Vaatleme Eesti majanduse võimalikke arengustsenaariume, mis lähtuvad kahest põhiteljest. Nendeks on Eesti geoökonoomiline positsioon ja võimekus arendada oma majandust ning tööhõivet infotefnoloogia revolutsioonis peituvate võimaluste kaudu. Eristuvad kolm tõenäolisemat stsenaariumi: “Skandinaavia perifeeria” stsenaarium, “Ülevedaja” stsenaarium ja “Suure mängu” stsenaarium. Stsenaariumide kirjeldused on pikemal kujul antud trükises “Eesti tulevikustsenaariumid”, lühemal kujul ka 1997. aasta Eesti inimarengu aruandes.

Isevooluteedmineku korral on kõige tõenäolisem “Skandinaavia perifeeria” stsenaariumi edasine jätkumine ja süvenemine: Eesti jätkab küll integreerumist Euroopa Liiduga, kuid ei suuda kasutada oma geoökonoomilist positsiooni täies ulatuses ja ei võta ette ka aktiivseid programme oma majanduse ülesehitamisel vastavalt infotehnoloogia võimalustele. “Ülevedaja” või “Suure mängu” stsenaariumide käivitajaks võiks olla Ida ja Lääne majandussuhtluse olulisem intensiivistumine, mis omakorda võib toimuda kahel tasandil: kas kaubavoogude (eelkõige Vene tooraine) liikumise tasandil või sügavama koostöö (sh ka Lääne investeeringud Venemaale) tasandil. “Ülevedaja” stsenaariumile on iseloomulik küll positiivne geoökonoomiline situatsioon, aga mitte koordineeritud jõupingutused edasiliikumiseks infotehnoloogia teljel. “Suure mängu” stsenaarium eeldab ühiskonnapoolset küllalt pikaajalist strateegilist majanduse kvalitatiivse hüppe baasi loomist.

Nagu jooniselt näha, sõltub taoline baasi ehitamine teatud finantsmanöövri läbiviimise edukusest, mille kaudu majanduse esimesel arengustaadiumil tekkivad ressursid suudetakse koguda ja konverteerida haridussüsteemi (sh eriti tehnoloogia ja kutseharidus), toote-ja tehnoloogiaarenduse ning turgudelevitamise tugisüsteemide loomisesse, aga samuti sellest, kuidas õnnestub kombineerida rahvusriigi tasandil koondatavaid ressursse rahvusvahelistega ning kuidas õnnestub parandada ärisektori ja avaliku sektori koostööd. Eesti majanduse viimine sellisele tasandile, et ta suudaks 21. sajandi globaalses majanduskontekstis võistelda keerukamate ja paremini tasustavate funktsioonide täitmise eest, nõuaks nii tõsist sotsiaalset ja teaduspoliitilist mobilisatsiooni kui ka geopoliitilise fooni soodsust. Praeguses kiirelt muutuvas keskkonnas ei ole edu võimalik saavutada ainult kopeerimise, vaid eelkõige uuenduslikkuse teel.

Regionaalse arengu iseärasused erinevate stsenaariumide korral

I Stsenaarium

I stsenaariumi puhul domineerib Tallinna ja Harju jätkuv ennakkasv. Riigi majanduspoliitika võib küll sõnades rääkida regioonide ühtlase arengu vajadusest, kuid jätkub Tallinna ja selle lähema ümbruse domineerimine. Tallinna tagamaana arenevad perioodil kuni 2003 mõnevõrra Eesti keskmisest kiiremini nn. “Suure ringi” maakond, kuna osa ärisid suundub välja magistraale mööda. Mõnevõrra soodustab seda ka Tallinn-Tartu uue magistraali rajamine peale pikaajalist venitamist. Ida-Viru areng on perioodini 2003 aeglane, kuid kiireneb siis kuna üheltpoolt väheneb eelkõige välisinvesteeringute ja riigi kontrolli süvenemise tõttu piirkonna risk äri jaoks ning teiselt poolt hakkab avatud Ida turu eelduse tõttu positiivselt mõjuma Peterburi suure turu lähedus. Lääne-Eesti, eriti saared arenevad aeglasemalt kui muu Eesti just põhjusel, et ei üritata oluliselt vähendada saarte spetsiifilisest asukohast ja eraldatusest tingitud mõjusid. Pidevalt on veidi alla keskmise ka Lõuna-Eesti kasvutempod. Siiski perioodil 2011-2020 kasv ühtlustub regioonide lõikes, kuid eelkõige turujõudude toimel. Tallinn muutub peale 2010 aastat mõnede tegevuste jaoks liiga kalliks, nii et seda ei kaalu üles isegi asukoha ja infrastruktuuri eelised. Teiselt poolt arenevad teised piirkonnad järgi ning infrastruktuuri tase ühtlustub mõnede olulistes valdkondades nagu teed, telekommunikatsioonid jms. Tallinna ja Harju osa majanduses kasvab ca 58%-lt 1999.a. kuni 60%-ni 2003 ja 62% ni 2010 ning stabiliseerub sellel tasemel.

II Stsenaarium

II stsenaariumi raames toimib enam sihiteadlik avaliku sektori kaudu toimiv riigi arengu mõjutamine. See hõlmab juba nimetatud pehmete investeeringute olulisust kui ka riigi suuremat osa regionaalpoliitikas. Stsenaariumi raames toimivad Tallinna ja Harju osas kuni aastani 2010 analoogilised tendentsid kui I stsenaariumis ning ta osatähtsus saavutab 60% taseme. Peale 2010 aastat osalt riigi jõupingutuste tulemusena tehnoloogilist arengut “hajutada”, osalt turujõudude toimel (Tallinn muutub väga kalliks linnaks), osalt muude elupaikade atraktiivsuse kasvu tõttu kasvab Tallinn aeglasemalt kui muu Eesti ning Tallinna ja Harju osa on 2020 aastal ca 56% tasemel.

Kui aastani 2010 on kiire kasvu regioonid üheltpoolt ja aeglase kasvu regioonid teiselt poolt samad, mis I stsenaariumis, siis peale aastat 2010 pilt muutub. Suhteliselt kiiremini kasvavad Lõuna-Eesti (Tartu intellektuaalse potentsiaali realiseerimise mõju üheltpoolt ja äri Tallinnast väljumise mõju teiselt poolt) ning Lääne-Eesti (soodne elukoht ka Skandinaavias toimetavatele firmadele, kergesti juurdepääsetav, atraktiivne elukoht looduslike omaduste tõttu, vaadelda perioodi lõpul võib-olla ka Suure Väina sild jne.). Kirde-Eesti areneb stabiilselt Eesti keskmisel tasemel, kaotab mõnevõrra Kesk-Eesti.

III Stsenaarium

III stsenaarium on Ida suunas suhteliselt suletud majanduse stsenaarium, millega kaasneb mõõdukas majanduskasv. Tallinna ja Harju osa majanduses jääb muutumatuks. Tallinna ja tema lähiümbruse eeliskasvu lõpu põhiteguriks on selle stsenaariumi puhul see, et nn. transiidiklastri majandusharud, mis suuresti koonduvad Tallinna sadamate ümber on arengupeetuses. Majanduse madala kasvu tõttu areneb väljaspool Põhja-Eestit loiult infrastruktuur, mis on üheks oluliseks takistuseks teiste piirkondade konkurentsivõimele. Erandiks on Lääne-Eesti, kuhu Skandinaavia maade domineerimise tõttu Eesti välismajanduspartnerite hulgas tuleb suhteliselt palju investeeringuid. Majanduse kasv on jätkuvalt aeglane Ida-Virus ja Lõuna-Eestis.

Elanikkonna tulude kasvu ja tulujaotuse prognoosid

Energia tarbimise prognoosimisel on üheks vajalikuks näitajaks ka elanikkonna (perekondade) tulude tase ja selle jaotuse võrdsuse/ebavõrdsuse profiil. Elanikkonna tulud ei ole makroökonoomilistes prognoosides detailse uurimise objektiks just sageli. Tihti lähtutakse näiteks lihtsustavast hüpoteesist, et elanikkonna tulud kasvavad samas tempos SKP-ga. Tegelikult ei pruugi see alati nii olla, põhjuseid miks SKP kasvutempo võib elanikkonna tulude kasvutempost maha jääda on selgitatud lisas.

Vaatleme järgnevalt elanikkonna tulude kasvuga seostuvat eelkirjeldatud kolme stsenaariumi kaupa.

Elanikkonna tulutaseme ja majanduskasvu vahekord

I stsenaarium

Ambitsioone suurte riigipoolsete struktuuride ehitamiseks, mis kanaliseeriksid raha väljas poole elanikkonna tulu, ei ole. Kuna stsenaariumi aluseeldus seostub EL-i ja Venemaa normaalsete suhetega, siis ei tohiks kõrgele tõusta ka kaitsekulutused. Siit hüpotees, et elanikkonna tulutase tõuseb selle stsenaariumi raames SKP kasvuga võrreldes mõnevõrra kiiremini. Pakume selleks hüpoteetiliseks ennakkasvuks ~5 %;

II stsenaarium

Stsenaariumi ideoloogia eeldab (sisuliselt kogu vaadeldava perioodi jooksul) suhteliselt suuri investeeringuid tugistruktuuridesse, mis seostuvad toote-ja tehnoloogiaarenduse, hariduse jms-sega. Küllalt suur osa ühiskonnas liikuvat raha ei suundu otseselt elanikkonna tuludesse vaid arengueelduste loomisesse järgmisteks perioodideks. Hüpotees: elanikkonna tulude kasv jääb SKP kasvust maha seda kuni 10% ulatuses: Hüpoteesi kinnituseks võib tuua Iiri Vabariigi näite (Iiri majanduse siseloogika on II stsenaariumi küllalt lähedaseks analoogiaks): aastatel 1987-1994 kasvas koguprodukt (tõsi küll: RKP, mitte SKP) 32%, elanikkonna tulud aga vaid 21%.

III stsenaarium

Ambitsioone seoses arenguga seotud ja suurt raha neelavate struktuuride loomiseks ei ole. Võib ka eeldada, et suhteliselt suur osa EL-i tugifondidest saabuvat raha maandub otseselt elanikkonna tuludesse. EL-il kui tervikul võib (stsenaariumi aluseelduste tõttu) olla kaitsekulutuste suurendamine probleemiks, eeldama aga, et madala majanduskasvuga maalt, nagu Eesti selle stsenaariumi raames on, ei hakata nõudma kõrget kaitsekulutuste osatähtsust. Hüpotees: elanikkonna tulude väike ennakkasv SKP kasvutempo ees (umbes 2,5% ennakkasvu).

Tulujaotuse muutumine

Lähtematerjalina tulujaotuse prognoosi koostamisel kasutame ETI poolt 1998.a. koostatud Eesti tulutaseme ja tulujaotuse prognoosi aastani 2005. Vastavalt sellele prognoosile võib lähemal viiel aastal ette näha pigem tuluerisuste väikest kasvu kui vähenemist .

Edasisel tulujaotuse prognoosil on ilmselt vajalik jaotada prognoositav periood kaheks: lühem periood (kuni aastani 2010) ja pikem periood (aastad 2011-2020).

Kõigi stsenaariumide puhul eeldatakse, et teatud momendis hakkab avalduma EL sotsiaalpoliitika tuluerisusi tasandav mõju.

Rahvaarvu prognoosid

Praeguseks on rahvaarvuprognooside täpsustamiseks võimalik kasutada nii andmeid viimastel aastatel toimunu kohta, kui Statistikaameti poolt vahepeal koostatud Eesti rahvaarvu mitmevariandilist prognoosi.^¹

Statistikaameti prognoosides on varieeritud nii eeldustega sündimuse ja suremuse kohta kui migratsioonisaldoga ning saadud aastateks 2015 tulemused, mis kõiguvad 1,32 ja 1,35 miljoni elaniku vahel. ETI poolt koostatud eelmises stsenaariumidepaketis kõikus Eesti rahvaarv aastatel 2015 vastavalt stsenaariumile vahemikus 1,36 kuni 1,37 miljonit.

Vahe on märkimisväärne ja tuleneb valdavalt majandusliku üleminekuperioodi sündimuse alanemise kohta tehtud eelduse ebaadekvaatsusest. Muud eeldused, mida omaaegsetes prognoosides kasutasime pole vahepealsel perioodil ümberlükkamist leidnud. Seetõttu püstitasime käesoleva stsenaariumide paketi koostamisel ülesande järgmiselt: korrigeerida koostatud rahvaarvu prognoose toimunud eeldatust suurema sündimuse languse mõju võrra jättes muud kasutatud eeldused oluliselt muutmata ning pikendada varemtehtud prognoosi aastani 2020.

Olulisemad kasutatud eeldustest on järgmised:

a) majanduskasv ja elujärje paranemine mõjutavad eelkõige positiivselt eluiga, otsene mõju sündimusele on väike;
b) stsenaariumi N° 3 raames on oodata väljarände suurenemist, seda eriti nooremate elanikkonnagruppide arvel (mis mõjutab ka järgmiste aastate sündimust);
c) liitumine EL-iga võib majanduse kehva arengu puhul väljarändu soodustada;
d) stsenaariumi N° 2 puhul on prognoositava perioodi lõppaastatel, seoses Eesti elatustaseme lähenemisega EL-i keskmisele oodata sisserännu suurenemist.

Vt. Eesti võimalik rahvaarv ja soolis-vanuseline jaotus aastatel 1999-2030. Rahvastikustatistika Teatmik 2/98, lk. 6-16.

Majanduslike tingimuste vahedest tulenevate erisuste suurusteks sisserännus ja väljarännus eri stsenaariumides on võetud 5.000-7.000 inimest aastas.^¹ Taolise migratsiooni puhul jääb rahvaarvu dünaamika põhikujundajaks ikkagi veel selgelt praeguse demograafilise püramiidi kuju ja väljakujunenud elanikkonna taastootmistüüp.

Analüüsi tulemusena leidsime, et kaks Statistikaameti poolt pakutud rahvastikuprognoosi varianti kõlbavad suhteliselt hästi meie majandusarengu stsenaariumide baasvariantideks. Statistikaameti stsenaarium tähistusega 2 a on koostatud lähtudes eeldustest, et suremus pidevalt väheneb. Sündimus on selles stsenaariumis lähiaastatel veel vähenev, kuid juba aastast 2002 hakkab aeglaselt suurenema. Keskmine eluiga pikeneb mõõdukalt. Lisades selliselt ülesehitatud stsenaariumile veel mõned täiendavad majandusarengu erisustest tulenevad täiendefektid koostasime elanikkonna arvu prognoosid meie stsenaariumidele No 1 ja No 2.

Statistikaameti stsenaarium tähistusega 1 b lähtub eeldustest, et sündimus-ja suremusnäitajad kogu perioodil ei muutu, negatiivne migratsioonisaldo esialgu väheneb aastani 2005 ja seejärel jääb perioodi lõpuni nulli. Kui muuta viimast eeldust ja arvestada siiski väljarännu jätkumise kui kehva majandusarengu tulemusega, siis on selle baasvariandi abil võimalik kujundada elanikkonna arvu prognoos meie stsenaariumile No 3.

Siinesitatud rahvaarvu projektsioonid on esialgsed ja vajavad ilmselt tõsisemat täpsustamist koostöös demograafidega.

On eeldatud, et Kesk-Euroopa maadest võib EL-i liikuda 0,10-0,15% vastava maa elanikest iga elatustaseme vahe 10% kohta. Kuna Eesti elatustase jääb alla 40% EL-i keskmisest, rääkimata Soome või Rootsi elatustasemest, võiks väljaränd Eestist olla isegi suurem kui 5000-7000 inimest aastas. Teisalt, uuringud on näidanud, et Eesti elanike väljarännu valmidus on madalam túehhidel ja poolakatel.

Lisa

SKT KASVU JA ELANIKKONNA TULUDE KASVU VAHEKORD

Kogu majandust võib vaadelda koosnevana kolme tüüpi majandamissubjektidest: kodumajapidamised, ettevõtted ja riik (laias tähenduses). Antud juhul huvitab meid see osa tuludest, mis jääb kodumajapidamiste kätte (statistiliselt on olemas teatud vahe kodumajapidamiste tulude ja leibkondade tulude vahel, antud töö prognoositäpsuse puhul pole aga see vahe oluline). Tulu võib neile laekuda palkadena, pensionitena, abirahadena, omanikutuluna jne. Momendil ei pööra me tähelepanu sellele, kas nad saadud tulu antud perioodil tarbivad, säästavad või investeerivad.

Eelnimetatud kolme majandamissubjektide liigi vahel esinevad järgmised tulu jaotamise suhted nagu näidatud joonisel .

Jätame lihtsustusena vaatluse alt välja küsimuse riigi ja ettevõtete vastastikustest seostest. Nentigem, et need seosed võivad küll avaldada teatud mõju elanikkonna tulude ja SKP kasvu vahekorrale, kuid see mõju on kaudne ja mõjukanalite hulgas pole näha selliseid, mis nihutaksid SKP ja tulutaseme vahekorda selgelt ühes või teises suunas. Riigi ja ettevõtete vahekorra ratsionaalsus või ebaratsionaalsus avaldab kahtlemata tugevat mõju SKP kasvule ja sealtkaudu elanikkonna tulude kasvule, aga ilmselt mitte SKP kasvu ja tulude kasvu vahekorrale.

Ka mitmete majanduselu jaoks oluliste protsesside, nagu väliskrediitide kättesaamine või Eesti ettevõtete ekspordivõime muutumine välisturgudel, kohta võib väita, et nad mõjutavad korraga nii SKT üldtaset kui elanikkonna tulusid ning pole näha selget põhjust, miks eeldada, et see mõju oleks elanikkonna tulutasemele oluliselt suurem või väiksem kui SKP-le tervikuna.

Vaatleme järgnevalt kodumajapidamiste suhteid riigi ja ettevõtlusega ning tuletame sealt olulisemaid järeldusi lähiperioodiks:

1. Kodumajapidamiste osa tuludes väheneb sel juhul, kui suurenevad elanikkonna poolt makstavad maksud ja kui riik ei suuna neist maksudest laekunud raha mitte elanikkonnale, vaid kasutab neid riigi kaitsevõime tugevdamiseks, korra tagamiseks, administratiivkuludeks, aga ka näiteks tootmise moderniseerimiseks. Kõikide nimetatud maksuraha kasutamise suundade puhul on loomulikult olemas ka teatud tagasiside elanikkonna tuludele: majanduse moderniseerimise järel võivad inimesed hakata enam palka (või omanikutulu) saama, tugevnenud korra ja riigikaitse tingimustes hoogustub ettevõtlus, sealtkaudu elanikkonna tulud jne. Nentigem siiski, et tulude kasv on siin kaudne ja ajas nihutatud, s.t. avaldub alles pikemal perioodil?. Seda osa eelarverahadest, mis läheb küll riikluse tugevdamisega seotud sfääri, kuid materialiseerub kui palgaraha sõjaväelastele, ametnikele jne., me siinkohal ei vaata, kuna ta ei muuda oluliselt SKP ja elanikkonna tulude vahekorda

2. Teoreetilise võimalusena on olemas variant, et riik vähendab indiviidide maksukoormust, saades peale ratsionaliseerumist hakkama väiksemate kuludega või siis riik vähendab indiviidide maksukoormust ettevõtluse maksukoormuse tõstmise teel. Kumbagi varianti ei saa vaadeldaval perioodil siiski eriti reaalseks pidada.

3. Juhul kui elanikkonna tulud ei laeku majandusest "otse" vaid ümberjaotamise kaudu (näit. teatud abirahade tõstmine), siis tuleb arvestada, et osa ümberjaotatavast tulust läheb ümberjaotamiseks vajalike administratiivkulude tõttu kaduma (tõsi küll, osa sellest suundub ametnike palkadena lõppkokkuvõtteks ikkagi kasti "elanikkonna tulud"). Omaette probleem on pensioniraha kogumine pikemale perioodile, s.t. see osa elanikkonna tuludest, mis jääb inimestel praegu kätte saamata, aga tarbitakse peale meie poolt vaadatava prognoosiperioodi lõppu.

4. Ettevõtted suurendavad investeerimist, tehes seda väljamakstavate palkade ja/või omanikutulu arvel.

5. Ettevõtted vähendavad investeerimist, suurendades väljamakstavaid palku ja/või väljavõetavat omanikutulu.

On eeldatud, et elanikkonna tulude tõus rahaturul opereerimise kaudu, mis võib küll olla oluline tulujaotusele, ei mõjuta oluliselt tulude üldtasandit.Näiteks börsibuumile järgnenud langus võttis elanike käest vahepeal laekunud tulu uuesti ära.

Avalikke teenuseid tootvate ettevõtete (elektrijaamad jms.) hinnatõstmisvajadus viib osa elanikkonna tulusid küll infrastruktuursete ettevõtete kätte, aga antud kontekstis võib seda tõlgendada mitte tulude vähenemise, vaid kulude struktuuri muutumisena (tekivad teatud tüüpi sundkulud).

Eeltoodud tegurite pildi analüüsimise alusel võib teha järgmised järeldused: