kaugeltki paleoliitikumi alahindamist. Enamgi, võib pidada ratsionaalseks tööhüpoteesiks eeldust, et pikaajalise paleoliitilise isolatsiooni poolt tingitud geenitriiv on määranud meie liigi ajaloos üpriski palju. Ja muidugi loodusliku valiku kõikvõimalikud suundumused vastavuses kõige erinevamatele ökoloogilistele tingimustele (ja nende pidevale muutumisele), milles meie liigi esindajad tuhandeid inimpõlvi veetsid. Samas on valdavalt sotsiaalsete fenomenide geneetilise interpretatsiooni katsed enneaegsed ja paljudel juhtudel eeldatavasti üleüldse ebaratsionaalsed. Ebaratsionaalsed samal põhjusel, kui seda oleks näiteks katse kirjeldada DNA replikatsiooni string'i - teooriast lähtuvalt.

Samas ei maksa ajaloolise aja ajaloolastel imestada, ammugi protesteerida, kui inimkonna geneetilise ajaloo uurijad peavad olulisteks ja murrangulisteks perioode, mille kohta ka eelaja arheoloogidel on vähe, mida ette näidata. Absoluutne enamus geneetikuid ja paleoantropolooge on üksmeelel selles, et meie liik, Homo sapiens sapiens, sai alguse umbes 150 tuhande aasta eest Aafrikas tekkinud hominiinist – vahest ühest harust teiste samalaadsete seas. Nüüdseks ainsana ellujäänust. Et ma siin ja allpool pean tõepoolest pidama silmas mitte niivõrd inimkonda tervikuna, vaid kaskenduma eestlastele ehk siis vähemasti soomeugridele, siis alustan liigi seisukohalt õige hiljutisest ajast – Euraasia asustamisest anatoomiliselt moodsa inimese (AMI) poolt ca 40 tuhande aasta eest. Seda enam, et üheks suurimaks mustaks auguks nii paleoantropoloogidele kui geneetikuile on ca 50 – 60 tuhande aastane vahemik just enne Euraasia koloniseerimist.

See esmaasustuse periood, kuni viimase suure jääaja (VSJ) alguseni ca 24 tuhande aasta eest, oli ilmselt ka põhilise tähtsusega suurte inimrasside geneetilise identiteedi kujunemisel. Järgmiseks oluliseks hetkeks on VSJ ise, mis kestis aastatuhandeid ja mõjus otseselt drastiliselt Euroopa asustustihedusele ja kaudselt (st mitte külma, vaid kõrbestumise läbi) ka Aafrika põhjaosa, Araabia, praegusaja Iraani, Induse oru ja vahest ka sealt ida poole jäävate alade inimestele. On väga oluline teada, et arheoloogiliste leidude hoolikas uurimine võimaldab nüüdseks identifitseerida kaht suuremat refuugiumi, kus proto-eurooplased jääajal "talvekorteris" olid. Nendeks on nn. Franco-Cantabria Loode-Prantsusmaal – Põhja-Ibeerias ja Mustast merest põhjapoole jääv Dnepri - Doni keskjooksu ala. Neis mõlemas, ütlevad arheoloogid, asustustihedus pigem kasvas kui kahanes. Seda koguni VSJ maksimumil, 22 tuhat aastat tagasi. Kolmandaks oluliseks oli põhjapoolse Euroopa ja kindlasti ka teiste ulatuslike alade taasasustamine – pikaajaline protsess paralleelselt mandrijää ladestuste sulamisega, õhuniiskuse kasvuga. On loomulik eeldada, et taasasustamine toimus valdavalt lähtudes ülalnimetatud refuugiumitest. Kuid mitte ilmtingimata ainult. Olgu öeldud, et samasse aegkonda langeb enimtunnustatud arvamuse kohaselt Ameerikate asustamine AMI poolt ja veel üks oluline geofüüsikaline fenomen, mille mõju täpne hindamine on alles ees - maailmamere taseme ca sajameetriline tõus. Ning viimane, demograafilise ajaloo mõttes vaieldamatu tähtsündmus on muidugi umbes 10 tuhande aasta eest Levandist, Anatooliast ja Põhja-Mesopotaamiast alanud neolitiseerumine, teisisõnu üleminek küttimiselt-koriluselt karjakasvatusele-põllupidamisele, mis ühest küljest vaadatuna tõstis esile need populatsioonid, kellel oli õnne elada maaviljeluseks ja karjapidamiseks sobivas vööndis Vaiksest ookeanist Atlandini ja teisalt hakkas, küll üliväga aegamööda, tasalülitama paleoliitilise isolatsiooni käigus kogunenud geneetilisi erinevusi. Sealjuures "esiletõstmine" on siinkohal otsese geneetilise tähendusega väljend: toidutootjate geenitiik laienes selektiivselt märksa kiiremini kui korilastel. Kindlasti enamjaolt laienes ja mitte sedavõrd süvenes: geneetilised muutused on sedavõrd aeglased tekkima, et laienemine tingib variantide rikastumise alles ajapikku.

Ja veel taustast: paleoliitikum, nii nagu ka mesoliitikum ja neoliitikum on kultuurilise, mitte kalendrilise ajaskaala termin. Alles hiljaaegu valge inimese poolt hävitatud/hävingule viidud tasmaanlased olid esmakokkupuutel eurooplastega tehnoloogiliselt ülemise kiviaja varases staadiumis – varasemas, kui Euroopa kromanjoonlased enam kui kolmekümne tuhande aasta eest. Teisalt: Levandi ja Eesti neoliitikumi lahutab tuhandeid aastaid.

Klassikalised keeleteadlased, välja arvatud üksikud erandid, ei pea võimalikuks viia oma rekonstruktsioone sügavamasse minevikku kui 5000 – 7000 aastat, mis Euroopa ja Levandi ajaloo seisukohalt vastab pronksiaja algusele - hilisele neoliitikumile. Nostraatilise koolkonna esindajad opereerivad keeleliste makrogruppide vanustega kuni paarkümmend tuhat aastat. Inimgeneetikud ei näe mainimisväärseid teoreetilisi raskusi rekonstrueerimaks meie geeniliine kümneid kordi kaugemasse minevikku. Praktiliselt on niisugused rekonstruktsioonid küll "lihtsad" vaid kahes (kuid õnneks olulises ja ülimalt intrigeerivas) pärilikus süsteemis – jälgimaks meie ema- ja isaliinide geneetilist ning sellest tulenevat demograafilist ajalugu. Erinevalt tavalistest geenidest, päranduvad need segunemata: kas ema-, ehk siis isapoolselt. Geneetika termineid kasutades – jälgida meie mitokondriaalsete ja Y-kromosoomsete geenide põlvnemist on märksa lihtsam, kui pidevalt mendelistlikult segunevate ja lisaks veel etteennustamatult rekombineeruvate "tavaliste" geenide ajaloo rekonstrueerimine.

Soomeugride DNA ajalugu ja "identiteet": kes me siis oleme ja kust tuleme?

Alapealkirjas vahetasin sõna "geneetiline" lühendiga "DNA", andmaks selgelt märku, et alltoodu ei refereeri "klassikalise" geneetika ja füüsilise antropoloogia tulemusi. Teise piiranguna – edaspidine puudutab eelkõige vaid ülalmainitud ema- ja isaliinide uurimise tulemusi. See töö, eriti emaliinide rekonstruktsioon, on nüüdseks inimkonna kohta tervikuna ja eriti Euraasia ning Vahemere-äärse Aafrika osas jõudnud esimeste oluliste üldistusteni ja me saame eelnevast hoopis selgemini vastata küsimusele eestlaste (armeenlaste, indialaste, baskide jt.) geneetilisest identiteedist.

Kes on siis eestlased geneetiliselt – võrreldes Euraasia ja maailma rahvastega tervikuna? Täpsemini ja kitsamalt: kust pärinevad meie emad ja isad ja kui "kaugel" on eestlased mingist Euroopa, Aasia ehk Aafrika "keskmisest". Ja oma naabritest? Ja kas geneetika oma praegusel arengutasemel võimaldab identifitseerida soomeugrisid ühendavat võrreldes näiteks indoeurooplastega? Teisisõnu: kas soomeugrid ja indoeurooplased on rangelt ning ainult lingvistilise jaotuse alusel kehtiv klassifikatsioon? "Impersonaalsemalt": kas rahvaste geenivariantide levikus on esikohal keeleline või geograafiline alge? Ja kas vastus ülalloetletud küsimustele on sama, vaadatuna võrdlevalt meie ema- ja isaliinide kaudu?

Euroopa on valdavalt indoeuroopa keelkonna keelte rääkijate maa – eranditeks on baskid ja soomeugrid, kellest omariiklust omavad praegusel ajal soomlased, eestlased ja ungarlased. Soomeugri keeled on samaaegselt Uurali keelkonna alamhulgaks. Rääkides siinkohal soomeugridest, pean ühtlasi silmas neid ilma omariikluseta soomeugrisid, kelle kohta on olemas "DNA taseme" andmestik ehk siis selle fragmente. Nendeks on karjalased ja saamid Läänemere läheduses ja lisaks rida Ida-Euroopa - Volga basseini soomeugrisid: marid, mokšad, udmurdid ja vähemal määral komid. Fragmentaarsemad, peaasjalikult vaid isaliine osaliselt iseloomustavad teadmised on olemas ka mitmeist Siberi Uurali keelkonna rahvaist. Ja siis veel ungarlased, kelle DNA-geneetikat on samuti üksjagu uuritud.

Lähtudes "globaalse haarde" põhimõttest, mida DNA-eelsel ajastul rakendati geneetilistele "tunnustele" tervikuna (veregrupid jms.), on viimase aastakümne jooksul saanud selgeks, et meie genoomi soo-spetsiifilised osade – Y-kromosoomi ja mitokondriaalse DNA – variantide jaotus maakeral on kaugel tasalülitavast üheplaanilisusest. Seega ei kehti nende puhul üldreegel, mille kohaselt vaid ca 15 protsenti geneetilisest varieeruvusest on seletatav kontinentaalsete (geograafilisi suurjaotusi haaravate) erinevustena. Õigemini, selle reegli olemust tuleb modifitseerida, kuid edasine selgitamine nõuaks süüvimist siinkohal liigsetesse populatsioonigeneetika detailidesse. Puudutavalt inimkonna emaliine ja eeldatavasti tingituna paleoliitilisest isolatsioonist, eristuvad suure selgusega järgmised globaalsed "ürgemade" piirkonnad: a) Sahaara-alune Aafrika; b) Lääne-Euraasia koos Põhja-Aafrikaga; c) India; d) Ida-Aasia koos Siberi, Polüneesia ja Ameerikate põliselanikega. Olgu veel lisatud, et kõik seniuuritud Euraasia, Ameerika ja Austraalia emaliinid on geenipuus kirjeldatavad kui Sahaara-aluse Aafrika variatsioonide üks haru, mis taas kinnitab hüpoteesi tänapäeva inimese (hiljutisest) päritolust Aafrikast.

Võttes aluseks selle mastaabi, identifitseeruvad eestlaste ja teiste soome-ugri rahvaste emaliinid kui tüüpiliselt lääne-euraasialikud, minimaalse mongoloidse komponendiga. Erinevused Euroopa-sisestes detailides seletuvad pigem geneetilise triivi jt. stohhastiliste demograafiliste protsessidega. Me näeme terviklikku pilti Ibeeriast Volga jõeni ja Uurali mägedeni. Enamgi, me saame süüvida detailidesse ja eristada rohkeid üksikliine, mida leidub nii Cornwallis, Kreetal kui ka Balti ja Volga soomeugridel ja mille kohta me võime julgelt eeldada, et tegemist on ühelt esiemalt alguse saanud põlvkondadega. Me näeme koguni unikaalseid liine, mis toovad kokku näiteks albaanlasi, eestlasi ning süürlasi või siis saame ja prantslasi. Ühesõnaga: me näeme geneetilist identiteeti, katmaks Lääne-Euraasiat ühiste esiemade ämblikuvõrguga, mis ühendab rahvaid sõltumatult nende keelelisest kuuluvusest. Ja vaid selle valdava homogeensuse foonil eristuvad üksikud rõhuasetused, mõnede emaliinide suurem ehk väiksem sagedus piirkonniti, sest tõepoolest langevad eestlaste ja soomlaste emaliinid kokku ka neis detailides, mis pole ilmtingimata omased Kreeta elanikele.

Ma ei kutsuks seda pan-euroopalikku samasust "identiteedikriisiks", vaid soomeugri emade identiteedi olemuslikuks tunnuseks. Minupärast ka üldistatult: indo-euroopa, hamiido-semiidi ja soomeugri emaliinide suguluse tegelikkuseks. Samasse konsortsiumi kuuluvad ka baskide emaliinid.

Ja ometi saab moodne geneetika "rõõmustada" ka soomeugride geneetilise identiteedi (ütleks küll pigem eripära) ihalejaid. Tõepoolest, kontrastina selgus, et enamust soomeugridest on ühendamas massiivne, ligikaudu pooli isaliine haarav geenivariant, unikaalne mutatsioon, mis puudub nii Aafrikas, Euroopa lääneosas, Indias kui ka Hiinas ja Jaapanis. Piir selle mutatsiooni läänesuunalisel levikul on nii järsk, et seda on vaid kaheteistkümnendik osa rootslastel ja ta praktiliselt puudub sakslastel, hollandlastel, prantslastel, inglastel, hispaanlastel, itaallastel, kreeklastel ja koguni poolakatel, valgevenelastel, tšehhidel ja slovakkidel, sloveenidel ja horvaatidel. Seega pea kõigil Euroopa indoeurooplastel. Slaavlaste hulgas moodustavad erandi Ida-Euroopa venelased ja ukrainlased, kelle hulgas antud isaliini variant moodustab umbes seitsmendiku kõigist Y-kromosoomidest, peegeldades üsna ilmselt nn. "soomeugri substraati" idaslaavlaste geenitiigis – nähtust, mille analoogia on hästi tuntud topo- ja hüdronüümide uurijaile. Lõpeks on ju ka Moskva tüüpiline soomeugri toponüüm.

Samas on see isaliin laialt levinud enamuse Siberi rahvaste hulgas, koguni Kamtšatka põlisrahvaste korjakkide ja itelmeenideni ning vastu Alaskat elavate tšuktšideni. Seega ka nende Siberi rahvaste keskel, kes räägivad altai-tunguusi ja "klassifitseerimata" keelerühmade keeli. Siit jõuame tagasi igihalja probleemi juurde soomeugride "ürgkodust", mis on pea samavana ja samavõrra ebamäärane kui küsimus indoeurooplaste "algkodust". Juba enam kui sajandivanune klassikaline seisukoht ütleb, et soomeugride ürgkodu on Siberis. Ja tõepoolest, jakuutide hulgas on vastav isaliin veelgi arvukam kui eestlaste või soomlaste hulgas. Siiski paistab nüüd, et see tsirkum-arktiline isaliin on rännanud pigem Ida-Euroopast Siberisse kui vastupidi. Geeniliinide "algkodu" selgitamisel on pelgast esinemissagedusest olulisem liini sisemine divergents: see parameeter on aga märgatavalt kõrgem enamuse Euroopa soomeugride hulgas. Siit tuleneb väga oluline üldistus: ulatuslik Siberi ja soomeugri isaliinide kattumine, millele puudub analoog emaliinide osas, on tõendiks ulatuslikule, arvatavasti hilis-ülempaleoliitilisele, valdavalt meeste poolt tingitud idasuunalisele geenivoole. Loomulik lähtekoht sellele voole võis olla ülalnimetatud Dnjpri – Doni jääaegne refuugium, täpsemini jääliustike taandumise aegne taasasustamise protsess. Eeldatavasti seotuna põhiliste saakloomade (refuugiumi ala olid selleks mammutid ja karvased ninasarvikud) suundumisega põhjapoole ja Siberisse. Nii ehk teisiti, kontrastina meie pan-euroopalikest (täpsemini – lääne-euraasiapärastest) emaliinidest, on eestlased, soomlased ja enamus teisi Põhja-Euroopa soomeugrisid oma isaliinide kaudu ulatuslikult seotud siberi rahvastega, kuid samas mitte mongolite põhihõimudega, kelle vastav isaliin puudub.

Jääb mainida paari huvitavat detaili. Esiteks – ungarlastel praktiliselt puudub see teistele Euroopa soomeugridele iseloomulik isaliin. Teiseks – seesama liin, kuigi puudub lääne- ja lõuna-slaavlastel, on rikkalikult esindatud nii lätlastel kui leedulastel. Siin näeme me selget kontrasti keelelise ja geograafilise mõju vahel: nimetatud kaks balti rahvast on keeleliselt indoeurooplased ja nende keeled on "keelepuus" sõsargrupiks slaavi keeltele. Kas viitab see proto-lätlaste ja –leedulaste ürgsele keelevahetusele, vahest seoses neolitiseerumisega, nagu seda oletab Soome lingvist Kalevi Wiik, jäägu siinkohal tulevikuprobleemiks. Samas saab geneetik juba praegu väita, et soome-eesti ema- ja isaliinide geneetiline "identiteet" haarab endasse ka lätlased ja leedulased.

Kes on siis eestlased geneetiliselt ja kust nad tulid? Meie praeguste teadmiste alusel pole põhjust mõelda välja keerukaid skeeme: eeldatavasti on eestlaste geenide põhimass pärit jääaja-eelsetelt eurooplastelt, neilt, kes saabusid ca 40 tuhande aasta eest ja elasid "8000 aastat püsinud talve" üle refuugiumites. Ja enamgi – pole kaalukaid argumente eeldamaks, et enne jääaega siinmail elanud inimesed (ja pole omakorda alust arvata, et neid siin polnud) ei olnud valdavalt geneetiliselt needsamad, kes 24-25 tuhande aasta eest jääpiiri lõunasse nihkudes asustasid refuugiumid ja jää taandudes liikusid sellega kaasa – tagasi põhja. See puudutab muidugi meie geneetilist ajalugu ja ei pretendeeri etnogeneesi detailide selgitamisele.

Lõpetan selle kirjutise tsitaadiga Steven Shapini arvustusest ülalnimetatud Paul Rabinowi raamatule. Väljavalitu kõlab alljärgnevalt: "Ning DNA on postmodernne molekul, kuivõrd meie kaasaegse ekspertkultuuri fragmendid tõendavad, et reflektiivne tingitus uskumaks neid asju DNAst, ehk samahästi mitteuskumaks, on lõpptulemusena kirjeldatav DNA enda funktsioneerimisena, samas kui teadmine sellest funktsioneerimisest on meie kultuuri autentne osis".

 

tagasi | avalehele

Akademischer Rat Academic Council Akadeemiline nõukogu Ümarlaud Kultuurirahastu