Transiit Eesti majanduses ja Vene faktor
 
Erik Terk`i ettekande lühitekst Vabariigi Presidendi ümarlaua seminariks 23.novembril 2000

1. Transiit kitsamas ja laiemas tähenduses

Diskussioonides transiidi rollist Eesti majanduses on transiit käsitletud tavaliselt kitsalt ja ühekülgselt. Nimelt kui kellegi ühe subjekti kindlas omanduses oleva valmis kauba vedamist läbi Eesti, osadel juhtudel ka koos vajaliku ladustamisteenuse osutamisega. Taoliselt mõõdab transiiti ka statistika.

Strateegiliselt mõtestatud arutelu transiidi tulevikuvõimalustest Eestile saab pidada vaid transiidi laiendatud käsitluse raames kus käsitluse lähtepunktis on kõikvõimalikud Eestit läbivad või potentsiaalselt läbida võivad rahvusvahelised kaubavood ja toimub nende kõikvõimalik teenindamine, neile väga erineval viisil väärtuse lisamine, töötlemine jne. Peale lihtsa läbivedamise tuleb vaadelda ka variante, kus muudetakse kaubavoo füüsilist vormi, kus ruumi eri punktides alles toimub lõpptoote järk-järgult formeerumine, kus võib kaasneda kasutajaõpe ja kasutajateenindus jne. Sisuliselt on sellise laiema käsitluse raames tegemist mitte ainult “mitmekorruseliste” turgudega (primaar – ehk toodanguturud, transporditurud, infrastuktuuri kasutamise turud) vaid ka sellise erinevate ärivaldkondade kombinatsiooniga, kus transpordile lisandub ja temaga haakub jaotamine, ost-müük, osadel juhtudel ka tootmine. Suur osa on mitmesugustel täiend- ja võimendusefektidel, transiittranspordi ja ladustamise asemel tuleb rääkida transiidiga seotud erinevate valdkondade keerukast klastrist.

On väidetud, et Lätil on teatud eelised suurte transpordivolüümidega massveoste teenindamisel, mis eeldab muidugi ka suuri infrastruktuuri investeeringuid. Eesti (nagu ka Soome) tulevikustrateegia vaadeldavas valdkonnas võiks peituda pigem liikumises enam taoliste voogude teenindamisele, mis eeldavad suuremaid investeeringuid vedude korralduse ja muude kaasnevate teenuste tehnoloogiaarendusse, loomulikult ka inimkapitali. Tõsi, taoliste teenindamist võimaldavate voogude suuremahulisem tekkimine meie “haardeulatusse” ei sõltu ainult meist vaid ka muudatustest partnermaades ja nende suhetes.

2. Transiit ja Venemaa

Eesti transiidi põhimahud on seotud valdavalt ida-lääne teljega. Puht geograafilistel põhjustel on sel teljel asuv transiidipotentsiaal Eesti jaoks enam kui suurusjärgu võrra suurem kui põhja-lõuna teljel paiknev. Siit tulenevalt paratamatu seos Venemaaga koos kõige selle juurde kuuluvaga.

Majandusstrateegilises mõttes on idast läände suunduv voog äärmiselt erinev läänest-itta suunduvast. Esimene (praegu selgelt domineeriv) kujutab endast valdavalt toorainete ja energiakandjate liikumist. Teine (tulevikus kindlasti suurenev) koosneb nii tarbe-kui kapitalikaupadest ja liigub suures osas läbi konteinerterminalide.

Suurema lisandunud väärtuse andmine idast läände liikuvale voole tähendab sisuliselt Vene toorainel baseeruva tööstuse loomist (a la “Nitrofert”). Läänest itta liikuva voo puhul tähendaks see jaotustsentrite ideoloogia rakendamist, võimalik et koos evitamis-ja kasutamisalase õppe ja konsulteerimisega. Osa funktsioone toimuks Eesti, osa Vene territooriumil.

Esimene äriidee seostub tooraineriskiga, teine adressaadiriskiga. Erinevad turuareaalid: esimesel ilmselt suur osa Maailmast, teisel puhul siiski vaid meie nn. Lähi-Venemaa.

Pikas plaanis peaks teine äriidee olema siiski perspektiivikam kui esimene: “Eesti kui EL-i majandusliku idaekspansiooni tugiala”.

Venemaast tulenevad riskid transiidiga (laias mõttes käsitletuna) seotud ärides seisnevad ühest küljest ohus saada poliitiliselt manipuleeritud (see oht väheneb oluliselt Eesti liitudes EL-ga), teisest küljest aga ka raskustes prognoosida selliseid tegureid nagu:
  • Venemaa turu maksejõuline nõudlus;

  • tooraine ülejääk (kodumaisest kasutusest) Venemaal;

  • Vene investeerimiskeskkonna paranemine (et ta hakkaks kapitalikaupu “ligi tõmbama”);

  • Venemaa tootmise konkurentsivõimelisus, sh. konkurentsivõimelisus potentsiaalsete importkaupade suhtes jne. .


  • Eelnimetatud tegurid erinevad Venemaa arengu eri stsenaariumides erinevalt.

    3. Venemaa erinevad arengustsenaariumid

    Praeguseks käivitunud arengustsenaariumit Venemaal võiks nimetada “leebe autoritaarsuse stsenaariumiks”.

    Stsenaariumile on iseloomulikud retsentralisatsioonitendentsid, riigikesksus, püüded demokraatiat “ohjata”, patriootlik ja teatud ulatuses läänevastane (eelkõige USA vastane) retoorika. Sellisena erineb ta oluliselt 90-ndate aastate esimesel poolel toimunust, kujutab endast teatud tagasilööki. Taolise stsenaariumi käivitumine polnud siiski mingi üllatus, ta on nähtud küllalt täpselt ette juba Lääne analüütikute 90-ndate aastate keskpaigast pärinevates töödes. Üllatus oli vaid konkreetne viis, kuidas stsenaarium käivitus ning asjaolu, et Putin sai asuda tegutsema rubla devalveerimise ning naftahindade tõusu kombinatsioonina kujunenud väga soodsas majanduslikus situatsioonis.

    Seni on Putini majanduspoliitika olnud üllatavalt liberaalne. Kas uskuda, et patriootlik ja riigikeskne retoorika jääb ka edaspidi vaid liberaalse majanduspoliitika kattevarjuks, jätkub energiakandjate ja tooraine massiline väljavedu ilma veenvamate katseteta sõjatööstuskompleksi või mõnda muud töötleva tööstuse haru eelisarendama hakata?

    Vaatleme järgnevalt, millistest teguritest sõltub majanduspoliitiline valik. Meie arvates tuleb siin eristada vähemalt järgmisi mõjureid:

    a) võtmepositsioonil oleva meeskonna enda arusaamad, nende poolt läbiviidav ideoloogia;

    b) sisepoliitiline mänguruum: nii poliitilised parteid, majanduspiirangud kui laiemad rahva sotsiaalsed hoiakud;

    c) rahvusvaheline foon ja toetus;

    d) konkreetse ajaperioodi majandussituatsioon.

    Eelnimetatud teguritest võib liberaalse majanduspoliitilise kursi valikut soodustavaks pidada tegureid c) ja d), aga neidki vaid küllalt tinglikult. Majandus on kasvamas, asjad paranevad, rahvas ei ole enam mitte liiga ärevil, seega võib soovi korral endale liberaalsust lubada. Teisalt, majanduskasv tekitab ka ressursi, millega seoses võivad tekkida ka riigiinterventsionistlikud kiusatused. Rahvusvaheline foon (Lääs) muidugi toetab liberaliseerimist, seda mõju ei saa aga ülehinnata, kuna Läänt huvitab praegusel momendil Venemaa osas stabiilsus kindlasti enam kui majanduspoliitika vastavus liberaalsele ortodoksiale.

    Kas Putini meeskond (sedavõrd kui ta praeguseks on välja kujunenud) ja Valitsus ise tahab liberaalset majandusarengut? Raske öelda. Kõigepealt on Valitsus ja juht-team ise küllaltki heterogeensed. Nende hulgas on nii selgeid liberaale, hämara taustaga KGB inimesi (s.h. ka Putin ise) kui ka vahepealsel positsioonil asujaid (viimaste hulka võib ilmselt liigitada ka Kasjanovi). Väga selgeid riigiinterventsioniste (nagu oli näiteks Masljukov Primakovi valitsuses) ei tundu olevat. Teisalt, väljakuulutatud (ühiskonna laiade kihtide poolt heakskiidetud) suurriiklik ambitsioonikus, kui eeldada, et need on siirad hoiakud, ei saa loogiliselt kokku käia liberaalse majanduspoliitika ajamisega. Vajaduse korral on liberaalid kiiresti Valitsusest eemaldatavad, niikuinii kaldutakse Kasjanovi Valitsust nägema pigem vahevalitsusena kui pikaajalisena.

    Kõige kriitilisemaks on punkt b). Putinil ja Kasjanovil pole kindlasti laiemat mandaati ei vene rahvalt ega poliitilistelt parteidelt selgelt väljendatud liberaalse majanduspoliitilise kursi ajamiseks. See, mida eeldavad Putinilt nii teda Duumas toetavad poliitilised grupeeringud ja laiemad rahvamassid on pigem “korra majjalöömine”, “ärikate ohjeldamine”, Venemaa positsioonide tugevdamine rahvusvahelisel areenil ja tööstuse (sh. sõjatööstuse) taastamine kui liberaalne majanduspoliitika. Praegu on erinevatele huvigruppidele antud erinevaid ja omavahel vastukäivaid lubadusi. Niikaua kui ei asuta tõsiselt ühte tüüpi lubadusi täitma ja tegema seda teiste arvel või teisi unarusse jättes on Duumas enamus olemas, kui seda tehakse, siis kaob ka enamus. Siinjuures tuleb eriti tähelepanu juhtida sellele, et enamus Duumas sõltub küllalt suurearvulistest “Isamaa, kogu Venemaa” ja kommunistide fraktsioonidest ning neid kumbagi erilises liberalismilembuses süüdistada ei saa.

    Muidugi, on võimalik, et teatud momendil on Putin sedavõrd tegev, et võib Duuma peale vilistada ja riiki sealjuures ka majandust dekreetidega juhtima hakata. Momendil ta aga nii tugev siiski pole. Putin tegelebki eelkõige oma võimupositsioonide tugevdamisega, seda korraga mitmes suunas: kontrolli saavutamine “oligarhide” ja suurte kütuse - ja toorainemonopolide (sh. Gazprom) üle kontrolli saavutamine regioonide üle ( nn. kindralkuberneride paikapanek), Primakovi ja “Otetþestvo” bloki liitmine “Jedinstvo”-ga. Ühelt poolt on liigselt ühtedesse kätesse kontsentreerunud võim, eriti kui sellega kaasneb ka kontroll massimeedia üle, demokraatiale ohtlik, teisest küljest, teatud võimupositsioonide omamine on eelduseks, et üldse majanduse tervendamisel midagi ära teha. Siia kuuluvad eelkõige kontroll maksude laekumise üle ja kontroll loodusressurssidega opereerimise üle (ka viimane küsimus seostub maksupoliitikaga). On ka rõhutatud, et olukord regioonides oli tõesti käest ära, keskvõim ei suutnud lisaks maksudele ja toorainetuludele kontrollida ka näiteks kohapealset laenuvõtmist ega kindlustada turu funktsioneerimist. Sellega on põhjendatud ka Föderaalnõukogu suhteliselt “pehmet” suhtumist kindralkuberneride institutsiooni loomisse . Ka nõukogu liikmetele olnud selge, et regioonide suurema kontrolli alla saamiseta riik edasi funktsioneerida lihtsalt ei saavat.

    Pole erilist alust eeldada, et Putin oleks suuteline oma võimupositsioone kõikidel rinnetel väga kiiresti tugevdama, et seejärel Pinotcheti analoogide järgi liberaalset majandust edendama hakata. Esiteks pole selge, kas Putin seda üldse tahab. Teiseks, Venemaale on kõikide majandussubjektide võrdse ja seadusjärgse kohtlemise idee ajaloolis-kultuuriliselt väga võõras ja seetõttu võib prognoosida, et tugevamate ja võimulähedasemat majandusgrupeeringute eelispositsioon säilub ka peale majandusreeglite teatud korrastamist (analoogiaks kõlbab näiteks Lõuna-Korea). Kolmandas, pole välistatud, et tsentri võimupositsioonide tugevdamine võib takerduda. Ka võimalikud konfliktid seoses rahvusvabariikidega, näiteks Tatarstaniga pole välistatud kui tsentraliseerimispoliitika tugevamalt kohalikke huvisid riivab.

    Lähimaks aastaks-paariks näib liberaalse majanduskursi jätkumine, tõsi küll, koos riigipoolse võitlusega vähemalt seadusega ettenähtud maksude kättesaamise eest , olema tõenäoline. Nagu väitis suvel toimunud Peterburi Majandusfoorumil asepeaminister Kudrin: tasakaalus eelarve tegemine ja kokkulepitud riigivõla tasumise maksete tähtajaline teostamine on nii heal majandusaastal kui praegune lihtsalt põhimõtte küsimus. Kui seda ei õnnestuks teha praegusel majanduskasvu aastal, siis ei usuks keegi, et Venemaa elementaarse enesedistsipliiniga üldse kunagi hakkama saab. Kuna pole tugevat sotsiaalset pressingut Valitsusele, siis, on õige aeg ka mitte kõige populaarsemad maksualased muudatused ära teha. Mis puutub Lääne krediitide saamisesse ka järgnevatel aastatel, siis loomulikult on Kasjanovi valitsus sellest huvitatud, liberaalsed käigud majanduspoliitikas peaksid selleks eeldused looma, samal ajal, et tugevdada oma positsioone läbirääkimisteks, tehakse ükskõikne nägu: ega me neid teie krediite nii väga tahagi: naftatulud kõrged ja majandus areneb, vajadusel saame ka ise hakkama. Tegelikult, strateegiliselt mõeldes, ikka ei saa ja ega keegi seda väga usugi.

    Pikemas perspektiivis võivad aga kõne alla tulla, nagu eespool öeldud, nii liberaalse majanduspoliitika jätkumine (koos tooraineeksperdi jätkumine) kui pööre tööstuspotentsiaali ülesturgutamise suunas. Kuidas taolist “tööstuslikku pööret” Venemaal kujutatakse ette toimuda võivat, seda võib lugeda akadeemik Abalkini toimetamisel eelmise aasta lõpul ilmunud raamatust “Venemaa 2015”, mis oma algversioonis oli mõeldud Primakovi valitsuse majandusprogrammiks.

    Kokkuvõtlikult võib Venemaa eri stsenaariumite tõenäosusi järgmise 5-6 aasta perspektiivis hinnata järgmiselt:

  • liberaalne majanduspoliitika jätkub pikemat perioodi: ~35%;

  • nn. rahvuslike huvide kaitse stsenaarium (selge Läänevastasus, majandusliku sulgumise katsed, “reindustrialiseerumine” omajõududega jne): ~25%;

  • selgete majanduspoliitiliste taotluste hajumine või siis erisuunalised impulsid eri perioodidel kustutavad üksteist: ~40%.


  • 4. Naftasaaduste ja puidu väljavedu Venemaalt, seda mõjutavad tegurid.

    Mõlema kaubagrupi puhul on olulisteks faktoriteks a) nimetatud toormete sisetarbimise võimalik tõus (juhul kui Venemaa majandusareng jätkub); b) võimalus kaasata lääne kapitali ja tehnoloogiat toorme kättesaamisesse; c) Kaug-Idas ja Ida-Siberis asuva toormebaasi tähtsustumine toorme ekspordil. Teiste sõnadega: vajalikud nafta ja puidudollarid saadakse kätte eksportides maa idarajoonides asuvat loodusvara Hiina ja Jaapanisse, maa lääneosas asuv toore saab siis minna suuremalt jaolt sisetarbimisse; d) eksporditava tooraine töötlusastme tõus.

    Kui püüda vaadata küsimust nafta tootmise ja sisetarbimise vahekorrast ning ekspordipoliitikast, siis saame järgmise üldpildi. Esimese ( liberaalse) stsenaariumi puhul tootmine kasvab, sisetarbimine kasvab, eksport veidi kasvab, seda osaliselt küll ka Ida poole viidavate mahtude võrra. Kolmanda stsenaariumi puhul tootmine väheneb, sisetarbimine väheneb, eksport sama. Teise stsenaariumi puhul tootmine väheneb, sisetarbimine sama või heal juhul natuke suurenev, eksport väheneb ja on suurema riikliku kontrolli all.

    Kui praegu toodab Venemaa aastas umb. 310 miljonit tonni naftat ja ekspordib sellest umb. 110 milj. tonni, siis (positiivse variandi korral) on tõenäoline 2020 aastal nafta tootmismaht umbes 360-365 miljonit tonni ja ekspordimaht (nafta+naftaproduktid) umbes 180 miljonit tonni. Võib eeldada, et toornaftat on sel ajal ekspordist vaid napilt enam kui naftaprodukte. Kuna aga praegune kõrge Läänemeresuuna osatähtsus (peaaegu 50%) ekspordis väheneb, siis ei lähe sel ajal läbi Läänemere välja enam kui 75 miljonit tonni aastas.

    Läbi Eesti kulgev eksport võib oluliselt väheneda Primorskisse mineva toru valmimisega, mille maht piltlikult öeldes tõmmatakse ära Kiriši tehase töötlemisest ja seega ka Eesti tõenäolisest väljaveoareaalist. 12 miljoni tonnine Kiriši mahu langus saab Eestis olema kindlasti päris tugevalt tunda, sellest enamikku on äärmiselt raske asendada mujalt sisseveetava masuudiga.

    Puidu osas on praegu Venemaalt väljaveetavad mahud muidugi väikesed ja võivad seetõttu lähiperioodil tõusta. Majanduskasvu puhul Venemaal hakkab aga sisetarbimine puidule suurema ja väljaveoperiood võib suhteliselt kiiresti lõppeda. Venemaa Euroopa osast metsa väljavedu võib jääda (keskmiselt kõrge majanduskasvu korral) lähema järgmise 10 aasta jooksul oluliseks vaid tingimusel, et toimuks tugev (üle 25% aastas) investeeringute tõus metsatööstusesse. Vastasel juhul “sööb” kasvav sisetarbimine ekspordiressursi eest ära juba järgmise viie aasta jooksul (Viini Rahvusvahelise Süsteemuuringute Instituudi prognooside andmetel).

    5. Konteinerites liikuvad kaubad

    Majanduse arenedes seda tüüpi kaubavood kasvavad väidetavalt 2% iga majanduskasvu protsendi kohta. Esimeses stsenaariumis toimub konteiner-kaubavoogude kasv seoses Venemaale tehtavate välisinvesteeringutega. Kui lisaks tagatakse veel Kaug-Idast tulevate kaubavoogude transpordiga hakkamasaamine, st. Venemaa raudtee kasutamise võimalikkus transkontinentaalses transpordis, siis võib umbes 2005. a. paiku oodata hüppelist kasvu. Hüppeline kasv on seotud just konteinerite edasi-tagasi veo skeemidega. Sellega seoses võiks kasv olla mõõdukam kuni aastani 2005 (3-4% aastas) ja kasvada kiiremini peale aastat 2005 (kahekordistuda aastaks 2010 võrreldes 2005. aastaga); kolmandas stsenaariumis välisinvesteeringud eelkõige toorainekompleksi, kui sedagi, olulist mahtude kasvu konteinervedude osas ei ole; teises stsenaariumis pinged lääne riikidega, olulist impordi kasvu ei ole.

     

    tagasi | avalehele

    Akademischer Rat Academic Council Akadeemiline nõukogu Ümarlaud Kultuurirahastu