Rein Raud

1. Arutlus lähtub eeldustest, et nii Eesti Vabariik kui eesti kultuur on võimalikud ja vajalikud. Kumbki väide ei ole praeguses kultuurilises ja poliitilises kontekstis enesestmõistetav, sest toimumas on sotsiaalsed ja poliitilised protsessid (sh eurointegratsioon), mis muudavad nii kultuuritraditsiooni olemuse kui riikluse senised põhimõtted küsitavaks.

2. Eesti Vabariik võib olla määratletud kolmel tasandil:

(a) kui omariiklus, mis teostub demokraatliku enesemääramise tagajärjel;

(b) kui riiklikud institutsioonid, mis on praegu olemas, sh seaduslikud mehhanismid, mis näevad ette, kuidas poliitiline korraldus üldse võib toimuda;

(c) kui poliitiline tegelikkus, milles me elame, sh sotsiaalsed jm mehhanismid, mis näevad ette, kuidas tegelikud poliitilised suhted kujunevad.

Iga hilisema tasandi tunnistamine legitiimseks eeldab eelmiste tasandite aktsepteerimist, kuid mitte vastupidi, nt on võimalik uskuda, et kehtiv põhiseaduslik kord on õige - st (b) on legitiimne - kuid praegused poliitikud on enamuses ebaausad inimesed, st (c) ei ole legitiimne. Eesti ühiskonnas valitseb konsensus ainult (a) suhtes. Erinevatest tasanditest lähtudes tuleks riiklust puudutavad probleemid formuleerida eri viisil, kuid praktiline poliitika lähtub enamasti (c) tasandi kaalutlustest.

3. Eesti kultuur võib olla määratletud neljal tasandil:

(a) kui senise eesti kultuuritraditsiooni samavormiline jätk;

(b) kui eestlastele omase mõtteviisi kultuuriline väljendus;

(c) kui eestlaste poolt loodav ja praktiseeritav resp. eestikeelne kultuur;

(d) kui igasugune Eestis loodav ja praktiseeritav kultuur.

Need tasandid ei sisaldu üksteises. Näiteks (d) on olemas sõltumata poliitilisest tegelikkusest, (a) võib ka vaid osaliselt (b)-s sisalduda (kui laulupeo-tüüpi üritused muutuvad vaid turistidele mõeldud vaatemängudeks, mille vastu eestlased kaotavad huvi) jne.

4. Lähiajaloos on levinud kolme tüüpi legitimatsioonidiskursusi, mida Eesti Vabariigi põhjendamiseks on kasutatud:

I. Müütiline - “ajaloolise õigluse” diskursus: Eesti Vabariigi taastamine on moraalselt õige;

II Programmilised diskursused:

(a) idealistlik: Eesti Vabariik on vajalik eesti kultuuri säilimiseks (diskususel on mitu erinevat varianti sõltuvalt sellest, mida peetakse silmas “eesti kultuuri” all);
(b) pragmaatiline.

III Apofaatiline: igasugusel muul alusel riiklik korraldus on paratamatult halvem.

5. Legitimatsioonidiskursused, mis 1987-1991 toimisid kõik koos ja ühendasid valdavat osa rahvast, on praeguseks lagunenud osadeks ning õigustavad tegelikult Eesti riikluse erinevaid tasandeid, kusjuures mõnedel diskursustel on olemas sisuline korrelatsioon teataval tasandil mõistetud riikluse ja/või teataval viisil mõistetud kultuuriga. On tekkinud olukord, kus erinevate majanduslike ja kultuuriliste huvidega inimeste arusaamad riiklusest ja kultuurist kaugenevad üksteisest üha enam, mis tegelikult ahendab mõlema legitimatsioonibaasi. Poliitiline manipuleerimine (näiteks katsed praegust poliitilist tegelikkust õigustada inimeste patriotismile apelleerides) muudab olukorra ainult halvemaks.

6. Arutluse üks siht on näidata, et varjatud kujul on kultuuriline faktor osaline igasuguses riiklust jt sümboolseid ühiskondlikke struktuure legitimeerivas diskursuses ning pragmaatilise taustaga võimupretensioonid nõrgestavad lõppkokkuvõttes neid struktuure, mida nad enese huvides ära tahavad kasutada.

tagasi | avalehele