Riigipoliitilise nägemuse kujunemine Eesti ruumilisest arengust – Üleriigiline planeering “Eesti 2010” ja Eesti regionaalarengu strateegia
 

Teesid Presidendi Akadeemilisele Nõukogule 11.03.1999

Aado Keskpaik
regionaalarengu konsultant
Ph.D.

1. Mitmesugused riigipoliitikad kujundavad “kõrvaltulemusena” tahes-tahtmata ühiskonna ruumstruktuuri. Sihipärane ja mitmekülgne ruumstruktuuri arendamine on omane eeskätt regionaalpoliitikale ja planeeringutele. Neis valdkondades formuleeritakse riigipoliitiline nägemus ruumstruktuurist kui tervikust. Seni kuni seda pole tehtud, puudub ühiskonnas ühtne alus harukondlike poliitikate ruumiliseks koordineerimiseks.

2. Eestis on see ühtne nägemus puudunud viimase ajani. Alles ettekande pealkirjas nimetatud dokumentide väljatöötamise käigus on püütud taoline visioon sõnastada, kartograafiliselt väljendada ning riigiametkondade ja kohalike omavalitsustega kooskõlastada. Üleriigiline planeering “Eesti 2010” on tervikuna suunatud visiooni küllalt üksikasjalikule väljatöötamisele ja sõnastamisele. Regionaalarengu strateegia määratleb selle visiooni saavutamisele suunatud poliitika põhijooned.

3. Eesti ruumstruktuuri arengu visioon toetub tuleviku stsenaariumianalüüsile, mis viidi läbi Eesti Tuleviku-uuringute Instituudi eestvedamisel. Ta fikseerib need tingimused, mida peab kindlustama ruumstruktuur, et Eesti võiks maksimaalselt ära kasutada oma asendi- ja inimpotentsiaali kiireks ja jätkusuutlikuks arenguks. Visiooni olulisemad küljed on regionaalarengu strateegias kokku võetud järgmiselt:

  • Maakonnad on tasakaalustatult arenenud. Tartu kui teine rahvusliku tähtsusega keskus, maakonnakeskused ja Kirde-Eesti suured tööstuslinnad on kujundanud vastukaalu Tallinna tõmbejõule elu- ja tööpaigana. Elatustaseme regionaalsed erinevused ei põhjusta elanikkonna ühesuunalist koondumist pealinnapiirkonda.

  • Maakondade edukas areng põhineb kohalike eelduste oskuslikul ja uuenduslikul ärakasutamisel. Selle tagatiseks on maakonna püsivat konkurentsivõimet kindlustavad innovatsioonipotentsiaaliga keskused.

  • Maakondades on töökohad, teenused ja rahvastik tänasest enam koondunud maakonnakeskustesse ja teistesse maakonna suurematesse asulatesse. Tallinna ümbruses asuvad soodsa elukeskkonna või tootmiseks sobiva infrastruktuuriga keskused arenevad kiiresti.

  • Maa-asustus on elujõuline. Välja on kujunenud efektiivsed talud. Elanike kasvav mobiilsus seob linnad ja maa-asustuse. Pendelränne, kaug- ja osa-ajaline töö võimaldavad osa inimeste jaoks ühitada maaelu töökohaga linnas. Enamikul linlastest on maakodu. Asustus, sealhulgas piirialadel ja väikesaartel, on piisav väärtusliku kultuuripärandi ja kultuurmaastike säilitamiseks ning mitmete riigi funktsioonide (riigi- ja keskkonnakaitse, meresõiduohutuse tagamine, kontroll loodusvarade kasutamise üle jm.) täitmiseks.

  • Transport, side ja tehnilised infrastruktuurid- on välja arendatud ühtse võrgustikuna. Maakonnakeskusi seob omavahel ja nende tagamaaga sage ja usaldusväärne ühistransport. Eestit läbivates rahvusvahelistes transpordikoridorides arendatakse välja kiire reisirongiühendus peamiste linnade vahel, millega kogu Eesti territooriumi kättesaadavus oluliselt paraneb. Omavahel hästi ühendatud Tallinn, Tartu ja maakonnakeskused funktsioneerivad rahvusvahelises konkurentsis ühtse koostöövõrgustikuna, millega paraneb kogu Eesti riigi konkurentsivõime.

4. Regionaalarengu strateegia määratleb regionaalpoliitika kolm komponenti: maakondliku arendustegevuse, sihtaladele suunatud regionaalpoliitika ja harupoliitikad, mis arvestavad regionaalarengu eesmärke. Valdaval osal Eesti territooriumist peab regionaalareng toimuma harupoliitikate ja maakondliku (alt-üles) arendustegevuse koosmõju tingimustes. Siin on riigi keskvalitsuse ülesandeks eeskätt piisava rahastamise kindlustamine maakondade omaarenguks. Vaid eriti raskesse olukorda sattunud piirkondades – ümberstruktureeruvad tööstus- ja põllumajanduspiirkonnad ning väikesaared – toimivad kindla sihtpiirkonnaga riiklikud regionaalarengu programmid. Lisaks toimivad veel kaks programmi: keskustevõrgu programm ja kohaliku omaalgatuse toetamise programm.

5. Käesoleva ettekande aluseks olevad dokumendid ei tegele otseselt riigi haldus-territoriaalse jaotusega. Ometi võib neis esitatud visioonist tuletada mõned järeldused ka selle valdkonna kohta. Asustust ümberkujundavad objektiivsed protsessid (rahvusvahelistumine, elulaadi mitmekesistumine, rahvastiku kahanemine, põllumajanduse restruktureerumine, inimeste ruumilise liikuvuse kasv, töökohtade ja teenuste kontsentreerumine linnades) ja planeeringust tulenev poliitika (maakonnakeskuste ja Tartu tugevdamine, võrgustumise soodustamine) toimivad üheskoos pigem haldusüksuste suurendamist soodustavalt. Selles hoovuses võib eristada järgmisi komponente:

  • Praegune maakond muutub üha enam haldusruumist eluruumiks, mille korrastamine nõuab valdade koostööd ja/või maakondlikku omavalitsust.

  • Rahvusvahelistumise tingimustes on edukamad ühtsena esinevad suuremad piirkonnad. Ühtsust suurendavad nii valdade liitumine ja koostöö kui maakondlik omavalitsus.

  • Maakondliku koostöö ja/või omavalitsuse areng vähendab vajadust riikliku koordinatsiooni järgi vastaval territooriumil. Seega paranevad eeldused riiklike haldusüksuste suurendamiseks.

 

tagasi | avalehele

Akademischer Rat Academic Council Akadeemiline nõukogu Ümarlaud Kultuurirahastu