Ajakirjanduse roll ja kvaliteet tänases Eestis
 
Ettekanne Vabariigi Presidendi Akadeemilisele Nõukogule 17. detsembril 1998

Teesid

Marju Lauristin, Tartu Ülikooli professor
Tiit Hennoste, Tartu Ülikooli lektor, meediakriitik
Halliki Harro, Oslo Ülikooli doktorant, avaliku sõna nõukogu liige

ML: Mis on muutunud Eesti meedias alates 1991. aastast?

1.Vabanemine kompartei ideoloogilise kontrolli alt ning meediakanalite erastamine tekitas üheksakümnendate alguseks täiesti uue meediamaastiku. Erinevalt enamikust postkommunistlikest maadest, kus uurijad on täheldanud nn. Itaalia sündroomi ehk meedia kontrollimist poliitilise võimu poolt nii otsese sekkumise kui ka majanduslike vahenditega, saavutas Eesti ajakirjandus (eriti trükisõna) kiiresti sõltumatu positsiooni ehk teiste sõnadega, muutus sõltuvaks turust ja reklaamist. Kardinaalselt muutus ajakirjanduse suhe ühiskonnaga: autoritaarselt mudelilt liiguti teise äärmusse peaaegu igasuguste moraalsete või aateliste piiranguteta liberaalse infoturu mudelile. Samas ei ole näiteks Põhjamaades ning Euroopa kvaliteetajakirjanduses valdav mitte ameerikalik liberaalne mudel, vaid sotsiaalse vastutuse mudel, mis eeldab ajakirjanikelt meedia ühiskondlike mõjude teadvustamist ning eetilist enesekontrolli.

2. Turumajandus tõi kaasa Eesti elanikkonna kui meedia auditooriumi struktuuri ja tarbimisharjumuste kiire muutumise. Trükisõna roll on üldiselt vähenenud, samal ajal kui televiisori vaatamine on kaks korda kasvanud. Kuna lugejaskonna kapatsiteet on üldiselt vähenenud nii ajakirjandusele kulutatava aja kui ka raha mõttes, on suurenenud konkurents lugejate ligimeelitamise nimel.

3. Uute töökohtade kiire kasv on tõmmanud meediasse hariduseta või poolikult haritud, kuid see-eest enesekindlaid ja edevaid noori, kellel puudub professionaalne enesekriitika ning eetiline nõudlikkus.

4. Väljaannete orientatsioon jõukamatele, edukamatele ja himukamatele tarbijarühmadele on tekitanud kihistumise ka meediamaailmas. Konkurents auditooriumi tähelepanu pärast on kaasa toonud muutused meedia sisus ja funktsioonides. Läbimüügi suurendamiseks on tehtud panus sisu sensatsioonilisusele ning lihtsakoelisele mängule tarbijainstinktidega. Meelelahutus ja uudis onpõimunud, tõrjudes tagaplaanile analüüsi ning harimise. Ümbritsevas elus toimunud ja toimuvate muutuste mõtestajana ei ole Eesti ajakirjandus suutnud oma sotsiaalset rolli piisavalt täita, ehkki ta ühiskonna valvekoerana on äge haukuja. Ajakirjandus on kultuurinähtusest muutunud professionaalseks uudiste ja meelelahutuse tootmiseks.

TH: Kuidas hinnata Eesti meedia kvaliteeti?

Igal lugejal on õigus oma vaatepunktile, kas nõuda, et meedia kaitseks demokraatiat ja sõnavabadust, riiklikke huve vm, asetaks kõrgemale ühe või teise. Samas on kaks kriteeriumi, mis on kõigile ühised ning moodustavad hea meedia aluse: professionaalsed standardid ja eetika.

Demokraatliku ühiskonna ajakirjanduse professionaalsed standardid on maailmas väga sarnased. Seda on uuritud ja seda peegeldavad ka õpikud, mis kasutavad samu standardeid.

Mis tahes meediaväljaanne peaks vastama mitmele professionaalsele standardile. Kõige üldisemalt on need igasuguse retooriliselt mõjusa teksti alused: me ootame, et meedia annaks meile teada sündmustest, mis on olulised, st millel on meie elule tugev mõju, ja analüüsiks, interpreteeriks, hindaks neid lugejate jaoks, ja me ootame, et meedia oleks huvitav, köitev, emotsionaalselt haarav. Et meediaväljaanne saaks neile kriteeriumidele vastata, on abiks uudisväärtuse standardid ja usaldusväärsuse standardid.

Uudisväärtuse standardid on need omadused, mis teevad ühe sündmuse olulisemaks ja huvitavamaks kui teise. Nad lubavad valida tuhande sündmuse seast need paarkümmend, mida lugejale/vaatajale iga päev pakkuda.

Need on:

- sündmuse mõju lugejate elule (otsene ja kaudne)
- konflikt (väline ja sisemine/varjatud)
- värskus
- päevakajalisus (see, millest ühiskonnas räägitakse)
- geograafiline ja emotsionaalne lähedus
- tuntud ja mõjukad inimesed ja institutsioonid
- ebatavalised sündmused ja inimesed

Need on skaalad, mitte jah/ei põhimõttel töötavad vastandpaarid. Neid kõiki tuleb arvestada konkreetse sündmuse hindamisel.

Usaldusväärsuse tagavad:

- faktide täpsus, kontrollitus
- faktide ja arvamuste lahushoidmine
- tasakaalustatus, st et kõik sündmuse olulised osalised saaksid sõna, et
nende seisukohad oleksid väljendatud
- erapooletus, st lugejale tuleb anda kogu oluline asjasse puutuv info, mitte vaikida osa
sellest maha
- ausus, st valedest ja manipuleerimisest hoidumine
- objektiivsus, st uudises ei tohi olla reporteri arvamusi, hoiakuid jms (loomulikult ei kehti
see kriteerium arvamustekstide kohta).

Missugune on Eesti meedia nende kriteeriumide valgusel?

1. Eesti meedia ei oska kasutada uudisväärtuse kriteeriume:

    a) ta tunneb ära tõeliselt suure sündmuse, kuid muude sündmuste hindamisel ta toime ei tule. Valdavalt on sündmuste valik meedias juhuslik ja juhuslikus hierarhias;

    b) ta kasutab enamasti vaid valitud uudisväärtuse kriteeriume. Olulisim: ta kaldub kahte äärmusse. Kord tõstab esile maksimaalselt pehmed, huvikesksed kriteeriumid (avalik konflikt, prominendid, ebatavalised sündmused jms), kord ametlikud, riiklikud institutsioonid või võimulolijad (nt riigiametnikud, omanikud jms). St ta vaatleb väga harva sündmusi lugejakesksena, tavalise inimese kesksena. Ta ei kasuta kriteeriumina sündmuste mõju tavalise lugeja elule, s.o sotsiaalset olulisust;

    c) ta keskendub välisele (konflikt, mõjukad inimesed), mitte sisulisele mõjukusele;

    d) uudisväärtuse asemel pannakse rõhk mõnedele subjektiivsetele kriteeriumidele: reporteri või toimetaja enda isiklikud eelistused, eksklusiivsustaotlus, konkurendi tegevuse kordamine, vastavus kirjutaja või lugeja eelarvamustele;

    e) selle asemel, et ergutada huvi sisuliste uudisväärtuse kriteeriumide abil, rakendatakse nõkse ja nippe lugeja ligimeelitamiseks: pealkirjad ja lugude algused on koostatud eelkõige huvile, mitte olulisele toetudes. Seal valitsevad põnevus, prominent, seiklus, kriminaalsus, veidrus, stseenid, erootika. Tegijad lähevad ohtlikku, lugejat eksitavat teed.

2. Eesti meedia on harva usaldusväärne:

    a) palju on vigu ja vastuolusid isegi sama teksti piires

    b) tavaline on, et lugudes esitatakse ainult ühe või mõne osalise seisukohti. Kõige tüüpilisem on tavalise inimese seisukoha ignoreerimine. Põhjus: kasutatakse ainult kindlaid allikaid, kõige enam ametlikke allikaid, bürokraate, prominente, oma tuttavaid jms;

    c) põhiallikad on bürokraadid. Korduvad samad allikad. Lehed ei kontrolli üht allikat teisega üle. Palju on nimetuid või avamata allikaid, st ei saa aru, kes mida räägib;

    d) uudislugudes puudub tihti tasakaal, erapooletus ja objektiivsus. Kasutatakse väga palju varjatud manipuleerimist mitmesuguste keeleliste võtete abil.

Tulemus:

- Eesti meedia antud pilt maailmast on killud, väikesed eraldi tükid, mille vahel pole
seoseid. See pole pluralism selles pildis on sündmuste hierarhia, olulisus ja väljaannete
pakutu segane. Pole selge, miks ta on just selline;
- käib varjatud manipuleerimine lugejaga;
- pilt on ühekülgne, vaid teatud rühmi vahendav;
- ei saa öelda, et lehtedel on püsivad ja kindlad programmid või eelistused. Tegelik pilt on
juhuslik, pole lehe ega ka kellegi muu seisukoht.

HH: Kas ja kuidas on võimalik ajakirjanduse kvaliteedi kontroll vaba turumajanduse tingimustes?

Ajakirjanduse kvaliteedi kontroll vaba turumajanduse tingimustes on probleem, sest klassikaliselt loetakse igasugust toimetusevälist sekkumist avaldatava materjali sisusse tsensuuriks. Eesti ei ole oma ajakirjanduse kvaliteediprobleemidega erand. Lihtsaim viis ajakirjanduse kvaliteedi parandamiseks näib esmapilgul olevat kriteeriumide kehtestamine seaduse abil. Ajakirjanduse reguleerimine eraldi seadusega ei anna aga positiivset tulemust, sest see eluvaldkond on suhteliselt raskesti määratletav ja selle mõisted pole üheselt defineeritavad. Legaaldefinitsioonideta ei ole aga seadus tõlgendatav-täidetav. Ajakirjandus peab tegutsema üldiste seaduste raamides.

Probleemiks on tasakaalu leidmine meediaorganisatsioonide kommertshuvi ja sotsiaalse vastutuse vahel. Seda saab tagada:

  1. seaduste ja kohtuvõimuga.
    Praeguses Eestis saavad kohtu abiga ajakirjanduse vastu nõudeid esitada vaid eeskätt need inimesed, kellel on raha palgata advokaat, mistõttu ajakirjanduse reguleerimine kohtu kaudu suurendab sotsiaalset ebaõiglust. Probleemiks on jäänud juurdepääs avalikule informatsioonile ja üldsuse jaoks mittetoimiv halduskohus. Omaette teema selles alalõigus on ajakirjanike töölepingud, ajakirjaniku isiklik vabadus ning vastutus ja ajakirjandusorganisatsiooni sisemine töökorraldus;

  2. ajakirjanduse eneseregulatsiooni teel.
    Eesti ajakirjanduseetika koodeks - ühiskondlik kokkulepe, mille on ametlikult heaks kiitnud Eesti Ajalehtede Liit ja Ringhäälingute Liit, mis koondavad Eesti meediaorganisatsioonide enamikku. Sellest koodeksist juhindub kaasuste arutamisel
    avaliku sõna nõukogu. Võeti tekstina vastu 1997. aasta detsembris;

  3. avalikkuse kontrolli kaudu.
    Meil on sellise kontrolli kanaliks avaliku sõna nõukogu (ASN). "Kes tahes inimene saab ebaeetiliselt käitunud meediakanali või ajakirjaniku peale esitada kaebuse ASNile ilma, et see talle midagi maksma läheks. ASNi kodukord ja Eesti ajakirjanduseetika koodeks on avalikud. ASN on praegu Eestis ainus toimiv nn kvaliteedikontrolli organisatsioon, kuigi tema otsustusvõime on piiratud eetikakoodeksiga. (Prantsusmaal on näiteks ka lugejate komiteed jm) ASNi ideoloogia märksõnad on: toimetuse vastutus, suurem vastutus sotsiaalset võimu omavatele inimestele, mitmehäälsuse taotlemine, ajakirjanduse sõltumatus. ASN saab aga toimida efektiivselt ainult suure ühiskondliku tähelepanu (surve) all, mistõttu on vaja, et võimalikult erinevate huvirühmade esindajad pöörduksid ASNi poole, kui neil on põhjust ajakirjanduse peale pahandada. Toimetustel (meediaettevõtetel) võiks olla oma õigusvahemees, kelle tööleping peaks tagama tema sõltumatuse peatoimetajast, väljaandjast ja omanikest. Sel juhul saavad kõik inimesed (uudiste allikad, tagasilükatud autorid jpt) pöörduda oma kaebuste ja küsimustega õigusvahemehe poole. Õigusvahemehe ülesandeks (nagu on näiteks Washington Postis) võiks olla ka iganädalase ajakirjanduskriitika veeru täitmine/toimetamine, toimetuse sisekriitika, professionaalsuse hindamine.

  4. pidevalt ilmuva analüütilise meediakriitika abil.
    See on otseselt seotud akadeemilise massikommunikatsiooni-ja ajakirjandusalase hariduse laiema levikuga (sh meediahariduse võtmisega üldhariduskooli õppekavasse). Harida tuleks nii meediakriitikuid kui ka lugejaid.

 

tagasi | avalehele

Akademischer Rat Academic Council Akadeemiline nõukogu Ümarlaud Kultuurirahastu