Euroopa Liiduga ühinemiseks tuleb Eestil oluliselt parendada keskkonnakaitseolukorda, milleks kulub üle 20 miljardi krooni. EL 1998. a. lõpus kehtestatud joogivee direktiivis esitatud nõuded tuleks Eestil täita aastaks 2003, kuid Eesti palub direktiivi rakendamiseks pikendust kuni aastani 2013. Eesti 67 suuremas asulas on vaja ehitada üle 500 km ja renoveerida 900 km joogiveetorustikku, ehitada ja renoveerida üle 60 joogiveepumpla, ehitada 50 joogiveetöötlusjaama ja uuendada 130 puurkaevu. Kokku läheks ainuüksi joogiveedirektiivi rakendamine Eestile maksma 4,2 miljardit krooni. Samalaadseid näiteid võib tuua teistestki keskkonnakaitsega seonduvatest valdkondadest.

EL liikmesriigid ei taha meid sotsialismiajast pärineva aegunud tehnoloogia ja suure jääkreostuse taagaga. Samal ajal ei ole Ida- ja Kesk-Euroopa riigid kaugeltki rahul sellega, mis on loodusega tehtud nn "arenenud" Lääne- ja Lõuna-Euroopas. Sealt kandub meile järjest kiiremini ressursse raiskav ja loodust lagastav elulaad (näiteks jäätmete plahvatuslik kasv), mis on asendamas meie metsarahvastele omast säästvat ja ajalooliselt kujunenud keskkonnasõbralikku elulaadi. Läänelik priiskav tarbimine levib eriti kiiresti noorsoo seas, sest vanemad inimesed on üldiselt keskkonnahoidlikumad. Samal ajal just sellest mentaliteedist nakatunud noored hõlmavad juhtivad kohad valitsusorganites, äris ja panganduses ning see ohtlik taud võib peagi muutuda epideemiaks.

Kellelegi pole saladuseks, et kaunis tulpideriigis Hollandis looduskeskkond praktiliselt puudub, Taani viljaväljad sinetavad lämmastiku üledoseerimisest ja kõiki õpetav Brüssel paikneb tugevasti saastatud Belgias. Samal ajal on Eestis üle 2 miljoni hektari metsamaad (48% territooriumist) ning märgalade all 22,3% maismaast, kusjuures ligikaudu viiendik soodest on kaitse all. Eesti fauna ja floora on elujõulised ning liigirikkad ja pinnamood mitmekesine ning taastumisvõimeline. Tänu nõukogude piirivalvele on suhteliselt heas seisundis rannad, kuid selle positiivse tulemi likvideerimisega saab Eesti juba lähiajal kiiresti hakkama.

Valdav osa Eestimaa elanikest on Eesti keskkonnaseisundiga rahul ja loeb meie keskkonnapoliitikat üsna tulemusrikkaks. Ebaedukaks loeb keskkonnapoliitikat siiski 57,7% elanikest. Kuid võrreldes hinnanguga põllumajanduspoliitikale (eitavaid arvamusi 96,7%), regionaalpoliitikale (81,7%) ja riigikogu seadusandvale tegevusele (91,7%), võivad keskkonnakaitsjad oma tööga rahule jääda. Eesti on nende väheste riikide seas, kellel on oma "Säästva arengu seadus", meil on valminud keskkonnastrateegia ja selle rakenduskava. Eesti prioriteediks peab olema mitte üksnes poliitilise, vaid ka ökoloogilise julgeoleku kõigekülgne tagamine. Seda peavad kindlustama õiguslikud ja tavandlikud regulatsioonid, mis lähtuvad seadusandlusest, kehtivatest ja väljatöötavatest kokkulepetest ja ajalooliselt väljakujunenud tavadest. Ökoloogiline julgeolek tuleb tagada globaalsel, regionaalsel ja kohalikul tasandil. Vastavad meetmed peavad olema fikseeritud rahvusvaheliste lepete, Eesti seadusandlike aktide ja regionaalsete ning kohalike määruste ja korraldustega. Lokaalne ökoloogiline julgeolek (talus, suvilas, puhkepaigas) tuleb kindlustada omaniku poolt. Seepärast tuleb suurt tähelepanu pöörata elanikkonna keskkonnakaitsealasele koolitusele ja seda juba varasest lapsepõlvest.

Eesti suurimad keskkonnamured on seotud maavarade kaevandamise ja energeetika, endise N. Liidu okupatsioonivägede jääkreostuse ja transpordiga. Kuigi ulatuslikum maavarade kaevandamine algas Eestis alles 20. sajandi alguses (kukersiitpõlevkivi 1918.a., fosforiit 1924.a.), on maapõuele ja pinnamoele tekitatud kahju suur. Üksnes Ida-Virumaal on karjääride alla eraldatud 24 000 ha (4% maakonna pindalast) ja põlevkivituha väljad katavad 2400 ha suuruse ala. Sellele lisandusid poole sajandi jooksul endise N. Liidu ja Venemaa poolt tekitatud sõjaväekahjud (ligikaudu 4 miljardit USA dollarit). 1565 sõjaväebaasi all oli 87 147 hektarit (ligikaudu 1,9% Eesti territooriumist). Enam kui 500 suures ja rohkem kui 600 väiksemas sõjaväebaasis fikseeriti tugev olme- ja naftareostus. Tapa lennuväljal oli lennukikütusest reostunud 16 ruutkilomeetri suurune ala, Keila-Joa raketibaasis ja Tartus Raadi lennuväljal ohustas elanikkonda mürgine raketikütus, Sillamäel oli tugev radioaktiivne reostus. Iseseisvusaastate jooksul on Eesti Päästeamet kahjutuks teinud üle 22 000 lõhkekeha. Viitsütikuga "pommiks" on pliiakude ja muu rämpsuga saastatud prügilad. Lääne-Virumaal Männikul jäeti Vene sõjaväe poolt valveta vedelema 20 tonni napalmi, Pärnu ja Tapa inseneriväeosadesse jäeti ladudesse ja väeosa hoovile suures koguses kloorpikriini ja süütesegusid. Kõik see mõjustas oluliselt inimeste elu ja tervist ning psühholoogilist seisundit. Praeguseks on valdav osa sellest saastest likvideeritud ning ülejäänuga saab loodus ise hakkama.

Maastike ja ökosüsteemide normaalse funktsioneerimise üheks tingimuseks on koormustaluvus ja seda nii aineringe seisukohast kui ka vahetu mehaanilise inimmõjuna. Eriti ohtlik on koormus karstialadel ja rannikualade väheviljakatel muldadel, eeskätt liivikutel ja luidetel ning suurt esteetilist väärtust omavates nõmmemetsades. Prioriteetideks peaks olema ka puhkealade ja supelrandade (eeskätt Peipsi põhjaranniku) koormuse reguleerimine. Peale otsese inimhulga reguleerimise on siin väga suur osa käitumiskultuuril. Lisaks keskkonnkasvatusele tuleb luua võimalused inimese negatiivse mõju vähendamiseks (välikäimlate ehitamine, prügiurnide paigutamine jne.) Võrreldes lääneriikidega on meil selles osas veel liialt vähe tehtud. Meie igapäevase "tubliduse" näiteks võime tuua ka raudteetranspordi kiratsemise (EL-s on selleks eelisarendus) ja Tallinna linnaisade kava trollibusside likvideerimiseks. Juba praegu annavad autod 80% Tallinna õhusaastest, kuid tõhusat vastupropagandat me kesklinna vallutanud autodele ei näe ja jutud jalgrattateedest Tallinnas ilmselt juttudeks jäävadki.

Kuivõrd ettekandeks eraldatud aeg on lühike, ei ole võimalik käsitleda kogu Eesti keskkonnapoliitikat Põhitähelepanu pööratakse pinnase ja vee reostumisele, tuues näiteid nii pinna-, põhja- kui ka merevee kohta. Antakse lühiülevaade ka keskkonnakaitselistest probleemidest riikidevahelistes suhetes ning Eesti ja Venemaa koostööst piiriveekogudel.

tagasi | avalehele