Akadeemik Jaak Aaviksoo ettekande "Eesti kõrgharidus anno 1997" teesid
 

University 2050:
The Organization of
Creativity and Innovation
Utrechti ülikooli rektor Hans van Ginkel

I Ülemaailmsed arengutendentsid

  1. Viimasel kolmel aastakümnel on kõrgharidusele olnud omane tendents muutuda elitaarsest haridusest (5-10% eagrupist) egalitaarseks hariduseks (30-50% eagrupist). Kõrgharidus saab massihariduseks (massification).

  2. Kõrghariduse muutumisega massiliseks kaasneb kõrghariduse diversifitseerumine, mis seisneb õppeprogrammide, erialade, õppevormide, õppeasutuste tüüpide jne. paljususe kasvus, samuti nende erisuste omavahelises läbipõimumises.

  3. Kõrgharidus muutub rahvusvaheliseks, kasvab õppejõudude ja üliõpilaste liikuvus, tänu sidetehnoloogiate ja multimeediavahendite edenemisele saab kättesaadavaks ülemaailmne akadeemiline ressurss. Seda protsessi toetab tööturgude avanemine eelkõige kõrgharidusega spetsialiste silmaspidavalt. Inglise keel vallutab kõrgharidust.

  4. Kasvab ülikoolide autonoomia (eelkõige finantsõiguste osas), kõrghariduses suureneb ettevõtluse osatähtsus, ülikoolid omandavad suurtele (rahvusvahelistele) korporatsioonidele iseloomulikke jooni.

  5. Möödapääsmatu on reformida kõrghariduse finantseerimise aluseid – massikõrgharidust ei ole võimalik ülal pidada valdavalt avalikest vahenditest.

  6. Muutub ülikooli paradigma – kitsalt mõistetud teaduskesksus (alternatiivselt hariduskesksus) asendub ambivalentse uuenduskesksusega (organization of creativity and innovation). Lahustub vastuolu science’i ja scholarship’i vahel.

II. Eesti kõrgharidus

Organisatsioon

  1. Eesti kõrgharidus kasvab kiiresti, omaaegne kõrghariduspoliitiline otsus mitte suurendada ülikoolidesse vastuvõetavate koguarvu on kiirelt kasvatanud erakõrgharidust. Eelmisel sügisel asus kõrgharidust omandama 8800 noort, neist 3300 tasulises õppes (üks aastakäik on ca 20. 000 noort, neist ca 10. 000 omandab keskhariduse).

  2. Kontrollimatult on kasvanud kõrgemate õppeasutuste arv, ületades praeguseks 30 piiri. Arvestatavateks kõrgkoolideks on kujunemas Concordia Ülikool ja Kõrgem Kommertskool. Hulk kõrgkoole ei pea ilmselt akadeemilises ja majanduslikus konkurentsis vastu ja on sunnitud oma tegevuse lõpetama.

  3. Riik ei kontrolli kõrghariduse kvaliteeti piisavalt.

  4. Riiklike rakenduskõrgkoolide loomine ei olnud vajalikul määral läbimõeldud – nende ebamäärane staatus ülikoolide ja endiste tehnikumide vahel, samuti kõrghariduse andmiseks vajaliku akadeemilise ja ainelise baasi ebapiisavus, on muutnud need õppeasutused (rahvusvaheliselt) ebausaldusväärseks.

  5. Kõrgharidusseadustik on äärmiselt liberaalne, ent kahjuks ka eklektiline, ebaselgelt on määratletud riigi roll. Üliõpilane on hariduse kvaliteedi seisukohast ilma igasuguse kaitseta.

 Kõrghariduse sisu

  1. Ohtlikult on ahenenud kõrghariduse horisont – avalikkus, üliõpilased ja kahjuks kohati ka tööandjad peavad esmavajalikuks (lühiealiste) kutseoskuste omandamist, varjates seda “tegeliku elu vajaduste” loosungi taha. Levib kõrgema kutsekooli mentaliteet ja seda eriti suure tööturunõudlusega aladel. Osa sellest survest puhverdavad erakoolid, ent ka ülikoolid peavad sellega arvestama, nähes üliõpilasi mis-mul- sest-kasu-on-põhjendusel ülikoolist lahkumas. Selle tulemusena toodavad kõrgkoolid n-ö kadunud põlvkonda, kes pole kümne aasta pärast tööturul konkurentsivõimeline.

  2. Ülikoolid ei ole valdavalt suutnud kohanenda kõrghariduse paradigma muutusega ei Eestis aset leidnud sotsiaal-majanduslikke ümberkorraldusi ega ka globaalselt teisenevat kõrghariduse konteksti arvestades.

  3. Eesti kõrgharidus on äärmiselt killustatud. See ilmneb nii kõrgkoolide arvus (30 kõrgkooli) kui ka kõrgkoolide sisesi.

  4. Kõrghariduse erialane struktuur on äärmiselt moonutatud ja ebastabiilne. Majandus- ja ärinduskõrgharidust asub taotlema üle 40% esmakursuslastest.

 Kõrghariduse finantseerimine

  1. Kõrghariduse finantseerimise tase on ohtlikult ebapiisav – lootusetu on püüda anda samaväärset haridust, kui ühe üliõpilase kohta tulev finantseerimise tase on kuus korda madalam kui Soomes.

  2. Edukamate erakõrgkoolide finantseerimise tase on ligi kaks korda kõrgem kui avalike ülikoolide oma. See disproportsioon kasvab, kui arvestada erakõrgkoolide valdavalt tagasihoidlike investeeringutega infrastruktuuri ja akadeemilise keskkonna arendamisse.

  3. Finantseerimistaseme ebapiisavust võimendab rahaliste vahendite ebaefektiivne kasutamine.

Akadeemiline personal

  1. Kõrghariduse finantseerimise tasemest ja/või üldisest sotsiaal-majanduslikust arengust tingituna on kõrgkoolidel raske leida õppejõude. Õppejõudkond vananeb katastroofiliselt.

  2. Riigi keskmine palgatase on 3600 kr kuus. Algaja õppejõud (rahvusvahelise praktika kohaselt doktorikraadiga!) teenib sama palju, professori palk on vaid kaks korda kõrgem. Professori kvalifikatsiooniga tööjõu “turuhind” (ilmutatud ja ilmutamata lisatasusid arvestades) on 20 000-30 000 krooni kuus. Ülikoolides on niisugune sissetulek võimalik vaid osalise välismaise finantseerimise abil või teistel erijuhtudel.

  3. Tugevnenud akadeemilises konkurentsis osutuvad elujõulisemaks need õppeasutused, kes suudavad värvata endale põhikohaga (väheseid) nimekaid õppejõude, makstes neile vastavat tasu. Tunniandjatest elatuvad kõrgkoolid jäävad peagi konkurentsis alla.

  4. Kõige kriitilisemaks tuleb pidada akadeemilise järelkasvu olukorda. Eestis kaitstavate doktorikraadide arv (ca 30 aastas) on kaugelt ebapiisav teadlaskonna taastootmiseks, kusjuures paljudel erialadel puuduvad (nõrga akadeemilise taseme tõttu) kraadikaitsjad üldse.

  5. Magistri- ja doktoriõppe efektiivsus on lubamatult väike (mõnes õppeasutuses alla 20%). Kraadiõppe efektiivsus on selges otseseoses juhendaja teadustöö efektiivsusega.

III. Ettepanekud

Alljärgnevad ettepanekud on rõhutatult radikaalsed ja provokatiivsed. Nad tuginevad veendumusele, et Eesti kõrghariduse elujõu ja konkurentsivõime tagamiseks on hädavajalik probleemide mõistmisest kantud otsustusjulgus.

  1. Kõrghariduses tuleks viivitamata kehtestada õppemaks, suurendades samas õppelaenu mahtu. Õppemaksu määr võiks olla erialast sõltumatult ca 5000 krooni aastas (25% keskmistest õppekuludest, mis on ca 20. 000 kr aastas), kasvades 50%-ni õppekuludest viie aasta jooksul. Ülejäänud (erialast sõltuvad) õppekulud katab riik ühtsetel alustel kõikides avalik-õiguslikes ja akrediteeritud erakõrgkoolides. Õppelaenu tagasimaks käib senistel alustel, kusjuures tulevane tööandja võib õppelaenu tasuda oma kasumi arvelt ning nendelt summadelt ei võeta tulu- ja sotsiaalmaksu. Õppemaksu ei kohaldata magistriõppele, edukas doktoriõppe läbimine kahandab õppelaenu poole peale. Õppelaenu antakse vaid ühe nominaalõppeaja ulatuses, teise kõrghariduse omandamiseks õppelaenu ei anta.

  2. Kaotatakse riiklikult kehtestatavad vastuvõtukvoodid, vastuvõtuarvud määrab kõrgkool ise, lähtudes nõudlusest ja oma infrastruktuuri võimalustest.

  3. 15% üliõpilastest saab õppeedukuse alusel stipendiumi, mis katab (koos saadava õppelaenuga) elamiskulud. 7% parimaid saab lisastipendiumi, mis katab õppemaksu. Vastavaid stipendiume jaotatakse erialati, mis võimaldab valitsusel suunata eri erialadel õppivate üliõpilaste arvu.

  4. Asutatakse 100 sihtstipendiumi doktoriõpinguteks välismaal.

  5. Kõrgkoolid vabastatakse palgapiirangutest.

  6. 50% teaduse sihtfinantseerimise summadest suunatakse ülikoolidesse, lähtudes kraadiõppe efektiivsusest.

  7. Keskharidusele järgnev tasemeharidus liigitatakse rahvusvahelisele arvestusele tuginevalt:

    • kutsekõrghariduseks (ISCED 4), mis omandatakse kutsekõrgkoolides (endised tehnikumid ja osa rakenduskõrgkoole), õppeaeg 2-2,5 aastat,

    • diplomihariduseks (ISCED 5), mis omandatakse ülikoolides või ülikoolide kolledžites, õppeaeg 3-4 aastat, ja
    • kraadihariduseks, mis omandatakse ülikoolides.
  8. Kolmeaastasel bakalaureuseõppest tehakse laiemapõhjaline haridusbaas, millele tugineb eriala omandamine ühe-kaheaastases magistriõppes.

  9. Tugevdatakse akrediteerimissüsteemi, hindamiskriteeriumid tehakse oluliselt rangemaks, et karmistada akadeemilist konkurentsi.

  10. Kaotatakse erialade, õppeainete jms tarbetu dubleerimine. Õpetatavate erialade arvu vähendatakse kolmandiku võrra, uute õppekavade (erialade avamise) üle kehtestatakse range kvaliteedikontroll.

 


Tartu, 19. mail 1997.a.

 

tagasi | avalehele

Akademischer Rat Academic Council Akadeemiline nõukogu Ümarlaud Kultuurirahastu