Kas Soomes on liiga ülikoole ja teadlasi?
 

Mart Saarma
Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik

Akadeemilise teaduse ja ülikooliõpetuse ajalugu on Eestis veidi pikem, kui Soomes. Samas on emakeelse hariduse ja teadustöö traditsioonid pikemad Soomes. Soome kõrgharidust ja teadustööd ei mõjutanud viimased suured sõjad samuti nii dramaatiliselt, kui Eestit. Sõjajärgsel perioodil seadis Soome mitmed prioriteedid, kontsentreerudes rahva tervise parandamisele ja Soome tehnoloogilise taseme tõstmisele. Tehnoloogia alal olid tähtsamateks suundadeks metsatööstus, tselluloosi- ja paberitööstus, masinaehitus ja elektroonika. Kuuekümnendatel aastatel võeti Soomes vastu poliitiline otsus oluliselt laiendada ülikoolide võrku ja luua rida uusi ülikoole maakondadesse. Selle otsuse taga oli soov luua uusi töökohti maakondadesse ja lootus, et akadeemilised inimesed loovad head eeldused uute kõrgtehnoloogiliste firmade sünniks. Käesoleval hetkel on Soomes 20 ülikooli, milledest 10 on nn. universaalsed ülikoolid, 3 tehnikaülikooli, 3 majandusülikooli ja 4 kunstide ülikooli. Soome eripäraks on see, et kõik nimetatud ülikoolid toimivad riigi toetusel ja osa ülikoole on rootsikeelsed. 1998 aastal õppis Soome ülikoolides umbes 150 000 üliõpilast ja riigi toetus ülikoolidele oli umbes 5.6 miljardit Soome marka. Ülikoolide eelarve oli 1998 aastal kokku umbes 8.3 miljardit marka.

Soome ülikoolide kohta on võetud kaks väga olulist seadust, aastatel 1967 ja 1986. Mõlema seaduse kohaselt kohustub riik arendama ülikoole ja tagama nende arenguks finantsid. Lisaks sellele võetakse kord viie aasta jooksul riigi poolt vastu otsus kõrghariduse ja kõrgkoolides toimuva teaduse arendamiseks, kus küllaltki täpselt planeeritakse finantsid eelolevaks viieks aastaks.

Ülikoolide loomine mitmetesse Soome linnadesse kuuekümendatel ja seitsmekümnendatel aastatel on tõepoolest kiirendanud vastavate maakondade ja linnade arengut ning loonud sinna suurel määral uusi töökohti. Oulu Ülikooli juurde moodustatud tehnoloogiaküla koos sinna loodud firmadega on olnud Nokia edu üheks tugisambaks ja loonud Oulust infotehnoloogia ja elektroonika arvestatava rahvusvahelise keskuse.

Võrreldes Eestit ja Soomet tundub mõistlikuna ka Eestisse ühe või kahe uue ülikooli loomine. Eelkõige peaks ülikool olema ka Tallinnas, kuhu selle loomiseks on olemas kõik eeldused. Praktiliselt kõikide Soome ülikoolide ümber on tekkinud tehnloogiakülad koos suure hulga pisifirmadega, mis Oulus, Turus, Kuopios, Lappenrannas ja Helsingis töötavad väga edukalt. Selliste firmade tekkele on Soomes loodud küllaltki head tingimused ja nende finantseerimiseks on olemas kaks riiklikku allikat - SITRA ja TEKES. SITRA on Soome parlamendi kontrolli all toimiv fond, mis finantseerib väikeettevõtteid nendne algstaadiumis. TEKES on kaubandus-ja tööstusministeeriumile alluv riiklik organisatsioon, mis finantseerib uusi lubavaid tehnoloogilisi projekte ja samuti väikefirmasid. Tuues taas paralleele Eesti ja Soome vahel tundub küllatki olulisena, et ka Eestis tugevneks riiklik süsteem väikefirmade toetuseks. Toon näitena oma eriala - biotehnoloogia, kus veel kümme aastat tagasi oli Soomes 10 väikefirmat. Käeoleva aasta seisuga on biotehnoloogia väikefirmasid juba 90 ja nende arv kasvab kiiresti. Osa nendest firmadest annab toodangut, mis ulatus 100 miljoni Soome margani aastas. Vaatamata sellele, et Eestis on biotehnoloogiline uurimistöö heal rahvusvahelisel tasemel, pole meil ühki selle ala arvestatavat firmat. Neid tuleb nüüd tingimata luua ja riik peaks seda toetama.

Suur osa Soome ülikoole on ehitatud kampustena ja ka vanade ülikoolide uute ehituste puhul on suunaks koondada need kampustesse. See on väga õige tendents, mis võimaldab parandada koostööd erinevate erialade vahel, koos hankida kallihinnalist aparatuuri, arendada kõrgtehnoloogilisi teenuseid ning meelitada samasse kampusesse firmasid. Helsingi Ülikooli moodsa bioloogia kateedrid olid kuni 1995 aastani eri kohtades ja selle tulemusena nende vahel koostööd polnud. Viimased neli aastat on need kateedrid koondatud uude Viikki Biokeskusesse ja sünergia on ilmselge. Eestis on minu meeldest veelgi enam kui Soomes mõtet planeerida uued uurimiskeskused kampustesse.

Kolm aastat tagasi loodi Soomes haridusministeeriumi initsiatiivil rahvuslik elektrooniline raamatukogu, mida koordineerib Helsingi Ülikool. Selle raamatukogu mõte on teha erialane kirjandus üliõpilastele ja teadlastele kergesti kättesaadavaks. Haridusministeerium on ostnud paarisaja teadusliku ja tehnoloogilise ajakirja ja andmepanga kasutamisõigused Soome riiklike uurimisasutuste ja ülikoolide võrgule. Selle tulemusel võivad üliõpilased ja teadlased saada erialast informatsiooni reaalajas. Soovitan väga tõsiselt kaaluda elektroonilise raamatukogu rajamist Eestisse.

Lisaks Ülikoolidele on Soomes ka märkimisväärne hulk polütehnikume ehk ametikõrgkoole. Majanduse, tehnika ja biotehnoloogia alal on nendel äärmiselt suur ja tähtis roll.

Soome teadus on põhiliselt koondunud ülikoolidesse, riiklikesse uurimiskeskustesse, firmade laboratooriumidesse ja erafondide uurimisinstituutidesse. Praegusel ajal moodustavad Soome teaduse ja arendustöö rahad umbes 2.9% rahvuslikust koguproduktist, kusjuures 2/3 sellest tuleb firmadelt ja 1/3 riigilt. Suurimad finantseerijad on tselluloosi- ja paberitööstus, masinaehitus ja elektroonikatööstus. Firmade osa biotehnoloogilise uurimise toetuseks on veel väga väikene. Eesti arengu seisukohalt on äärmiselt tähtis, et tekiks süsteem, mis stimuleeriks väikefirmade teket ja nende arengu kaudu kasvaks suhteliselt kiiresti ka teaduse finantseerimine. Suurematest riiklikest uurimisasutustest tuleks mainida Rahvuslikku Tervise Instituuti (KTL), Riiklikku Tehnilist Uurimiskeskust (VTT), Riiklikku Põllumajanduse Uurimiskeskust (MTK) ja Metsainstituuti (METLA). Kaks esimest arendavat rakendusuurimustele lisaks ka alusuuringuid ja on saanud mitmel alal väga suurt edu. Tahaksin eelkõige mainida prof. Leena Palotie juhitavat laboratooriumi Rahvusliku Tervise Instituudis, kelle tööd soomlaste pärilike haiguste geenidest on saanud laia rahvusvahelise tunnustuse. Rahvusliku Tervise Instituudi loomist Eestisse tasuks kaaluda.

Viimase kahekümne aasta jooksul on käsikäes majandusliku arenguga paranendud Soome kõrghariduse ja teaduse finatseerimine ja on oluliselt täiendatud teaduse finatseerimise põhimõtteid. Teadustööd finatseeritakse põhiliselt ülikoolide eelarvest, Soome Akadeemia, TEKES-i, erafondide ja firmade poolt. Riigieelarveline finantseerimine on kogu aeg kasvanud, aga automaatselt ülikoolidele ja selle teaduskondadele tuleva raha hulk on pidevalt vähenenud. Kuhu siis raha läheb? Soome riik on planeerinud rida prioriteetseid projekte, milledele on seatud ka konkreetsed eesmärgid. Üheks selliseks on rahvuslik biotehnoloogia ja molekulaarbioloogia programm, mille eesmärkideks on olnud uute uurimiskeskuste loomine nelja ülikooli juurde, eelduse loomine biotehnoloogiliste firmade tekkeks ja nende firmade kaadritega varustamine. Projekt, mida alustati 1987 aastal on andnud esimesi häid tulemisi. Väga moodsad keskused on loodud Helsingisse, Kuopiosse, Turusse ja Oulu. Kõikides nendes linnades on loodud keskuste ümber biotehnoloogia firmade võrk. Tänu nendele sammudele on Soomes vastaval alal saavutatud korralik uurimistööde tase ja pidurdatud peaaegu täielikult ajude äravool. Selleks, et objektiivselt hinnata eri ülikoolides ja uurimiskeskustes tehtava töö kvaliteeti viiakse Soomes regulaarselt läbi rahvusvahelist hindamist. Kõik professorite kohad täidetakse alles seejärel, kui rahvusvaheline 3-4 eksperdist koosnev komisjon on hinnanud kandidaatide pädevust ja leidnud, et nende kvalifikatsioon ja teadusliku töö tase vastab professori standardile. Lisaks sellele hinnatakse kateedrite ja uurimisinstituutide tööd iga 3-5 aasta järel rahvusvaheliste ekspertide poolt, kes annavad soovitusi, kas vastavat projekti/laboratooriumit tasub ka tulevikus finantseerida. Ka kõik granditaotlused Soome Akadeemiale ja TEKES-iIe hinnatakse välismaiste ekspertide poolt. See on hädavajalik, sest nii väikesel maal nagu Soome, pole piisavalt omi spetsialiste, et kõiki töid objektiivselt hinnata. Veelgi enam, pisikese populatsiooni puhul üksteise tööde pidev hindamine viib selleni, et kõik konkureerivad rühmad on peagi omavahel vihavaenus. Just selline oli olukord Soomes veel seitsmekümnendate aastate lõpul, mistõttu soovitan Eestis minna kiiresti üle nii professorikohtade täitmise puhul, kui ka grantide hindamisel, rahvusvaheliste ekspertide kasutamisele.

Selleks et toetada kõrge tasemega uurimisrühmi ja anda neile pikemaks ajaks head töötingimused valib Soome Akadeemia 5-6 aastaks nn. ”Centres of Excellence”. Nendeks tippkeskusteks võivad olla uurimisrühmad või laboratooriumid, aga mitte Instituudid. Tipplaboratooriumide valimine ja nende finantseerimine oleks minu meelest asjalik ka Eesti tingimustes. Soome Akadeemia töös on mõndagi muud, millest võiks olla kasu Eestile. Soome Akadeemial on nn. Akadeemiaprofessorid, kellele Akadeemia maksab 6 aastaks korralikku palka ja annab tavalisest suurema uurimistöö grandi, võimaldades sellisel viisil edukal ülikooliprofessoril paremini süveneda uurimistöösse. Sellised professuurid on Soomes väga populaarsed. Küllaltki märkimisväärne osa Soome Akadeemia uurimistoetustest antakse uurimisprogrammidele. Selle eesmärgiks on tugevdada teatud uurimissuundi ja koondada jõude teatud probleemide lahendamisele. Tavaliselt on programmid küllatki konkreetsed ja selgelt määritletud. Eestile peaksid huvi pakkuma ka Soome Akadeemia postdoc programmid ning uurimistoetused tööks välismaal.

Soome teaduse eripäraks olid pikka aega väikesed uurimisrühmad, uurimistoetuste jagamine põhimõttel ”kõigile natuke” ja doktorikraadi kaitsmine keskeas. Viimase kümne aasta jooksul on toimunud selge muutus - uurimistoetusi antakse rahvusvahelise hindamise kaudu vastavalt teadustöö kvaliteedile. Tänu sellele on sündinud suuri uurimisrühmi, kes suudavad edukalt konkureerida rahvusvahelisel tasemel, kaitsa intellektuaalset omandid ja müüa vastavaid litsentse. Patenteerimise ja litsenseerimise hõlbustamiseks on riigi toetusel pea kõikide ülikoolide juurde loodud firmad, kes aitavad uurijaid patenteerimisel ja leiutiste juurutamisel.

Väga oluliseks ja minu meelest mõistlikuks sammuks oli ”graduate school” süsteemi loomine viis aastat tagasi. Kasutades eeskujuna USA-d on Soomes pea kõikidel erialadel konkurentsi kaudu loodud ”doktorikoole”. Nendesse võetakse vastu andekaid noori, kellel on eeldusi kaitsta doktorikraadi 4 aasta pärast. Enamik neist koolidest on edukalt käivitunud ja paljud noored inimesed on kaitsnud 4 aasta jooksul kraadi.

Infotehnoloogia ja biotehnoloogia arengu põhjal võib ennustada, et kõrghariduse ja teaduse osakaal kasvab tuleviku ühiskonnas väga kiiresti. Sellega kaasneb ülikoolide ja uurimisasutuste tähtsuse kasv ning ühiskond vajab rohkem kõrgesti koolitatud inimesi ja teadlasi. Eesti ainsamaks võimaluseks on olla selle arengu eesotsas ja teha tarku otsuseid juba täna.

 

tagasi | avalehele

Akademischer Rat Academic Council Akadeemiline nõukogu Ümarlaud Kultuurirahastu