Akadeemik Jaak Aaviksoo ettekande "Haridus kui Eesti prioriteet" teesid
 

Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu istungil 2. aprillil 1997. a

I Käesolev ettekanne on kantud autori veendumusest, et Eesti riigi ja rahva tuleviku seisukohalt ei ole olulisemat prioriteeti kui haridus.

II Kasvatuse, koolituse ja harituse toel on lahendatavad meie julgeoleku, samuti materiaalse, vaimse ja sotsiaalse heaolu küsimused.

III Eesti vajab hariduse paradigmaatilist reformi. See reform on vajalik kogu maailmas. Eesti on paremas olukorras, kuivõrd ühiskondlik valmisolek muutusteks ja suutmatus vanal moel jätkata on suuremad kui mujal. See ajalooline võimalus tuleb vormida strateegiliseks eeliseks.

Eesti hariduse olukord

  1. Eesti suurim strateegiline ressurss on ühiskonnas valitsev arusaam hariduse kasulikkusest, ehkki seda mõistetakse kohati liiga merkantiilselt ja sageli ka lühinägelikult.

  2. Eesti hariduse suurim probleem, millel on majanduslikud, poliitilised ja sotsiaalsed põhjused, on suutmatus kohaneda välistingimuste muutustega, .

  3. Haridus on ühiskondliku tööjaotuse kõige vaesem sektor. Haridussüsteemi renomee on madal.

  4. Erasektoris kasvab maksujõuline nõudlus hariduse järele, samas põhjustab süvenev sotsiaalne kihistumine hariduslikku kihistumist. On täheldatav sotsiaalselt tingitud hariduslik marginaliseerumine, hulk andeid jääb välja arendamata.

  5. Hariduse probleeme püütakse taandada kooli kui institutsiooni probleemidele, viimaseid omakorda õpetajate (sotsiaalsetele) probleemidele.

Tööturu olukord

  1. Majanduslike ja sotsiaalsete reformide tõttu on tööturg oluliselt restruktureerunud, on tekkinud hulk uusi töökohti, mis nõuavad valdavalt varasemast erinevat kvalifikatsiooni. Eelistatud on äsja hariduse saanud ja dünaamilise ellusuhtumisega noored. Selle noortele soodsa protsessi kõrghetk on möödumas.

  2. Tööandjate nõudmised töötajate kutseoskustele kasvavad, see protsess jätkub koos palgataseme tõusuga maailmahindades. Töö efektiivsus ja tootlikkus on kujunemas määravaks.

  3. Tööjõuturg ei suuda tööandjate kasvanud nõudmistele vastata. Puudus tarviliku kvalifikatsiooniga tööjõu järele on muutumas peamiseks majandusarengut pidurdavaks teguriks.

  4. Kõrvuti kitsalt professionaalsete oskuste ebapiisava tasemega on üha selgemini täheldatavad olulised üldise ja erialase töökultuuri puudujäägid. Valitseb pealiskaudsus.

  5. On ette näha majanduse jõudmist arengufaasi, kus edasimineku kiiruse määrab rahvamajanduse uuenduslik potentsiaal ja suutlikkus luua uusi töökohti. Praegune haridussüsteem kohati kaugeneb spontaanselt sellest eesmärgist.

  6. Tööturu prognoos on erakordselt keerukas, ainsaks pidepunktiks võiks olla eeldatav lähenemine Põhjamaade tööturule ja seega võiks tõsiselt analüüsida nende maade suundumusi ja sellest tulenevaid hariduspoliitilisi otsuseid. Strateegiline dominant on üleeuroopalise tööturu kujunemine.

Hariduse sisu

  1. Haridus on määratletud teadmiste, oskuste, vilumuste, käitumisnormide ja väärtushinnangute kogumina, mis on vajalik toimetulekuks inimese ja kodanikuna.

  2. Hariduselu ümberkorraldused on keskendunud teadmistele, vähem oskustele ja vilumustele. Ümberkorraldused on valdavalt kantud liberaalsetest, pluralistlikest ja avatud ühiskonnale orienteeritud ideedest. On tunda edasiminekut.

  3. Ühiskonnas on selgelt jälgitav väärtushinnangute ja käitumisnormide kriis, mis peegeldub ja võimendub haridussüsteemis. See protsess kahjustab oluliselt (korvamatult?) hariduse terviklikkust. Võib rääkida hariduse invaliidsusest. Seda murettekitavat fenomeni ei saa lahendada haridussüsteemisiseselt.

  4. Hariduse muutuv sisu vajab uusi õpetajaid. Uus õpetaja on hariduse prioriteet.

Haridusökonoomika

  1. Eesti haridussüsteem loob 6,6% meie rahvamajanduse kogutoodangust, mis on võrreldav arenenud riikide tasemega, ehkki jääb alla Põhjamaade tasemele (vt lisa 1).

  2. Meie rahvuslik rikkus (pro sisemajanduse kogutoodang, SKT) jääb oluliselt (ostujõult kaks-kolm korda) alla arenenud riikide tasemele. See väljendub materiaalse tarbimise väiksemas koguses (üks auto kahe asemel), ent haridusteenuse mahult (õpiaastate arvult inimese kohta) oleme samal tasemel arenenud riikidega. Seega kannatab madalama hinna tõttu hariduse kvaliteet. Haridus on arenenud riikidega võrreldes odavaim kaup (teenus) ja vaeseim tegevusala.

  3. Eesti summaarsed (riigi, omavalitsuste ja erasektori) hariduskulud (pro haridussektoris loodav rahvuslik rikkus) 1997. a on 4 miljardit krooni. Erasektoriga võrdsete majandamistingimuste tagamiseks oleks vaja lisaks 1,5 miljardit krooni aastas, sellest pool palgataseme tõusuks ja pool põhivahendite (hoonete ja õppevahendite) amortisatsiooni katteks.

  4. Eesti madalate maksude poliitika ja range eelarvepoliitika on seadnud piirid avalikele hariduskulutustele, mis moodustavad erakordselt suure osa kogu avalike kulutuste mahust 17,2%. Hariduskulude arvestatav suurendamine on võimalik vaid maksude tõstmise ja/või erasektori hariduskulude suurendamise kaudu.

  5. Haridussektori lisafinantseerimiseks ettepanekud on toodud lisas 2.

    Tasulisele kõrgharidusele saab üle minna vaid järk-järgult koos kõrgharidusega spetsialistide suhtelise palgataseme tõusuga, mis loob tarviliku täiendava tulubaasi õppelaenude tagastamiseks kõrgkooli lõpetamisel.

  6. Tasulise hariduse juurutamine vajab sotsiaalabisüsteemi paralleelset revideerimist.

Eesti kool

  1. Formaalharidussüsteemi keskmeks on kool. Koolist saadava hariduse tegelik sisu on vaid osaliselt määratud õppekavade formaalse sisuga, oluline, kui isegi mitte määrav, on kool kui keskkond. Kool kui keskkond on viimaste aastate arengutes jäänud tagaplaanile.

  2. Eesti üldhariduskool on suletud, ühiskonnas toimuvaid muutusi käsitletakse väliste ja koolile vaenulikena. Kool on kaitseasendis ja tegelikult kaitsetu. Selline õhustik on aldis vägivallale.

  3. Kooli kui keskkonna kujundamisel on määrav koolijuhi roll. Koolijuhi staatust ja õigusi tuleks oluliselt suurendada koos kontrolli ja nõudmiste taseme tõstmisega.

Infoühiskond ja haridussüsteem. Elukestev õpe

  1. Infoühiskonna saabumine on radikaalselt muutnud kooli, õpetaja ja formaalse haridussüsteemi rolli ühiskonnas. Neil pole enam teadmiste (informatsiooni) monopoli.

  2. Hariduse sisukomponentide tasakaal muutub, (väliste) teadmiste (informatsiooni) ülikülluse olukorras saab primaarseks oskus eraldada teadmist väärteadmisest ja olulist ebaolulisest. See oskus omandab keskse koha.

  3. Inimene ei suuda paljaste kätega (ainult peaga!) infot töödelda. Selleks on arvuti. Arvuti ei ole eesmärk, vaid vahend, arvuti ei ole oht, vaid võimalus.

  4. Arvuti kui vahend muudab õpiprotsessi. Arvutist võib saada õpetaja.

  5. Hea on, et nii võib igaüks saada personaalse ja tema vajadustele kohandatud õpetaja ja see õpetaja pole kunagi kaugel. See õpetaja võib olla väga tark.

  6. Halb on, et see õpetaja ei ole päris õpetaja, ta on alati lõplik, ta ei paita. Teda saab välja lülitada. See õpetaja võib olla niisama hästi väga rumal kui ka väga tark.

  7. Tehnoloogia võimaldab luua virtuaalset reaalsust, hariduse ülesandeks saab kujundada oskus virtuaalset reaalsust tegelikkusest eristada.

  8. Nõue, mille infoühiskond esitab, on pidev enesetäiendamine. Teadmiste, oskuste, vilumuste, käitumisnormide ja väärtushinnangute eluiga lüheneb esimestel kiiremini, viimastel aeglasemalt. Sellest tulenevalt peab formaalharidussüsteem (traditsiooniline kool) rohkem kui varem keskenduma viimastele.

  9. Oluline osa tarvilikke teadmisi ja oskusi, vähem vilumusi, on väga lõpliku elueaga, neid peab pidevalt uuendama.

  10. Õppimine muutub pidevaks, elukestvaks. Juba praegu võiks/peaks iga täiskasvanud inimene kulutama 10% oma aktiivsest tegutsemisajast sihikindlale enesetäiendusele. See tähendab sisuliselt hariduse osakaalu kasvu rahvuslikus rikkuses.

  11. Pidev eneseharimine tuleb kujundada eluviisiks.

Haridus ja regionaalne areng

  1. Regionaalne ebavõrdsus on alati ka hariduslik ebavõrdsus; hariduslik ebavõrdsus on regionaalse arengu peamine pidur.

  2. Haridusliku (ja regionaalse) ebavõrdsuse kaotamiseks loob parimad eeldused infotehnoloogia kasutuselevõtt. Julgeksin pidada ja soovitada seda kindlaimaks strateegiliseks abinõuks regionaalse ebavõrdsuse kaotamisel Eestis.

  3. Valitseb oht taandada regioonide hariduspoliitika haridusasutuste võrgu katvusele. Katvusest olulisem on kvaliteetse hariduse kättesaadavus. Eestis on hulk üldhariduskoole, mille lõpetajatel pole kõrgkoolidesse asja.

  4. Regiooniti on vajalik õppeasutusi kontsentreerida, eelkõige kutsehariduses.

Hariduspoliitilised prioriteedid

  1. Esimene prioriteet on hariduspoliitilise stabiilsuse tagamine. Sellele võiks soodsalt kaasa aidata laiapõhjalise haridus- ja parteipoliitilise nõukoja moodustamine haridusministri juures. Nõukoda võiks koosneda näiteks kõigist varasematest haridusministritest, kes üsna edukalt kataksid kogu poliitilise spektri ja suudaksid vahest tagada hariduspoliitikale tarvilise järjepidevuse.

  2. Teiseks prioriteediks seaksin kutsehariduse radikaalse reformi eesmärgiga ajakohastada kutseharidust vastavalt muutunud oludele tööturul, suurendada kutsehariduse efektiivsust ja kaasata erasektori vahendeid kutseharidussüsteemi väljaarendamisse.

  3. Kolmandaks prioriteediks seaksin Eesti haridussüsteemi ühtsuse tagamise, seda eelkõige regionaalseid ja keelelisi erinevusi silmas pidavalt.

  4. Neljas prioriteet oleks haridussüsteemi ökonoomika küsimused.

  5. Viiendaks prioriteediks seaksin vajaduse uuendada haridusseadustikku, mille käigus tuleks üle minna haridusasutuste tegevust reguleerivalt aluselt hariduselu sisulist ülesehitust reguleerivale alusele. Lahendamist vajaks samuti otsustus- ja vastutustasandite tasakaalustatud piiritlemine.

Kokkuvõte

  1. Eesti sotsiaal-majandusliku arengu kiirendamiseks ja pikaajaliseks tagamiseks on olulise, võib-olla isegi määrava tähtsusega hariduse osatähtsuse suurendamine ühiskonna elus.

  2. Selle eesmärgi saavutamisele saaks Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu oma autoriteediga kaasa aidata nii kõnealuse seisukoha laiema levitamise kui ka oma käesoleva aasta tegevuse kavandamisega hariduse eri aspekte käsitlevate istungitena. Viimasteks võiks pakkuda:

    • Eesti regionaalpoliitika ja haridus,
    • infoühiskonna imperatiivid haridust puudutavalt,
    • haridus, sotsiaalne õiglus ja ühiskondlik koherents.

 
Tartu, 17. märtsil 1997. a

 

tagasi | avalehele

Akademischer Rat Academic Council Akadeemiline nõukogu Ümarlaud Kultuurirahastu