"Sotsiaalpoliitika regionaalsed aspektid"
 
Härra President!
Austatud Akadeemiline Nõukogu!

Kohe alustuseks pean tunnistama, et ma ei ole regionaalpoliitika ekspert ja õigupoolest pole ma regionaalpoliitikast selle sõna kitsamas tähenduses ka kunagi eriti huvitatud olnud. Minu huvi- ja erialaks on sotsiaalpoliitika. Siiski on üks kindel temaatika, milles sotsiaal- ja regionaal- ning kindlasti veel mõned valdkonnad omavahel nii olulisel määral üksteises põimuvad, et nende lahutamine on väga raske. Seda temaatikat nimetakse sotsiaalpoliitika puhul detsentraliseerimiseks, regionaalpoliitika puhul aga regionaalseks planeerimiseks. Enne lähemalt teema juurde asumist üks märkus. Järgnev ülevaade on minu arvamus, mis on kujunenud paljude aastate jooksul sotsiaalpoliitikaga teoorias ja praktikas tegeledes. Ma usun, et mu arvamus põhjendatud, kuid siiski pole see teaduslikku kinnitust leidnud tõde.

Alustaksin oma mõttekäiku tõdemusega, et iga eluvaldkonna aluseks on teatavad põhimõtted, millest nimetatud valdkond lähtub. Väga sageli ei ole need põhimõtted seadustesse otseselt kirjutatud. Õigusemõistmises on näiteks süütuse presumptsiooni ja seadusaktide mitte tagasiulatuva mõju ja muud sellised põhimõtted. Sotsiaalpoliitika alusprintsiipideks on kaks omavahel seotud väärtust - võrdsed võimalused ja õiglus. Esimene avaldub selles, et ühiskondlikult vajalike teenuste, nagu haridus, tervishoid, hoolekanne, riiklik pension, saamiseks oleks tagatud kõigile võrdsed võimalused. Teise printsiibi kohaselt peab teenuse kvaliteet olema kõigile sarnase tasemega. Nii ei tohiks ühtegi Eesti kodanikku jätta ilma haridusest, tervishoiust või muudest avalikest teenustest seetõttu, et ta elab väljaspool suuri linnu, on vana, naine, töötu või vaene. Samuti ei tohi nende teenuste kvaliteet olla selliste ininmeste jaoks madalam kui teistele. Teeme siiski täpsustuse, et enamasti seatakse kvaliteedile kindlad standardid. Üha sagedamini antakse kõikjal maailmas jõukamatele õigus osta paremat standardit, kuid siis selle eest selgelt ka ise makstes.

Sotsiaalteenuste osutamine peaks olema delegeeritud sellisele haldustasandile, kus seda teenust kõige paremini neist kriteeriumitest lähtudes on planeerida. Vaatame nüüd lähemalt tervishoidu ja haridust. Esimese osutamine on delegeeritud maakonna (haigekassa) tasandile, teine omavalitsuse tasandile. Tervishoiuvõrgustiku aluseks on haiguste levik ühiskonnas. Haiguste levik allub suurte arvude seadusele nagu ka paljud muud elunähtused - erinevate haiguste esinemise sagedus suurtes inimhulkades on üsna konstantne suurus ja muutub aastast aastasse üsna vähe. Laias laastus eristatakse järgmisi tervishoiupiirkondi: miljoni kuni kahe miljoni inimese kohta "uks kõrgeltspetsialiseeritud tipphaigla, mis on tavaliselt ülikooli haigla või kliinikum - enamasti seotakse niivõrd kõrgelt spetsialiseeritud tegevus teadus- ja õpetustööga. Järgmine planeerimisüksus on 200.000-500.000 inimeseline nn tavaline haiglapiirkond. Sellises haiglas on ööpäevaringses valves olev operatsioonituba, siin on esindatud kõikide erialade spetsialistid. Siin on ka sünnitusmaja. Järgmise astme planeerimise piirkonnaks on esmatasandi piirkond, mille suuruseks on 10.000-50.000 inimest. Selles piirkonnas on perearstikeskus ja nn esmatasandi haiglad, mis tegelevad peamiselt pika- ja taastusraviga.

Loomulikult on sellisest mudelist ka kõikumisi traditsioonilistel ja ka geograafilistel põhjustel. Kuid asudes vaatama Eesti olukorda, näeme, et meie tervishoiuvõrgustik on kaugelt liiga võimas. Tipphaiglaid on Eestis kolm - Tartu Ülikooli Kliinikum ning Keskhaigla ja Mustamäe haigla Tallinnas. Vaid esimene neist tegeleb ka õpetamisega. Igas maakonnas on haigla - seega üks iga 60.000-70.000 inimese kohta. Vaja oleks 15 asemel maksimaalselt nelja-viit. Ka esmatasandi tervishoiu planeerimise jaoks on vald oma keskmise suurusega 2500 elanikku liiga väike. Selline piirkond on paras ühele perearstile, kuid katmata jäävad muud esmatasandi teenused.

Tervishoiuga seotud inimesed teavad, miks on meie tervishoiuvõrgustik selliseks kujunenud. Nõukogude Liidus oli tervishoiuvõrgustiku planeerimise aluseks Kaitseministeeriumi tellimus ja lähtuti sõjaolukorra vajadustest. Eeldusel, et Euroopas on sõda, olnuks Eesti just see tagala, kus tulnuks haavatuid evakueerida. Siis olekski tarvis sisustatud ja mehitatud operatsioonisaalidega haiglaid. Kahjuks peame tunnistama, et selle olukorra vilju peame maitsma iseseisvas Eestis.

Nagu öeldud, on tervishoiu planeerimine ja juhtimine Eestis delegeeritud maakonna tasandile. Nii sõlmivadki maakonna haigekassa ja maakonnahaigla omavahel lepinguid, etendades teenuse ostmist ja müümist. Niisuguse süsteemiga jaotatakse tervishoiu ressursid ühtlaselt laiali, investeeringuteks ja teenuse kvaliteedi parandamiseks ei jää arenguruumi kellegi. Niisiis töötab tervishoiusüsteem jätkuvalt ebaefektiivselt. Üheks põhjuseks on siin ka Eesti haldusjaotus - tervishoiu planeerimiseks on meie haldusüksused liiga väikesed, tervishoid vajab efektiivsuseks ja kvaliteedi tagamiseks suuremaid piirkondi. Teine valdkond, milles piirkondliku planeerimise probleemid väga selgelt ilmnevad, on haridus. Planeerimise peamiseks kriteeriumiks on laste arv ja hariduse kvaliteet. Ka haridusvaldkonnas võib eristada planeerimispiirkondi. Teadustöö ja uuringutega tegelevaid ülikoole on nii Euroopas kui Põhja Ameerikas keskmiselt üks pooleteise-kahe miljoni elaniku kohta. Tavapärane hariduse omandamise rada eeldab, et gümnaasium on ettevalmistus ülikooli minekusk - selle läbib pool kuni kolmandik lastest, kes siis jätkavad õpinguid ülikoolis. Gümnaasiumiga kõrvuti on kutseharidussüsteem, mis peaks tagama ettevalmistuse tööks ja eluks kõrgharidusele mittepürgivatele inimestele. Kutseharidusasutuste struktuuri mõjutab peamiselt tööandjate struktuur. Gümnaasiumid peavad olema piisavalt suured, et oleks võimalik värvata piisava kvalifikatsiooniga õpetajaid. Ühe kooliklassi suurus võiks olla 20-25 last, gümnaasiumi suuruseks tuleks seega 300-900 õpilast. Haridustee kõige esmane tase peaks olema lapsele suhteliselt lähedal, seega põhikooli suurus võib olla väiksem. Mõnelapselisi koole saab õigeks pidada vaid erandkordadel.

Milline olukord järeldub siit Eesti haridusvõrgustikule? Ilmselgelt näeme, et võrgustik on liiga lai ja seetõttu ei tagata kvaliteeti. Paljudesse maakoolidesse pole kogu iseseisvusaja jooksul suudetud leida võõrkeele- või matemaatikaõpetajat, need on aga ained, mis vajavad pidevat tööd taseme saavutamiseks ja hoidmiseks. Need on ka oskused, mid tööjõuturul kõige vajalikumad on.

Nii juhtubki, et paljude maapiirkondade õpilastel pole iialgi võimalik jõuda hästitasustatud tööle. Seega pole tagatud sotsiaalpoliitika alusprintsiibid - võrdsed võimalused.

Lõpetuseks tahaksin meenutada üht vestlust ühe geograafiga. Ta väitis mulle, et mingi territooriumi piirkondadeks jaotamine on tegelikult väga lihtne. See käib vaid kolme kriteeriumi alusel: esimene on nn tõmbekeskus, ehk "koht, kuhu inimesed kaugemalt kokku tulla tulevad", teine on geograafiline iseärasus - saar või muu eraldatud piirkond olgu omaette ning kolmas on majanduslik efektiivsus. See viimane aga sõltub sellest, mis ülesanded on piirkondadele antud. Mõne näite abil ehk suutsin ilmestada olukorda, et vähemalt mõnede sotsiaalpoliitiliste ülesannete lahendamiseks praegune haldusjaotus ei sobi. Neis valdkondades teistsuguse jaotuse kehtestamine on vaid aja küsimus. Kas seda peaks aga igas valdkonnas isemoodi tegema või peaks uuesti üle vaatama Eesti territoriaalse jaotuse lähtudes neile pandud ülesannetest?

 

tagasi | avalehele

Akademischer Rat Academic Council Akadeemiline nõukogu Ümarlaud Kultuurirahastu