Looduskaitse mõistet on läbi aegade tõlgendatud erinevalt. Kunagisest "kasulike" liikide arvukuse suurendamisest on saanud loodus(kompleksid)e kaitse kaitsealadel, viimastel aastakymnetel aga ka erinevate (loodus)koosluste kaitse väljaspool kaitsealasidki. Alustaksin siiski looduskaitse traditsiooniliste aspektidega.

Liigikaitse olukorda kiputakse meil pidama üsna heaks, sest liikide all mõistetakse pahatihti vaid soontaimi ja selgroogseid. Viimaste hulgas on Eestist XX sajandil välja surnud liike tõepoolest vähe. Kui aga arvestada, et elustikuliikide koguarv Eestis võib küündida 40 000-ni, tuleb tunnistada, et valdava osa liikide käekäigu kohta meil andmed lihtsalt puuduvad. Teisalt on selge, et liigikaitse saab tugineda vaid liikide elupaikade kaitsele, s.t. kaitstes küllaldasel määral kõiki (loodus)kooslusi, suudame tagada ka kõigi looduslike oleseliikide säilimise Eestis.
Suurim probleem liigikaitses on seadusega sätestatud võõrliikide introduktsioonikeelu eiramine.

Oma kaitsealade võrgustikuga, mis hõlmab 10,2% Eesti maismaapindalast, võime suures osas rahul olla. Tegemist on enam kui 90 aasta jooksul välja kujunenud alade kogumiga, mis paikneb loogiliselt ja milles suur osa Eesti loodusväärtustest (näit. rabad, ürgorud, rannaniidud jne.) kajastub üsna tasakaalustatult. Selgelt alaesindatud on siiski arumetsad, madalsood jmt. majanduslikult produktiivsed kooslused.
Kaitsealade suurimad probleemid seisnevad nende eklektilises haldamises (valitsemises). Ehkki seaduse kohaselt on kõik meie 308 kaitseala võrdsed, on Eestis 12 kaitseala administratsiooni (koos biosfääri kaitseala keskustega - 15), mille 120 töötaja valitseda on veerandsada kaitseala. Ülejäänud ca 275 kaitseala haldamisega tegeleb kokku 15-20 inimest Keskkonnaministeeriumi maakondlikes keskkonnateenistustes, kes lisaks oma muudele funktsioonidele peavad olema ühtviisi pädevad maa- ja omandiküsimustes, teadustöö korraldamises, alade tähistamises, haridus-valgustustöös jne.jne. Ehkki kaitsealade haldamise korrastamiseks (ühtlustamiseks) on praeguseks koostatud juba 2 projekti, on teema taas päevakorrast maha võetud, kõnelemata kõigi riiklike looduskaitsjate koondamisest ühtsesse Looduskaitseagentuuri, nagu see on paljudes välisriikides. Tuleb olla uhke, et nii palju pühendunud inimesi on nõus jätkama oma sageli tänamatut tööd, seda kohati miinimumpalga-lähedase tasu eest.

Koosluste kaitse. Säilinud looduskoosluste poolest on Eesti veel - võrreldes enamiku Euroopa Liidu riikidega - vägagi heas olukorras. Tagamaks selle rikkuse säilimist edaspidigi, on aga selge, et kõige väärtusliku kaitseks veel sadade uute kaitsealade rajamine pole parim lahendus. Kaitsealade kõrval tuleb looduskaitseväärtusega alade (erinevate koosluste) säilimist tagada ka muude meetmetega (planeeringud, tähtsad linnualad jne.). Oluliseks vahendiks ses suhtes tuleb pidada Euroopa Liidu loodus- ja linnuhoiualade võrgustiku Natura 2000 kavandamist. Natura-programm kinnitati Vabariigi Valitsuses mullu mais ning eeltööd selle täitmiseks on ka käimas. Et Euroopa Komisjon looduskaitsedirektiivide rakendamiseks tulevastes liikmesmaades üleminekuperioode ette ei näe, peaksime direktiivide nõuetele vastava Natura-võrgustiku kavandamisega valmis saama 1. jaanuariks 2003, mida pean aga ebareaalseks.

Suurimad probleemid meie looduskoosluste säilitamisel puudutavad kahtlemata metsade kaitset. Tagamaks kõigi oleseliikide säilimist, tuleks Rootsi ja Soome teadlaste hinnangul ilma inimtegevuseta säilitada vähemalt 10% kõigist metsadest. Kuidas saavutada, et Eesti Metsapoliitikas sätestatud 'vähemalt 4%' võrduks tõepoolest 10-12 protsendiga, on hetkel üsna selgusetu.
On aga selge, et suurem osa Eesti metsadest jääb edaspidigi väljapoole kaitsealasid, kus metsakoosluste säilitamine on muutumas vägagi küsitavaks. Püüded veidigi karmistada meie üliliberaalset metsaseadust - näit. taaskehtestada raieõiguse põhinemine metsakorralduskavadel - on järjest põrkunud vastu metsatöötlejate ja kummalisel kombel ka kõrgete metsaametnike vastuseisu. Sellise kaootilise anastava metsa"majanduse" tulemusena ületab raie metsade juurdekasvu juba vähemalt teist aastat, millega rikutakse nii Säästva arengu seaduse põhimõtteid kui ka Eesti Metsapoliitikas eri osapoolte kompromissina sätestatud aastast maksimaalset raiemahtu 7,8 miljonit tm. Tulemusetuks on jäänud kevadise raierahu taotlemine. Lisaks kõigele on uue Järelevalveseaduse kehtestamise ja riigimetsade haldamise põhimõtete muutmise koosmõjuna oluliselt halvenenud metsade järelevalve, mis metsavargusi üksnes soodustab.

Eesti märgalade kaitse valupunkt lähitulevikus on turbakaevandamise ohjeldamine. Ka turba aastane kaevandamine ei tohi ületada aastast juurdekasvu, mille ametlik suurus 2,78 miljonit tingtonni on ekslikult ülepaisutatud. Praegune kaevandamismaht (ca 1 miljon tingtonni aastas) võrdub enam-vähem aastase juurdekasvuga, kuid taotlusi uute turbaväljade kasutuselevõtuks lisandub seoses soodsa ekspordikonjunktuuriga pidevalt.

Meie poollooduslike koosluste (pärandkoosluste) säilimisele on aga hukutavalt mõjunud just nende majandamata jätmine. Praktiliselt kadunud on soostunud niidud ja 99% puisniitudest, kiiresti võsastuvad ranna- ja lamminiidud. Pärandkoosluste säilimisele aitab loodetavasti oluliselt kaasa alates käesolevast aastast makstav hooldustoetus nende pärandkoosluste majandajaile (19 milj. EKr. aastas), samuti Euroopa Liidu põllumajandus-keskkonnaprogrammi käivitamine.

Kuidas aga muuta inimest resp. pisutki pidurdada eestlaste jätkuvat muutumist saamahimuliseks tarbijaks-lagastajaks? Kui soomeugrilasi on peetud Vana Maailma indiaanlasteks, siis võib-olla meie saatus ongi sarnaneda mõnedele Uus-Inglismaa rahvastele, kes võivad oma indiaanipäritolu üle olla küll uhked, kuid kes on muutunud eristamatuks teistest kaasosariiklastest. Majanduslikult võib meistki saada Väike-Saksamaa, kuid meie looduse jõudmine Saksa-, Prantsus- või Inglismaa "tasemele" oleks katastroof - ja mitte üksnes Eesti loodusele.

tagasi | avalehele