Tähelepanekuid Eesti majanduskasvust
 
Raimund Hagelberg

1. Eesti majanduskasv on taasiseseisvumisjärgsete aastate jooksul olnud edukas. 1993. aastat aluseks võttes oli sisemajanduse koguprodukti (SKP) alusindeks 1999. aastal 121% ning võib hinnangute kohaselt käesoleval aastal jõuda 127 - 129% rajajooneni. Rahvusvahelises võrdluses moodustas Eesti SKP ühe elaniku kohta 1998. aastal ametliku vahetuskursi järgi 3200 ja ostujõu pariteedi alusel 7350 ECU-d. Rahvusvahelises võrdluses lähiriikide kohta olid vastavad näitajad Lätis 2330 ja 5500, Leedus 2590 ja 6180, Norras 29950 ja 24690, Rootsis 23930 ja 20520, Soomes 22280 ja 20530, Taanis 29260 ja 23900 ECU-d.

2. Senise arengu hindamiseks ja uute strateegiliste sihtide kavandamiseks on sobivaks hindamisbaasiks 1995. aasta, sest praegused arengud erinevad oluliselt varem toimunud esmasest restruktureerimisest. Andmestik, tabelid 1- 3, pärineb Statistikaameti ja Eesti Panga andmebaasidest, kuid ainekäsitluse huvides on neid mõneti ümberrühmitatud. Dünaamika ja struktuurimuutused (tabel 1) on toodud võrreldavates 1995. aasta püsivhindades, reaalseid igapäevaseid majandusseoseid iseloomustavad andmed (tabelid 2 ja 3) on jooksevhindades.

3. Tabelist 1 näeme, et majanduskasvu on vedanud teenused, mis on põhjustanud kõige suuremaid muudatusi ka SKP struktuuris.

    3.1. Maksebilansi (MB) ja SKP võrdlus näitab, et valdav osa teenustest (1999. aastal ligikaudu 60%) on läinud ekspordiks.[1] Mahu, kasvutempo kui ka ekspordi poolest on teenuste hulgas juhtival kohal veoteenused, kus kõige suurem kaal on kaubaveol. See suund on siiani olnud meie peamine arengumootor. Rahvusvahelisi arenguid jälgides ning teades, et veoteenuste maht kasvas ka käesoleva aasta seitsme kuuga 1999. aasta sama perioodiga võrreldes 25%, võib sama suund jätkuda ka keskpikas perspektiivis. See peaks pakkuma mõtlemisainet ka majanduspoliitilisele otsuse tegemisel, konkreetsetest äriprojektidest rääkimata. Veoteenused ühendavad ühtsesse süsteemi raudtee, sadamad, laevanduse, maanteed ja vastava infrastruktuuri muud lülid.

    3.2. Veoteenuste kõrval on SKP kasvu ja MB jooksevkonto tasakaalu seisukohalt oluline koht ka reisiteenustel. Nende hulgas on siiani väga suur kaubaturismi osatähtsus. Seda on põhjustanud krooni ametliku vahetuskursi ja ostujõu pariteedi (vt p 1) väliskülalistele väga kasulik suhe ning osaliselt ka piraatkaubanduse levik. Kas ja kui suures mahus suudavad seda lähi- või isegi keskpikas perspektiivis asendada muud tõmbetegurid (puhkuse-, kultuuri-, loodus- jms reisid), on küsitav.

    3.3. Kõige suurema osa teenustest annab absoluutmahus kaubandus. Kaubandus on tugevas korrelatsioonis eratarbimisega. Eratarbimine on meie SKP tarbimisstruktuuris olnud stabiilselt 58 - 60% piirides. OECD riikides keskmiselt, mis meile võiks olla teatud orientiiriks, ületab ta mõnevõrra 60%. Mahu kasvule vaatamata on kaubanduse kasvu kiirendamine lähiaastatel vähe tõenäone. Vastukaaluks on siirdemajanduse praegusele faasile iseloomulik säästmise ja loova suunitlusega investeeringute suurendamise vajadus. Kuid sellele vaatamata investeeritakse ka praegu kaubandusse suhteliselt palju. Kaubandus on investeeringute mahult töötleva tööstuse ja veonduse järel kolmandal positsioonil. Selle peamiseks põhjuseks on kapitali käibe suhteliselt suur kiirus ja tootmisega võrreldes lühem tasuvusaeg. Kaubaturismi osatähtsuse vähenemist jmt asjaolusid silmas pidades on kaubanduse eelistamine investeerimisel kaheldava väärtusega. Eriti mõtlemapanev on Tallinna näide. Tallinna osatähtsus on vabariigi jaekaubakäibes ametliku statistika andmeil ligikaudu 52%. Elanike arvu osatähtsust (28%), keskmise netosissetuleku suurust (leibkonna liikme kohta 1,3 korda keskmisest kõrgem) ja pealinna kui tõmbekeskuse mõju arvesse võttes saaks Tallinna osakaal vabariigi jaekaubakäibes paremal juhul olla mitte üle 45%.

4. Kaubatootmise sektoris toimunud muudatustest torkab enam silma metsamajanduse kiire ja stabiilne kasv, põllumajanduse pidev taandareng ning töötlevas tööstuses 1997. aastal toimunud mõningasele hüppele (Euroopa Liidu ja KIE riikidesse suunatud ekspordi 1,5 kordse suurenemise arvel) järgnenud hilisem suhteline paigalseis. Mäetööstuses ja energeetikas toimunut iseloomustab sisetarbe vähenemine majanduses toimuvate struktuurimuudatuste ja säästlikuma majandamise arvel. Ehitamine on teatud, kuid mitte eriti tugevas korrelatsioonis investeeringutega, sest ta reageerib majandusolude muutumisele nihetega, investeeringute tootlikkus aga mõjutab SKP kasvu teatud viitajaga.

    4.1. Kõige suurema osa kaubatoodangust annab töötlev tööstus. Statistika järgi koosneb ta kolmekümnest positsioonist, millest mahu poolest võtab ligikaudu ühe kolmandiku enda alla osatähtsuses pidevalt vähenev toiduainetööstus. Järgnevad masinate, seadmete, aparaatide ja instrumentide tootmine (koondpositsioon ca 30%, iseloomulik on kiire kasv), puidutöötlemine ja mööbli tootmine (koondpositsioonina ca 18%, on kasvav), tekstiilitööstus jt. Töötlevas tööstuses toimuvate muudatuste peamisteks mõjuteguriteks on toodangu kvaliteet (eriti vastavus eurostandardile, mis aitab mõnevõrra selgitada ka eespool kirjeldatud ekspordihüpet 1997. aastal), ekspordisuutlikkus ja -võimalused, sisemajanduse nõudlus ning import.

    4.2. Töötleva tööstuse kasvu peamiseks mootoriks on siiani olnud eksport. Kõige suurem on ekspordi mõju olnud masinate ja seadmete (siin domineerivad allhanked) ning puidu ja puidutoodete tootmise mahu kasvus. Toiduainetööstuse arengu pidurdumise põhjused (osatähtsuse vähenemine 35-lt 30%-ni) on mitmetahulised. Oma osa on etendanud siin suutmatus võrdväärselt osaleda rahvusvahelises konkurentsis, viimasel ajal ka kohaliku toorme nappus (piim, liha). Toormepuudusele on oma jälje jätnud kohalike töötlejate lühinägelik hinnapoliitika, puudused põllumajandust toetavates regulatsioonimehhanismides ja lüngad põllumeeste asjatundlikul nõustamisel. Toiduainete import ( eriti liha ja lihatooted, teravili ja teraviljasaadused) on selle tõttu märkimisväärselt suurenenud.

    4.3. Eraldi tähelepanu väärib kaupade sisenõudluse ja kaubatootmise vahekorra analüüs (tabel 3). Näeme, et kaupade sisetarve on kodumaisest kaubatootmisest tunduvalt suurem. Mõistetavalt ei saa väikeriik oma toorme puudumise jmt põhjuste tõttu toota kõiki endale vajalikke kaupu, pakkumisega peavad aga olema kaetud kõik kohapealsed vajadused ja tarbija huvid ning seda võimalikult laias diapasoonis. Võrdlus, ehkki mõneti meelevaldne ja ligikaudne, näitab, et kohalik kaubatootmine katab kaupade sisetarbest veidi üle 60%. Vahe (1999. aastal oli see 13 mld krooni) kaeti kaupade impordi arvel. See juhib tähelepanu vajadusele võrrelda ja analüüsida kohalikku tootmist, sisenõudlust ja väliskaubandust detailsemate positsioonide järgi. Kõige enam kehtib see toidukaupade tootmise kohta. Toit moodustab meie praeguste sissetulekute taseme juures leibkonna kuludest ühe kolmandiku, kogusummas umbes 14 -15 mld krooni aastas. Turuväliselt, peamiselt omatoodetu arvel, kaetakse sellest ligikaudu üks viiendik. Toiduturg vajab seega vähemalt 11- 12 mld krooni suurust katet, millest kohalik toiduainetööstus (joogid ja tubakasaadused on arvestusest väljas) suudab rahuldada 8 - 9 mld krooni. Vaegtarne on seega vähemalt 2 - 3 mld krooni. Ligikaudu sama summa võrra ületab toidukaupade import ka ekspordi. Niisugustest võrdlustest, kui neid detailiseerida, võiks tulla nõustamistegevuse kaudu kasu ka investeerimisotsuste tegemisel.

5. Mõned järeldused.

    5.1. Esitatud ülevaade püüab iseloomustada suundumusi ja tendentse Eesti majanduse viimaseaegses arengus. Samadele probleemidele saab läheneda ka teaduslikumal alusel kasvumudelite abil, seda alates klassikalisest käsitlusest (Adam Smith, John Stuart Mill jt), neoklassikaliste käsitluste kaudu (Solow, Swan, Koopmans jt) kuni siirdemajanduse mudeliteni (Gomulka, Fischer, Sahay, Vegh jt) välja. Kõikides viimaseaegsetes mudelites on peamiste kasvufaktoritena välja toodud investeeringute, tehnoloogilise taseme, tööjõu ja inimkapitali kasvumäärad. Kapitali ja teiste faktorite rahvusvahelise liikumise kaudu kajastuvad nendes ka globaalsetest majandusprotsessidest tulenevad muudatused. Arvesse võtmata jääb aga poliitilistest arengutest, teravast konkurentsist jt mudelivälistest teguritest tulenev mõju. Väikeriikidele, eriti Eesti sugusele väikeriigile, on aga rahvusvahelise majandussituatsiooni muutumine enamasti määrava tähtsusega. Tuleb arvestada riskidega.

    5.2. Riskide ettenägemine, riskifaktorite hindamine, nende muutumine ja võimalik muutmine nõuab kõikides tegevusvaldkondades pidevat tähelepanu. Senise arengu kohaselt on meie SKP kasvule ja struktuurimuutustele kõige suuremat mõju avaldanud veondus (osatähtsus SKP-s üle 10%, aastakeskmine juurdekasv 10,3%). Selle konkreetseks väljundiks on transiitveod, põhisuunaks veod idast läände, peamiseks veosteliigiks naftasaadused, veoste tähtsamaks sõlmpunktiks sadamad. Siinsed riskid võivad tuleneda hindade muutumisest maailmaturul, arengutest Venemaal, transiitvedu korraldavate riikide ja sadamate vahelisest konkurentsist, kohaliku transiidiketi läbilaskevõimest, saasteohtudest jne. Nende detailsem analüüs ja hindamine võiks anda edaspidise tegevuse kavandamisel mõndagi kasulikku.

    5.3. Riske aitab pehmendada ja kergemini ületada tegevus ühtse majandusruumi raamides. Selle üheks näiteks on Eesti kaupade ekspordi kasv Euroopa Liidu riikidesse. 1995. aastal oli EL osatähtsus Eesti ekspordis 55%, käesoleval aastal üle 70%. Ligikaudu kaks kolmandikku sellest langeb Soome ja Rootsi arvele. Ligilähedaselt samasugune on pilt impordi kohta. Läti ja Leedu osakaal on meie väliskaubanduses aga tagasihoidlik, ekspordis ligikaudu 13% ja impordis 8%. Need arvud viitavad ruumiliste dimensioonide kujunemisele. Kuid positiivse kõrval vajab ühtses majandusruumis suhtlemine ka kriitilist analüüsi. Näiteks väliskaubanduses Soome ja Rootsiga domineerib suhteliselt madala töötlusastmega kaupade (näiteks puit) väljavedu ja kõrge töötlusastmega kaupade (näiteks masinad ja seadmed) sissevedu, mis siirdemajanduse esimestes arengufaasides on paratamatu. Siirdeprotsessidest kiiremaks ülesaamiseks on majandusruumi kujundamisel oluline roll välisinvesteeringutel. Nad avardavad võimalusi kohapealsete töötlemisvõimaluste kiiremaks loomiseks. Kahjuks on see suund, seostatult rahvuslikust majandusest loobumise süüdistustega, mõnigi kord esile kutsunud emotsionaalset kriitikat. Nüüdisaegse rahvusvahelise integreerumise tingimustes on niisugused hinnangud enamasti ekslikud.

    5.4. Lõpetuseks. Kõigis eluvaldkondades on edasiminekuks vaja arenguvisioone. Praegune kiiresti muutuv elu nõuab kaugemale ettevaatamist. See peaks olema suunatud kõige põhilisemate orientiiride (näiteks punktis 5.1 loetletud kasvufaktorid) prognoosimisele. Põhjalikum süsteemne käsitlus tuleks kontsentreerida ülesannetele ja tegevusele keskpika ajahorisondi raamides. Praegu piirdub see valitsuse poolt koostatavate arengukavadega, mis ei välista ega asenda sügavama teadusliku lähenemise vajadust.


[1] Kaupade ja teenuste arvväärtus ning omavaheline suhe on tabelite 2 ja 3 üksteisest mõnevõrra erinev. See tuleneb netomaksude jaotamisest kaupade ja teenuste vahel tabelis 3. Tabelis 2 on netomaksud vastavalt kehtivale statistikale näidatud eraldi reana. Ümberjaotamine, mis mõistetavalt on tinglik, on läbi viidud tootmise ja sisemajanduse nõudluse omavahelise võrdlemise eesmärgil.

 

tagasi | avalehele

© 2001 Vabariigi Presidendi Kantselei
Telefon: 631 6202 | Faks: 631 6250 | sekretar@vpk.ee
Akademischer Rat Academic Council Akadeemiline nõukogu Ümarlaud Kultuurirahastu