ÕPPIV EESTI
 
Vabariigi Presidendi Akadeemilise Nõukogu ettekanne Riigikogule

Vabariigi Presidendi Akadeemilise Nõukogu ühisavaldus 19. novembril 1997

Vabariigi Presidendi Akadeemiline Nõukogu,
arutanud käesoleva aasta kõigil neljal istungil mitmeid Eesti hariduselu külgi, pidades silmas meie riigi ja rahva, samuti iga üksiku inimese tulevikku, jõudis järgmistele seisukohtadele:

  1. Haridus kui rahvuslik rikkus on meie tuleviku ja heaolu peamine allikas, mis tuleb sellisena tõsta ühiskonna hoole ja tähelepanu keskmesse. Meil on võimalik ehitada Eesti üles teadmistekeskse ühiskonnana.

  2. Eesti hariduselus on süvenevalt murettekitavaid tendentse, millele on tähelepanu juhtinud mitmed seisukohavõtjad, sealhulgas EestiHaridusfoorum. Hariduselu valupunktide lahendamine koondub järgmiste märksõnade ümber: efektiivsus, adekvaatsus, kvaliteet ja õiglus.

  3. Haridusprobleemide lahendamiseks on vajalik laialdasele ühiskondlikule kokkuleppele tuginev ning selgelt väljendunud poliitiline tahe koos tegusa toimemehhanismiga.

Akadeemiline nõukogu teeb ettepaneku arutada hariduse olukorda ja arengukava Riigikogus. Sisukord

Saateks

Käesolev ettekanne pealkirjaga "Õppiv Eesti" on Vabariigi Presidendi Akadeemilise Nõukogu egiidi all valminud dokument, mille nõukogu esitab Riigikogule algatamaks ja toetamaks arutelu Eesti hariduse tuleviku teemadel vastavuses nõukogu otsusega 19. novembrist 1997. a.

Meil on heameel, et saame seda teha meie riigi 80. aastapäeva künnisel.

Ettekandes väljendatud seisukohad Eesti hariduse sõlmküsimuste osas on formeerunud Eesti kehtiva haridusseadustiku ja mitmete avalike ja ametkondlike seisukohavõttude analüüsi ja akadeemilises nõukogus toimunud arutelude põhjal, väljendades niiviisi ühte visiooni Eesti hariduselu edendamiseks.

Ettekanne ei pretendeeri ammendavusele ja mõnedki selles esitatud seisukohad on vaieldavad; ta on kavandatud olema aluseks laiemale avalikule diskussioonile ja selle tulemusena suuremal ühiskondlikul konsensusel põhinevate hariduselu edendamiseks vajalike alusdokumentide koostamisele.

Avaldame lootust, et meie ettekanne käivitab Eesti hariduse Valge Raamatu koostamise, mille võiks üle anda järgmisel kevadel kokku tulevale Riigikogu uuele koosseisule.

Tallinnas, Kadriorus 19. veebruaril 1998. a.

Lähtekohad

Eesti

  1. Viimase kümnendi poliitilised, sotsiaalsed ja majanduslikud ümberkorraldused on põhjalikult muutnud Eesti ühiskonda, jätmata puutumata ühtki eluvaldkonda. Omariikluse taastamine põhiseaduslikulalusel ja lähtudes demokraatliku õigusriigi põhimõtetest,avatud turumajanduse põhimõtetele tugineva rahvamajanduse ülesehitamine ning ühiskonna deideologiseerimine on valdavalt toimunud järjekindlate ja suhteliselt radikaalsete reformide toel. Rahvamajanduse ja rahvusliku rikkuse jätkuv kasv ning riigi poliitilise,majandus- ja rahasüsteemi võime lahendada kriitilisi olukordi tunnistavad seniste valikute õigsust. Eesti edukus on paljuski taandatav heale üldisele haridustasemele, mis tugineb traditsioonilisele hariduse väärtustamisele eestlaste poolt.

  2. Olulised muudatused on aset leidnud ka haridussüsteemis. Laulva revolutsiooni käigus deideologiseeriti haridussüsteem; osalt isevooluline, osalt seadusandlikult tagatud areng on hariduselu demokratiseerinud ja detsentraliseerinud; hariduse sisu on muutunud oluliselt inimesekesksemaks; suurenenud on pluralism ja valikuvõimalused nii haridusasutusi kui hariduse sisu puudutavalt. 1992. a vastu võetud haridusseadus jasellel tuginevad teised seadused on loonud uue haridusõigusliku keskkonna.

  3. Käesolevaks hetkeks on radikaalsete sotsiaal-majanduslike ümberkorraldustefaas asendumas tasakaalustatuma, evolutsioonilise arengufaasiga, kus määravaksmuutub erinevate toimemehhanismide efektiivsus, samuti innovaatiline tegevus.See omakorda sõltub eelkõige ja põhiliselt inimkapitalikvaliteedist ja motivatsioonist, mille kujundamisel on haridussüsteemiloluline osa. Viimasel ajal on sagenenud seisukohavõtud, milles juhitaksetähelepanu asjaolule, et tööjõu ebapiisav kvaliteeton kujunemas Eesti majandusarengu peamiseks pidurdajaks.

  4. Eesti riigi arengu seisukohalt on oluline ja hädatarvilik usaldusväärse ja efektiivse avaliku sektori ülesehitamine. Ka selle ülesande lahendamine seisab, lisaks selgelt väljendunud poliitilise tahte jaõigusliku regulatsiooni puudumisele, eelkõige vajaliku arvupiisava kvalifikatsiooniga ametnike puudumise taga.

  5. Õppurite ja tööandjate hulgas kasvab rahulolematus haridussüsteemi poolt pakutava hariduse erialastruktuuriga ning üha enam ka hariduse kvaliteediga kumbki ei vasta muutunud ja üha muutuva tööturunõuetele.

  6. Eesti hariduse peamiseks probleemiks on suutmatus kohaneda välistingimuste muutustega, millel on poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed põhjused.

  7. Haridusküsimuste lahendamist on seni takistanud selgelt väljendunud poliitilise tahte puudumine. See on osaliselt tingitud üleminekuperioodi erinevatest prioriteetidest ning osalt asjaolust, et lahendamist vajavad küsimused on tihedalt läbi põimunud teiste, eelkõigeregionaal- ja sotsiaalpoliitiliste probleemidega, on seeläbi poliitiliselttundlikud ning vajavad lahendamiseks suurt konsensust.

  8. Haridus on ühiskondliku tööjaotuse kõige vaesem sektor, millist olukorda on halvendanud kogu süsteemi madal efektiivsus. Eelnevatulemusena ei ole viimastel aastatel olnud võimalik tagada õpetajaskonnataastumist, uuendada amortiseeruvat infrastruktuuri.

  9. Üleminekuaastatel on tekkinud ja süvenenud hariduslik ebavõrdsus, mis väljendub haridusvõimaluste ahenemises majanduslikult vähem kindlustatud peredest ja maapiirkondadest pärit lastele.

  10. Üleminekuaastatel pole suudetud tagada Eesti haridussüsteemi ühtsust. Venekeelne kool eksisteerib praktiliselt lahus eestikeelsest koolisüsteemist, lisaks üldistele haridusprobleemidele on venekeelsel haridusel rida spetsiifilisi probleeme, mille lahendamiseks puuduvad igasugusedmehhanismid. Selline olukord loob ühiskondlikku ebastabiilsust jakujutab pikemas perspektiivis ohtu rahvuslikule julgeolekule.

  11. Käesolevaks ajaks on kujunenud olukord, kus erinevate huvirühmade poolt on tunnetatud vajadust laiaulatusliku haridusreformi järeleja seeläbi loodud tingimused ümberkorralduste kavandamiseks ningtarvilike kokkulepete saavutamiseks ja elluviimiseks.

Euroopa ja maailm

  1. Viimastel aastatel on mitmed rahvusvahelised organisatsioonid (UNESCO, Euroopa Komisjon jt), samuti paljud riigid koostanud hariduspoliitilisiraamdokumente, milles käsitletakse haridust kui peamist vahendit inimarengutagamiseks, samuti vaesuse, tõrjutuse, rõhumise ja muudesotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Euroopa Liidu dokument osundabselgelt ka hariduse rollile Euroopa konkurentsivõime tagamisel ülemaailmsesvõistluses. Maailmapank on käsitanud investeeringuid haridussekui arenguriikide strateegilist prioriteeti.

  2. Hariduse olemuse käsitlemisel peetakse primaarseks teadmist. Teadmiste omandamine on hariduse esmane ja peamine eesmärk; oskus tegutseda,oskus olla ja oskus koos elada on eesmärgid, mis tuginevad teadmiseleja tulenevad sellest.

  3. Kogu arenenud maailma hariduskorraldust mõjutavad kolm peamist tendentsi: kasvab kõrgharidust taotlevate noorte arv, ulatudes pooleni vastavasteagrupist, pidevõpe (elukestev õpe) on kujunemas isiklikuja rahvusliku tööhõive tagamise tingimatuks nõudeksning infoühiskond tingib haridusparadigma muutuse, mis seisneb rõhuasetusenihkumises teadmiste omandamiselt teadmistes orienteerumisele ja õppimiseltõppimise õppimisele. Eelnevast tulenevalt on paljudes riikidesteadvustatud vajadus kaugeleulatuvate haridusreformide järele.

  4. Euroopa Liidu ühtne tööjõuturg ja sellel esitatavad nõuded tööjõu sisulisele ja formaalsele kvalifikatsioonile toovad kaasa täiendavaid nõudeid liikmesriikide haridussüsteemidele. Eelkõige puudutab see rahvuslike kvalifikatsioonissüsteemide väljaarendamist, nende vastavuse tagamist Euroopa Liidu lepetele kvalifikatsioonide tunnustamise kohta ning rahvuslike huvide kaitset nimetatud valdkonnas.

  5. Haridusel on oluline roll üle-euroopalise (ja üleilmse) integratsiooni tagamisel ning rahvuse osaluse kindlustamisel rahvusvahelises tööjaotuses. Samas on rahvusliku hariduse edendamine peamiseks garantiiks rahvusliku identiteedi säilitamiseks integratsiooniprotsessis.

Visioon

  1. Tuginedes:

    • eestlaste ajalooliselt kujunenud traditsioonidele hariduse väärtustamisel,
    • ühiskondlikule valmisolekule muudatusteks hariduse vallas,
    • Eesti ajaloolisele kogemusele ja geopoliitilisele asendile, mis võimaldavad meil olla sillaks erinevate tsivilisatsioonide vahel,
    • infoühiskonna poolt pakutavatele võimalustele teadmiste kapitaliseerimiseks,

      ning arvestades:

    • Eesti maavaradevaesust ja materiaalse infrastruktuuri tagasihoidlikku taset,
      - maailmamajanduse arengutendentse ja haridussuundumusi,
    • rahvuslikke ja üleilmseid demograafilisi tendentse,

    on Eestil tõsiseltvõetav võimalus ja tunnetatav vajadus kujundada haridusest oma rahvusliku arengu peamine ressurss, mida realiseeritakse avatud ja innovatiivses rahvusvahelises koostöös.

  2. Selle visiooni realiseerimiseks kavandatakse radikaalne haridusreform aastateks 1998-2007 ja kuni aastateni 2010 ja 2015. Selle ajavahemiku jooksul jõuavad sügisel kooli minevad õpilased põhikooli ning seejärel gümnaasiumi ja ülikooli lõpetamiseni.
Haridusprintsiibid ja -põhimõtted
  1. Eesti hariduskorraldus ja kavandatav haridusreform tunnustavad põhimõtteid ja printsiipe, mis on kirja pandud "Inimõiguste ülddeklaratsioonis", "Rahvusvahelises kodaniku- ja poliitiliste õiguste lepingus", "Deklaratsioonis igat liiki sallimatuse ja usul või veendumustel põhineva diskrimineerimise kõrvaldamise kohta", "Haridusliku diskrimineerimise vastases konventsioonis" ning teistes Eesti poolt allkirjastatud rahvusvahelistes dokumentides.

  2. Haridussüsteemi ülesehituse lähtepunktideks on inimõigused ja õigusriigi põhimõte, milledest tulenevad subjektide kohustused ja hariduseesmärgid.

  3. Haridus on samaaegselt isiklik ja avalik hüve. Haridust vaadeldakse investeeringuna isikliku ja rahvusliku heaolu tõusu ning elukvaliteeti.

  4. Hariduskorraldus arvestab alljärgnevate printsiipidega:

    1. Igaühel on õigus haridusele. Põhiharidus on tasuta ja kohustuslik. Üld- või kutsekeskharidus on tasuta ja üldiselt kättesaadav, kõrgharidusele on kõigil võrdne, võimetest lähtuv juurdepääs.

    2. Haridus on suunatud isiksuse igakülgsele arendamisele, ta peab edendama austust inimõiguste ja põhivabaduste vastu ning arendama üksteisemõistmist, tolerantsi ja sõprust erinevate rahvuste, rasside ja usuliste gruppide vahel.

    3. Vanematel on õigus valida lastele antava hariduse vormide vahel.

  5. Hariduskorraldus peab tagama rahvusvaheliselt võrreldava hariduskvaliteedi sõltumata õppeasutuse tüübist ja muudest asjaoludest.

  6. Õigluse ehk võrdsete võimaluste printsiip tagab optimaalse arengu võimalused sõltumata soolistest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest erinevustest, usulistest ja rahvuslikest erinevustest, samuti füüsilistest ja psühholoogilistest iseärasustest. Igaühel on õigus olla erinev.

  7. Seaduse alusel kehtestatakse ühtsed nõuded ja tingimused erinevate õppeasutuste tüüpide eksisteerimiseks (avalikud ja eraõppeasutused; tava- ja alternatiivpedagoogikal baseeruvad õppeasutused jne).

  8. Haridus põhineb ühtsetel, loodus-, tehnika-, sotsiaal- ja humanitaarteadusi hõlmavatel teadmistel ning kultuuride ja väärtuste pluralismil, mida kannab rahvuslik kultuuritraditsioon ja väärtuste süsteem.

  9. Haridusreform ja muud ümberkorraldused haridussüsteemis peavad olema kavandatud komplekssena, sisaldades:

    • kavandatavate ümberkorralduste seadusandliku osa (koos rakendusaktidega),
    • kava tarviliku inimkapitali arendamiseks,
    • kava tarvilike materiaalsete vahendite hankimiseks,
    • rahalised vahendid reformi kompleksseks realiseerimiseks,
    • ning järk-järgulisena, arvestades haridussüsteemi loomuliku reageerimisajaga.

Haridusreformi eesmärgid ja prioriteedid

  1. Kavandatava haridusreformi eesmärgiks on realiseerida visioon haridusest kui Eesti peamisest strateegilisest ressursist, korraldada Eesti haridussüsteem ümber lähtudes muutunud sotsiaal-majanduslikest tingimustest, arvestades üleilmseid arengutendentse ning XXI sajandi väljakutset haridusele tervikuna.

  2. Reformi esmasteks ülesanneteks on:
    • tõsta haridussüsteemi efektiivsust haridusvõrgu ratsionaliseerimise, õiguste, kohustuste ja vastutuse selgema piiritlemise ning majanduslikul analüüsil põhineva finantseerimisskeemi rakendamise kaudu;

    • suurendada hariduse adekvaatsust haridussüsteemi suurema avatuse, konkurentsi, sh rahvusvahelise konkurentsi soodustamise ning erinevate huvigruppide, eelkõige tööandjate, suurema kaasamise kaudu haridusotsustuste tegemisse;

    • kindlustada hariduse kvaliteeti riiklike haridusstandardite kehtestamise, kvalifikatsioonisüsteemi käivitamise ja haridusttõendavate dokumentide väljaandmise korrastamise, litsentseerimissüsteemi rakendamise, järelvalve tõhustamise ja kvaliteeditagamise süsteemi juurutamise kaudu;

    • tagada sotsiaalse õigluse printsiibi rakendamine regiooniti ja õppekeeleti haridussüsteemi ühtsuse kindlustamise, sotsiaalselt selektiivse õppetoetuste süsteemi rakendamise ning õppurite olmeks vajaliku infrastruktuuri väljaehitamise kaudu.

  3. Reformi prioriteetseteks valdkondadeks on kutseharidus, sh kutsekõrgharidus, põhiharidus ning õpetajate õppejõudude ettevalmistamine.

  4. Reformi tegevus kontsentreerub viide tegevussuunda:

    1. haridusseadustiku uuendamine ja ümberkorraldused haridusjuhtimises,

    2. haridusvõrgustiku ratsionaliseerimine ja infrastruktuuri kaasajastamine,

    3. muukeelse kooli integreerimine Eesti haridussüsteemi,

    4. hariduse sisu kaasajastamine ja orienteerimine tööturu nõuetele,

    5. hariduse finantseerimise reform.

  5. Reformi teostamiseks nähakse ette rahvuslike hariduskulutuste ennakkasv SKP suhtes 2% võrra (seniselt 5,3 protsendilt 7,3 protsendini) üheksa aasta jooksul, kusjuures kahel esimesel aastal on kasv 0,3% ja edaspidi 0,2% aastas ning pool juurdekasvust tuleb avalike ja pool erakulutuste kasvust.

Haridusreformi kontseptuaalsed lähtekohad

Haridussubjektide õigused ja kohustused

Õppurid

  1. Igal Eesti alalisel elanikul on võrdne õigus haridusele. Juurdepääsu avalikest vahenditest finantseeritavale haridusele võib seada sõltuvusse vaid õppuri akadeemilistest võimetest ning piirata sama taseme hariduse korduvat omandamist.

  2. Eestis kehtib koolikohustus põhihariduse omandamiseks või kuni 16-aastaseks saamiseni.

  3. Täiskasvanud kodanikult eeldatakse pidevat enesetäiendamist vastavalt üldiste, eri- ja kutsealaste haridusnõuete arengule.


Lapsevanemad
  1. Lapsevanemal on õigus otsustada oma alaealise lapse haridustee üle, valides vabalt lapsele sobiva koolitusasutuse.
  2. Lapsevanemal lasub kohustus tagada lapsele alushariduse omandamine, pöördudes vajadusel kohaliku omavalitsuse poole alushariduse saamiseks koolieelses lasteasutuses.
  3. Lapsevanemal lasub kohustus tagada koolikohustuse täitmine lapse poolt ning luua talle selleks vajalikud tingimused. Vanem vastutab nimetatud kohustuse täitmise eest seaduses sätestatud korras.
Õppeasutus
  1. Õppeasutus on seaduses sätestatud piirides autonoomne:

    • koostama ja realiseerima riiklikele standarditele vastavat õppekava,
    • komplekteerima õpetajate jt töötajate ametikohti,
    • valima õpetamise meetodeid.

  2. Õppeasutus on kohustatud korraldama õppeprotsessi nii, et oleks tagatud võimalused õppekava järgse hariduse omandamiseks õppuri poolt, ning täitma kõik õppeasutustele, õppeprotsessile ja antava hariduse sisule kehtestatud nõuded.

Riik: Riigikogu, keskvalitsus ja kohalik omavalitsus
  1. Riigil lasub kohustus tagada luua Eesti pikaajalistele rahvuslikele huvidele vastav haridussüsteem ja tagada selle efektiivne ja kvaliteetne toimimine koostöös õppurite, lastevanemate ja teiste huvirühmadega.

  2. Riigikogu loob hariduskorralduse seadusandliku baasi ning võtab vastu hariduskontseptsiooni ja sellele tugineva pikaajalise (15-20 aastat) arengukava.

  3. Avaliku sektori peamisteks ülesanneteks ja tegevusvaldkondadeks hariduselu korraldamisel on:

    • haridussüsteemi ülesehitamine, toimimise tagamine ning arendamine,
    • haridusnõuete (standardite) kehtestamine ja nende jälgimise tagamine,
    • koolikohustuse täitmise ja haridusele võrdse juurdepääsu tagamine,
    • kvaliteeditagamise süsteemi, sh asutuste litsentseerimise ja pedagoogide kutsete süsteemi loomine ja selle toimimise tagamine,
    • haridust, kutset ja kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide väljaandmise süsteemi loomine ja selle toimimise tagamine,
    • haridussüsteemi finantseerimine avalike eelarvete kaudu vastavalt seaduses sätestatud kohustustele,
    • õppurite sotsiaalsete huvide kaitse, sh toetus- ja laenusüsteemide käivitamine tagamaks õigust haridusele.

  4. Kohaliku omavalitsuse ülesanneteks on:

    • jälgida koolikohustuse täitmist,
    • tagada eeldused alushariduse omandamiseks, asutades selleks vajadusel koolieelseid lasteasutusi,
    • tagada tingimused põhi- ja keskhariduse omandamiseks, sh koolikohustuse täitmiseks, omavalitsuse territooriumil alaliselt elunevatele lastele ning vabade kohtade olemasolul ka teistele lastele, asutades selleks iseseisvalt või koostöös teiste omavalitsustega õppeasutusi ja finantseerides nende tegevust vastavalt kehtestatud normatiividele, arvestades keskvalitsuse sihtotstarbeliste eraldustega,
    • kanda omavalitsuse territooriumil alaliselt elunevate laste põhi- ja keskhariduse (sh kutsekeskhariduse) omandamiseks vajalikud kulud nende õppimisel teistes õppeasutustes, sh era- ja riiklikes õppeasutustes, vastavalt üleriigiliselt kehtestatud normatiividele.

  5. Haridusministeeriumi ülesandeks on täidesaatva võimu tasandil tagada haridussüsteemi toimimine. Haridusministeerium koordineerib kõigi riigiasutuste, sh teiste ministeeriumide ja maavalitsuste) haridusalast tegevust, kusjuures seaduses sätestatakse vastav aruandluskohustus. Haridusministeeriumile alluvad kõik riiklikud haridusasutused, välja arvatud seaduses sätestatud konkreetsed erandid (nt politseikoolid, Riigikaitse Akadeemia).

  6. Maavalitsuse ülesandeks on haridusministeeriumi juhtimisel koordineerida haridussüsteemi toimimist maakonnas ning nõustada maakonna kohalikke omavalitsusi hariduskorraldust puudutavates küsimustes.

Hariduse sisu

  1. Haridust käsitletakse hariduse ja kasvatuse ühtsusest lähtudes. Haridus on teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtushinnangute ja käitumisnormide kogum, mille omandamine ja edasiarendamine võimaldab toime tulla ja ennast teostada inimese, isiksuse ja kodanikuna.

  2. Alushariduse (ISCED 0) ülesanne on koolieelsete laste võimete- ja huvidekohase arengu toetamine ning elus ja koolis toimetulekuks vajalike põhioskuste ja väärtushinnangute kujundamine. Alusharidusele kehtestatakse riiklikus õppekavas miinimumnõuded, mis on aluseks alushariduse õppekavadele kõigis koolieelsetes lasteasutustes. Avalikes koolieelsetes lasteasutustes toimub töö ühtse riikliku õppekava alusel. Alushariduses eristatakse sõime- (0-3aastased) ja lasteaiaealisi (4-6aastased) lapsi. Alushariduse omandamine on võimalik kodus ning erinevates vormides koolieelsetes lasteasutustes. Alushariduse omandamine laste poolt peab muutuma ühiskonna sihikindlaks püüdluseks, mis tagatakse kodu ja avaliku sektori koostöös, kusjuures lasteaiaealiste laste puhul peab järk-järgult suurenema laste osavõtt koolieelsete lasteasutuste tööst, seda eelkõige osaajaliste õppevormide laiema juurutamise kaudu. Alushariduse omandamist koolieelses lasteasutuses tõendab selle asutuse poolt välja antav õiend.

  3. Põhihariduse (ISCED 1 ja 2) ülesanne on laste teadmiste, oskuste ja võimete arendamine, kujundamaks neist iseendaga toimetulevaid ja ühiskonna kooseluks ettevalmistatud isiksusi, kes on võimelised ja motiveeritud jätkama õppimist üld- või kutsekeskhariduse omandamiseks. Põhikool on 9-aastane ühtluskool, milles luuakse tingimused õppimiseks ka mõõduka erivajadusega õppureile. Põhikooli õppeaasta pikkuseks on 35 õppenädalat esimeses ja kuni 40 õppenädalat teises ja kolmandas astmes. Põhihariduse sisunõuded määratletakse põhihariduse riikliku õppekavaga, mis on kõigile õppeasutustele kohustuslik. Põhiharidus on liigendatud kolmeaastaste astmete kaupa, mille lõpus kontrollitakse õppe-eesmärkide saavutamist üleriigiliselt ühtlustatud tasemetööde abil. Põhikooli lõpus korraldatakse üleriigiliselt ühtlustatud nõuete ja hindamiskriteeriumidega lõpueksamid emakeeles, matemaatikas ja teadustes. Ühiskond peab tagama põhihariduse võimalikult 100%-lise omandamise. Lastel, kes põhikooli ühtlusnõudeid täita ei suuda, võimaldatakse omandada põhiharidus eriõppekava alusel, mis peab looma eeldused võimetekohaste ametioskuste omandamiseks kutseõppes.

  4. Põhiharidus omandatakse põhikoolis või põhikooliklassidega gümnaasiumis. Põhihariduse omandamist tõendab õppeasutuse poolt välja antav riiklik põhikooli lõputunnistus.

  5. Keskhariduse (ISCED 3) eesmärgiks on isiksuse arendamine täisväärtuslikuks ühiskonnaliikmeks, kes on võimeline ühiskonnas iseseisvalt toime tulema, jätkama õpinguid kõrgema hariduse või kutseoskuste omandamiseks või asuma tööle oskustöölisena kutsekeskhariduse raames omandatud kutsealal. Keskharidus jaguneb üldkeskhariduseks ja kutsekeskhariduseks, mis erinevad üld- ja kutsealase ettevalmistuse osakaalude poolest, kusjuures kutsekeskharidus peab endas sisaldama ettevalmistuse vähemalt ühel kutsealal tööle asumiseks peale kooli lõpetamist.

  6. Keskhariduse sisunõuded määratletakse keskhariduse riiklike õppekavadega, mis on kohustuslikud kõigile õppeasutustele. Kutsekeskhariduse sisunõuded sisaldavad vähemalt 60% üldkeskhariduse õppekava mahust, millele lisandub kutsealane ettevalmistus. Kutsealase ettevalmistuse üldnõuded määratakse keskhariduse riiklike õppekavadega.

  7. Üldkeskharidus omandatakse 3-aastases gümnaasiumis, kusjuures õppeaasta pikkuseks on kuni 40 õppenädalat. Gümnaasiumi lõpetamiseks korraldatakse riiklikud eksamid, mis annavad õiguse jätkata õpinguid kõrghariduse omandamiseks, samuti keskharidusejärgse kutsehariduse omandamiseks. Üldkeskhariduse omandamist tõendab õppeasutuse poolt välja antav riiklik gümnaasiumi lõputunnistus.

  8. Põhi- ja keskhariduse riiklike õppekavade edasiarendamisel ja tegelikul rakendamisel tuleb peatähelepanu pöörata isiksuse arengule, kriitilisele ja loovale mõtlemisele, maailmas ja informatsioonis orienteerumise oskustele ning väärtusorientatsioonide kujunemisele kaasaaitamisele, vähendades samas faktiõppeosakaalu. Õppekavaarendus tuleb orgaaniliselt ühendada õpetajate täienduskoolitusega.

  9. Kutsekeskharidus omandatakse kutsekeskkoolides, millede õppekavad on sõltuvalt kutsealast 120 - 140 õppenädalat. Kutsekeskhariduse kutsealase ettevalmistuse sisu määratletakse kutseala standarditega. Kutsekeskkooli lõpetamiseks korraldatakse ühtlustatud nõudmistega lõpueksamid. Kutsekeskharidus annab õiguse jätkata õpinguid keskharidusejärgse kutsehariduse omandamiseks ja kutsekõrghariduse omandamiseks. Kutsekeskhariduse omandamist tõendab õppeasutuse poolt välja antav riiklik kutsekeskkooli lõputunnistus. Kraadihariduse omandamiseks ülikoolides tuleb täiendavalt sooritada gümnaasiumi riiklikud lõpueksamid.

  10. Keskharidusejärgse kutsekoolituse (ISCED 4) eesmärgiks on anda keskharidusega noortele kutse-, eri- ja ametialast koolitust, mis võimaldaks neil asuda tööle keeruka oskustöö tegija, teenindaja või ametnikuna. Kutsekoolitust antakse kutsekeskkoolide või teiste kutseõppeasutuste poolt, samuti vastavat litsentsi omavate tööandjate poolt. Kutsekoolitus on korraldatud moodulsüsteemis tsüklitena, kusjuures iga moodul on määratletud teatud terviklike oskuste kompleksiga. Kutsekoolituse esimese tsükli miinimummaht on 40 õppenädalat ja igal järgneval 20 õppenädalat, mida võib omandada erinevate ajavahemike vältel. Kutsekoolituse mooduli läbimisel annab õppeasutus või litsentseeritud tööandja õppuri nõudmisel välja ühtse riikliku vormi kohase tõendi, tsükli läbimist tõendab kutsekoolituse sertifikaat.

  11. Kõrgharidus jaguneb kutsekõrghariduseks (ISCED 5) ja akadeemiliseks ehk ülikooli- või kraadihariduseks (ISCED 6 ja 7). Akadeemilise hariduse astmeteks on: bakalaureuseõpe, magistriõpe ja doktoriõpe.

  12. Kutsekõrghariduse eesmärgiks on anda õppurile ettevalmistus töötamiseks kutseala (eriala) spetsialistina, töö korraldajana ja kollektiivi juhina. Kutsekõrghariduse õppekavade nominaalseks kestuseks on 120 kuni 160 õppenädalat. Kutsekõrgharidus omandatakse kutsekõrgkoolides, ülikoolides või ülikoolide kolledþites. Kutsekõrghariduse omandamist tõendab õppeasutuse poolt väljastatav diplom. Akrediteeritud õppe programmide läbimisel on õppeasutus õigustatud välja andma riiklikku kõrgharidusdiplomit.

  13. Akadeemilise hariduse eesmärgiks on anda õppureile teaduslikul maailmakäsitlusel põhinevaid teadmisi valitud erialal, arendada nende üldist silmaringi ning valmistada neid ette professionaalseks tegevuseks valitud eriala kõigil tasemeil, sh teaduslikuks tegevuseks. Haridusreformi käigus kujundatakse välja vastavus kraadihariduse tasemete ja ametikohtadele esitatavate haridusnõuete vahel. Akadeemilist haridust on võimalik omandada ülikoolides.

  14. Bakalaureuse kraadi saamiseks vajalikku nominaalset õppeaega vähendatakse 120 õppenädalani, mille tulemusena omandab õppur üldettevalmistuse oma teadusvaldkonnas, mis võimaldab töötada üldoskusi nõudva spetsialistina või jätkata õpinguid magistri teadus- või kutsekraadi omandamiseks. See samm seotakse keskhariduse taseme tagamisel saavutatud eduga.

  15. Magistri teadus- või kutsekraad annab õiguse töötada vastutava spetsialistina professionaalset vastutust nõutavatel erialadel (arstid, insenerid, arhitektid, juristid, õpetajad-metoodikud jt.) ning on eelduseks tippkvalifikatsiooni eeldavate ametikohtade taotlemisel. Magistriõppe nominaalkestuseks on 40 kuni 80 õppenädalat. Magistrikraadi saamiseks on vajalik koostada iseseisev uurimuslik töö, mille seisukohti kaitstakse avalikul kaitsmisel.

  16. Doktorikraad on kõrgeim hariduskvalifikatsioon, mis tunnistab vastaval alal teadusliku kompetentsuse saavutamist ja võimet iseseisvalt püstitada ja lahendada originaalseid ülesandeid. Doktoriõppe nominaalkestus on 160 õppenädalat. Doktorikraad on perspektiivis nõutav kõigilt teadlase või õppejõu kohtadele kandideerijailt, samuti eeldatav avaliku sektori tippjuhtide ametikohtade täitjatelt.

  17. Huviharidus on põhi- ja keskhariduse õppekavade väline haridus, mida noortel on võimalik omandada huvikoolides. Huvihariduse eesmärgiks on arendada lapse teadmisi ja oskusi tema poolt valitud huvialal üldhariduse õppekava väliselt. Huvikoolid jagunevad muusika-, kunsti-, spordi-, tehnika- jt huvikoolideks. Avalikud huvikoolid tegutsevad haridusministeeriumi poolt kinnitatud näidisõppekavade alusel, andes õppekava läbinuile sellekohase tunnistuse.

  18. Täiskasvanukoolitus on valdavalt astmehariduse väline koolitus, mille eesmärgiks on teatava taseme astmehariduse omandanud ning töötavatele inimestele haridusliku enesetäiendamise võimaluste loomine üldise haridustaseme tõstmiseks ja kutse-, eri- ning ametialase kvalifikatsiooni täiendamiseks. Täiskasvanukoolituses kasutatakse mitmesuguseid õppevorme, kusjuures oluline koht on iseseisval ja distantsõppel, mida toetab vastav tugisüsteem. Täienduskoolitust viivad läbi erinevad õppeasutused ning litsentseeritud tööandjad ja äriettevõtted.

Haridusnõuded

Koostöös kutseliitude, tööandjate organisatsioonide ja sotsiaalministeeriumiga töötatakse välja haridusnõuded kõigile kutse- ja ametialadele. Seoses kõrghariduse struktuuris toimunud ja planeeritud muutustega vaadatakse põhjalikult läbi kõrgharidusnõuded kehtivates seadustes, viies need vastavusse uuenenud haridustasemetega. Avaliku sektori töötajatele, sh avalikele teenistujatele, kehtestatakse nõuded enesetäienduseks, samuti soodustatakse kõrgemate akadeemiliste kraadidega isikute töötamist avalikus teenistuses.

Koolikorraldus

Õppeasutused

  1. Astmehariduse omandamine toimub õppeasutustes, mis jagunevad:

    • koolieelseteks lasteasutusteks (lasteaiad, lastesõimed, lastepäevakodud jt) (ISCED 0),
    • põhikoolideks (ISCED 1 ja 2),
    • gümnaasiumideks (ISCED 3),
    • kutsekeskkoolideks (ISCED 3),
    • tehnikumideks (ISCED 4),
    • kutsekõrgkoolideks (ISCED 5),
    • ülikoolideks (ISCED 5, 6 ja 7),
    • ülikoolide kolledþiteks (ISCED 5).

    Need üldnimed kuuluvad kohustusliku lisana õppeasutuse nimesse ja nende üldnimede kasutamine teiste isikute või asutuste nimedes on keelatud, kui seadus ei sätesta teisiti.

  2. Alushariduse andmine on lubatud ka kommertsalusel äriühingute ja üksikisikutest ettevõtjate poolt, kui laste arv ei ületa teatud piirarvu.

  3. Keskharidusejärgse kutsekoolituse alane ettevõtlus on lubatud äriühingute poolt, kui õppurite arv ei ületa teatud piirarvu, samuti äriühingute poolt oma põhitegevusega seotud erialadel endale tööjõu ettevalmistamise eesmärgil.

  4. Õppeasutused (v.a ülikoolid) on asutaja poolt õppetöö korraldamiseks loodud iseseisvad struktuuriüksused, mis tegutsevad asutaja poolt kinnitatud põhimääruse alusel ja mida iseloomustab:

    • ühtne administratiivne juhtimine asutaja poolt töölepingu alusel tööle võetud või ametisse määratud juhataja (direktori) poolt,
    • tegutsemine asutaja poolt kinnitatud eelarve alusel,
    • iseseisev raamatupidamisarvestus,
    • aruandlus oma tegevusest asutajale ja seaduses sätestatud korras teistele isikutele.

  5. Õppeasutused (v.a avalik-õiguslikud ülikoolid) ei ole juriidilised isikud. Vastutus õppeasutuste tegevuse seaduslikkuse ja otstarbekuse eest on asutajal.

  6. Õppeasutusi (v.a ülikoolid ja kutsekõrgkoolid) võivad asutada kohalikud omavalitsused volikogu otsusel (munitsipaalõppeasutused), keskvalitsus haridusministri otsusel (riigiõppeasutused), selleks otstarbeks asutatud sihtasutused nõukogu otsusel (eraõppeasutused). Kutsekõrgkoole võivad asutada Vabariigi Valitsus ja selleks otstarbeks asutatud sihtasutused (erakõrgkoolid) ning ülikoole Riigikogu sellekohase seadusega (avalik-õiguslikud ülikoolid) ja selleks otstarbeks asutatud sihtasutused nõukogu otsusel (eraülikoolid).

  7. Õppeasutuste asutamiseks on nõutav asutamisluba, mille saamiseks on vajalik täita seadusega kehtestatud nõuded ruumidele, õppevahenditega, sh õpperaamatute ja infotehnoloogiaga varustatusele ja pedagoogilise kaadri kvalifikatsioonile. Asutamislube väljastavad ja loa andmise tingimuste täitmist kontrollivad haridusministeerium ja maavalitsused.

  8. Munitsipaalkoolid on kohaliku omavalitsuse asutused, milles toimub põhi- ja keskhariduse omandamine. Munitsipaalkooli juhib direktor, kes on avaliku teenistuse seadusele vastavalt kohaliku omavalitsuse ametnik, olles ühtlasi tööandja esindajaks kooli töötajatele, sh pedagoogidele. Kooli juhtimises osaleb seaduses sätestatud alustel kooli hoolekogu, kel on vetoõigus direktori määramisel ning õigus algatada direktori ametist tagandamist.
  9. Riigikoolid on riigiasutused, mis on asutatud üldhariduse andmiseks erivajadustega lastele ning kutsekoolituseks. Üldriiklikes huvides võib asutada riigigümnaasiume. Riigikooli juhib direktor, kes on avaliku teenistuse seadusele vastavalt haridusministeeriumi või maavalitsuse ametnik, olles ühtlasi tööandja esindajaks kooli töötajatele, sh pedagoogidele. Kooli juhtimises osaleb seaduses sätestatud alustel kooli hoolekogu, kel on vetoõigus direktori määramisel ning õigus algatada direktori ametist tagandamist.

  10. Avalik-õiguslikud õppeasutused on seaduse alusel asutatud ülikoolid, kes on põhiseaduse alusel autonoomsed avalik-õiguslikud juriidilised isikud.

  11. Erakoolide (eraõppeasutuste) asutamise õigus on selleks otstarbeks asutatud sihtasutustel, kes korraldavad kooli tegevust. Seadusega sätestatakse nõuded sihtasutuse põhikapitalile sõltuvalt asutatava kooli iseloomust.

  12. Äriühingutest tööandjatel on õigus ilma asutamisloata asutada koolitusasutusi endale tööjõu koolitamise eesmärgil ning taotleda neile õigust riiklike keskharidusjärgsete kutsehariduse tunnistuste ja sertifikaatide väljaandmiseks.

  13. Äriühingutel, samuti mittetulundusühingutel on lubatud täienduskoolituse korraldamine ilma litsentsita kuni 5-õppenädalaste programmide alusel ning litsentsi alusel kuni 20- õppenädalaste programmide alusel. Litsentsi taotlemiseks vajalikud tingimused (ruumidele, õppevahenditele ja pedagoogidele) sätestatakse seaduses.

Koolivõrk

  1. Üldhariduse ligipääsetavus ja koolikohustuse täitmine tagatakse kogu Eesti Vabariigi territooriumi katva koolivõrgu väljaarendamisega, kusjuures vajaliku arvu koole asutab ja nende kulud katab kohalik omavalitsus (v.a sihtotstarbelised eraldised pedagoogide palkadeks ja õpikute kulude katteks). Keskvalitsuse poolt kehtestatakse normatiivid koolivõrgu tihedusele, lähtudes kooli teeninduspiirkonna mõistest. Maapiirkondades juurutatakse koolibusside süsteem, mida finantseeritakse sihtotstarbeliste eraldistega riigieelarve regionaalarengu summadest. Koolide teeninduspiirkonna määratlemisel lähtutakse:

    • põhikooli esimese astme puhul eelkõige piirangust maksimaalse lubatava kauguse kohta lähima koolini,
    • põhikoolide puhul eelkõige normatiivsest õpilaste arvust piirkonnas (koolis),
    • gümnaasiumide puhul eelkõige pedagoogide kvalifikatsiooni nõuetest.

  2. Üldhariduskoolide avamise, reorganiseerimise ja tegevuse lõpetamise otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu, arvestades kehtestatud normatiive; ülenormatiivsete haridusasutuste kulusid riigieelarvest ei finantseerita.

  3. Kutsekeskkoolide, samuti tehnikumide (keskharidusejärgsete kutseõppeasutuste) võrk kujundatakse välja, lähtudes olemasolevast kutseõppeasutuste võrgust, kusjuures lähtutakse eelkõige regionaalse (maakonna) planeerimise ja hariduse kvaliteedi nõuetest, sh kvalifitseeritud pedagoogilise kaadri ja õppevahendite olemasolust sarnaselt gümnaasiumidele.

  4. Kutseõppeasutuste võrgu väljaarendamine on järk-järguline protsess, mille kestuseks on 3-5 aastat vastavalt õppetsüklite pikkusele ja rahaliste vahendite eraldamise võimalustele kutseõppeasutuste võrgu infrastruktuuri väljaehitamiseks.

  5. Kutsekõrgkoolide, samuti ülikoolide kolledþite puhul arvestatakse regionaalse arengu toetamise vajadusega, asetades pearõhu antava hariduse kvaliteedile ning majanduslikule efektiivsusele. Suurendatakse ülikoolide kolledþite kui iseseisvate kõrgemate õppeasutuste osakaalu kõrghariduses, millede tugevus seisneb ülikoolist lähtuva akadeemilise garantii olemasolus.

  6. Avalik-õiguslike ülikoolide puhul lähtutakse hariduse kvaliteedi nõudest, kontsentreerides vahendeid rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliste erialade, samuti laiemalt vajalike erialade toetuseks ning osaledes rahvusvahelises kõrgharidusalases tööjaotuses.

Internet, kaugkoolitus ja virtuaalne õpikeskkond

  1. Haridusministeerium toetab kaasaegsetel info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatel põhinevaid haridusalgatusi kõigil haridustasemeil, integreerides nende poolt pakutavaid võimalusi traditsioonilisse haridussüsteemi.

  2. Kaugkoolituse edendamist ja eelkõige rakendamist täiskasvanukoolituses peetakse hariduse edendamise prioriteetseks suunaks, toetades vastavat tegevust nii avalikus kui erasektoris.

Muukeelne kool

  1. Muukeelsed koolid tegutsevad ühistel alustel riigikeelsete koolidega ühtse haridussüsteemina, mis peab tagama kõigile üheväärse kvaliteediga hariduse sõltumatult õppurite etnilisest või keelelisest taustast.

  2. Muukeelsete koolide arengu kavandamisel lähtutakse kategoorilisest nõudest, et kavandatavad sammud ei viiks hariduse kvaliteedi langusele.

  3. Põhirõhk muukeelsete koolide integreerimisel tuleb asetada koolide juhtkondade ja õpetajate järk-järgulisele ja sihikindlale kaasamisele eestikeelsesse haridusellu.

  4. Strateegiliseks prioriteediks muukeelses koolis tuleb seada eesti keele omandamine põhikoolis keskhariduse omandamiseks eesti keeles vajalikul tasemel. Muukeelsete keskastme õppeasutuste saatuse üle otsustamine tuleb edasi lükata kuni selle ülesande täitmiseni.

  5. Tuleb alustada muukeelsete koolide õpetajate sihikindla ettevalmistamisega valdavalt eestikeelses keskkonnas. Kirde-Eestisse tuleks asutada olemasolevate väikeste kõrgkoolide või nende filiaalide baasil üks suurem kõrgem õppeasutus.

Hariduskorraldus

Hariduse juhtimine

  1. Hariduse juhtimine on avaliku sektori ülesanne, mida täidetakse keskvalitsuse (haridusministeerium ja teised ministeeriumid ning maavalitsused), kohalike omavalitsuste ja avalik-õiguslike asutuste poolt.

  2. Hariduselu keskse juhtimise tagab haridusministeerium, kes ühtlasi vastutab hariduselu toimimise ja arengu eest ja kelle kätte koondatakse seaduse alusel vastavad hoovad, sealhulgas sätestades teiste asutuste aruandluskohustuse.

  3. Hariduselu juhtimist korraldatakse lähtudes otsustustasandite diferentseerituse (otsused võetakse vastu toimimiskohale lähimal tasandil) ja osalusdemokraatia põhimõtetest (organiseeritud huvigruppide osalus otsuste ettevalmistamisel ja vastuvõtmisel).

  4. Avalike ülesannete täitmiseks võib riik asutada riigi- ja munitsipaalasutusi, samuti iseseisvaid juriidilisi isikuid koostöös teiste haridussubjektidega, delegeerides neile vastavate haridusülesannete täitmise. Riik võib osa oma ülesannete täitmise anda lepingulisel alusel üle erasektorile, kusjuures vastutus nende funktsioonide täitmise eest jääb riigile.

  5. Hariduse strateegiliseks planeerimiseks tuleb seaduse alusel asutada huvigruppide esindatust tagav nõuandev kogu, millele tuleks tagada kahepoolselt toimiv väljund haridusministeeriumi ja Riigikogu kultuurikomisjoni. Nimetatud kogu võiks kasvada välja Haridusfoorumist, mida tugevdataks tööandjate ja eri poliitiliste jõudude esindajatega.

Haridusttõendavad dokumendid

  1. Eesti Vabariigis kehtivad riiklikku tunnustust omavate haridusttõendavate dokumentidena Eesti Vabariigi poolt või õiguslikul alusel tema nimel väljaantavad haridusttõendavad dokumendid ning seaduse alusel tunnustatud teiste riikide vastavad dokumendid.

  2. Riiklike haridusttõendavate dokumentide väljaandmise korraldamiseks, vastava andmebaasi haldamiseks ja teiste riikide haridusttõendavate dokumentide tunnustamiseks asutatakse haridusministeeriumi poolt vastav üksus (või delegeeritakse vastav kohustus olemasolevale asutusele).

  3. Riiklike haridusttõendavate dokumentide väljaandmise õigus on haridusministeeriumil, kes võib seda delegeerida seaduses sätestatud tingimustel õppeasutustele, ja avalik-õiguslikel ülikoolidel.

  4. Riiklikke haridusttõendavaid dokumente võib välja anda vaid riiklikele haridusnõuetele vastava õppekava läbinud isikutele õppeasutuste poolt, milles õppetöö tegelik korraldus ja esitatavad hindamisnõuded tagavad õppekavaga määratletud õpieesmärkide saavutamise.
  5. Alus-, põhi- ja keskhariduse korral peab eelpoolnimetatud vastavuse tagama koolijärelevalve süsteem. Vastutus selle vastavuse tagamise eest lasub kooli asutajal.

  6. Kõrghariduses hindab nimetatud vastavust Kõrghariduse Hindamise Nõukogu õppekavade akrediteerimise teel. Riiklikele nõuetele mittevastavate õppekavade või õppekorralduse puhul on eraõppeasutustel õigus anda välja haridustunnistusi iseenda nimel.

  7. Avalikes kõrgemates õppeasutustes tuleb õppekavade või õppekorralduse vastavus riiklikele nõuetele tagada õppeasutuse juhtkonna poolt.

Kvaliteeditagamise süsteem

  1. Alus-, põhi- ja keskhariduse kvaliteeditagamise süsteem baseerub kooli hoolekogude ja administratsiooni poolt kohaldataval sisejärelevalvel ja kooliinspektuuri süsteemil. Kooliinspektuuri süsteem tuleb seadustada, nähes muuhulgas ette sanktsioonid haldusõigusrikkumiste seadustikus, samuti kaheastmelised (vaneminspektor ja inspektor) kvalifikatsiooninõuded vastavatele ametnikele.

  2. Kõrghariduse kvaliteedi tagamiseks tuleb täiendavalt Kõrghariduse Hindamise Nõukogu tegevusele sätestada seaduses nõue sisemise kvaliteeditagamise süsteemi sisseviimiseks kõrgkoolidesse, eelkõige avalik-õiguslikesse ülikoolidesse.

Hariduse finantseerimine

  1. Hariduskulude katmises osalevad keskvalitsus riigieelarve kaudu, kohalikud omavalitsused, õppurid ja tööandjad ning loodav Haridusfond.

  2. Riigieelarvest kaetakse:

    • haridussüsteemi juhtimise kulud,
    • põhi- ja keskastme riigikoolide ülalpidamise kulud (v.a kohalike omavalitsuste poolt kaetav osa),
    • valdav osa avalike tehnikumide ja kõrgkoolide ülalpidamis- ja õppekuludest, vähendades seda kuni 50% kogukuludest,
    • munitsipaalkoolide pedagoogide palgakulud ja õpikute kulud,
    • üleriigiliste õpilasürituste kulud, hariduslike arendusprojektide kulud, haridusuuringute kulud,
    • iiklike haridusprogrammide kulud, sh sihtotstarbeline toetus Tiigrihüppe programmile,
    • riiklike huvikoolide kulud,
    • riigikoolide ja avalik-õiguslike ülikoolide investeeringud,
    • 30% munitsipaalkoolidele vajalikest investeeringutest sihtotstarbelise proportsionaalse toetusena maavalitsustele jagamiseks koostöös kohalike omavalitsuste liitudega.

  3. Kohaliku omavalitsuse poolt kaetakse:

    • 50-100% munitsipaalomandis koolieelsete lasteasutuste kuludest, lähtudes perekonna majanduslikest võimalustest,
    • munitsipaalkoolide ülalpidamis- ja õppekulud (v.a pedagoogide palgad ja õpikud),
    • kohaliku omavalitsuse territooriumil elavate õpilaste kulud õppimisel teistes põhi- ja keskastme õppeasutustes, sh riigikoolides vastavalt üleriigiliselt kehtestatud normatiividele,
    • 50-80% munitsipaalhuvikoolide kuludest.

  4. Õppurite (nende vanemate) poolt kaetakse:

    • osa (0-50%) munitsipaalomandis koolieelsete lasteasutuste kuludest,
    • õppemaks erakoolides (põhi- ja keskastme õppeasutuste puhul ei või kuludesse arvestada kulutusi investeeringuile),
    • 20-50% munitsipaalhuvikoolide kuludest,
    • õppemaks avalikes kõrgkoolides väljaspool kehtestatud vastuvõtukvoote,
    • täiendkoolitus.

  5. Tööandjate poolt kaetakse:

    • kulutused nende poolt nõutavale täiendkoolitusele,
    • 50% tööandja poolt korraldatava keskharidusejärgse kutsekoolituse kuludest.

  6. Õppurite ja tööandjate poolt kaetavad koolituskulud võib maha arvata maksustatavast tulust.

  7. 50% kõrghariduskulude finantseerimiseks asutatakse eelarveväline Haridusfond, mille põhikapital formeeritakse erastamistulude arvel kolme aasta jooksul kogukapitaliga 1,5 miljardit krooni. Haridusfondi tulud moodustuvad täiendavatest tulumaksulaekumistest peale tulumaksumäära sidumist avalikes õppeasutustes keskharidusejärgselt õpitud aastatega arvestusega, et 1 aasta (40 õppenädalat) vastab 1% maksumäära tõusule. Doktoriõpe tulumaksumäära ei tõsta.

  8. Edukalt edasijõudvatele üliõpilastele ja keskharidusega kutseõppuritele (10-20% õppurite/üliõpilaste koguarvust) nähakse ette riiklikud õppestipendiumid vähemalt miinimumpalga mahus, kusjuures osa stipendiumidest seotakse õppuri majandusliku olukorraga.

  9. Riikliku õppelaenu aastast maksimummäära suurendatakse järk-järgult kahe miinimumaastapalgani, vähendades teiste sotsiaalsete privileegide (sõidusoodustused) osatähtsust.

  10. Eluasemetoetuste süsteemi toimimist laiendatakse üliõpilastele.

Õpetaja

  1. Haridusreformi sõlmküsimuseks on õpetajate ettevalmistus ja täiendkoolitus. Õpetajate ettevalmistamiseks kavandatakse riiklik sihtprogramm, millesse suunatakse arvestatav osa täiendavatest kõrghariduskulutustest.

  2. Õpetajate ettevalmistusel tagatakse otstarbekas tasakaal erialaste oskuste ja kutseoskuste arendamise vahel, lähtudes hariduseesmärkide rõhuasetuse nihkumisest teadmistekesksuselt isiksusekesksusele.

  3. Õpetajatele esitatavate kutsenõuete ülevaatamine seotakse õpetajate palga ja teiste sotsiaalsete garantiide ülevaatamisega.

Haridusreformi esimesed 10 sammu

1. samm: Reorganiseerida Haridusministeerium.

  1. Kaaluda Haridusministeeriumi üleviimist Tartusse (kooskõlastatult teiste ministeeriumide "regionaliseerimisega"). Töötada välja haridusministeeriumi uus struktuur ja kehtestada kõrgendatud kvalifikatsiooninõuded juhtivatele ametikohtadele.

  2. Tõsta uute kvalifikatsiooninõuetega ametikohtade astmepalka 30-70%.
  3. Kuulutada välja konkurss kõigile ametnike kohtadele tähtajaga 01.09.99. a. ning tagada nende ametikohtade täitmine parima võimaliku kaadriga.

  4. Komplekteerida haridusministeeriumi koosseisust vähemalt 10% muukeelset kooli hästi tundvate ja venekeelses kogukonnas respekteeritud spetsialistidega.

2. samm: Atesteerida koolijuhid.

  1. Kehtestada koolijuhtidele kõrgendatud kvalifikatsiooninõuded ja ühtsed ametijuhendid. Asuda koostöös Koolijuhtide Ühendusega koolijuhtide atesteerimisele, alustades üldhariduskoolidest.

  2. Kehtestada atesteeritud koolijuhtidele astmepalgamäärad 2-3kordse riigi keskmise palga tasemel.

  3. Kuulutada atesteerimata koolijuhtide kohtadele välja konkursid tähtajaga 01.09.99. a.

  4. Viia koolijuhid avaliku teenistuse seaduse alla.

3. samm: Käivitada radikaalne kutseharidusreform.

  1. Taastada rahvuslik kutse- ja erialase kvalifikatsioonisüsteem. Koostöös kutseliitudega leida mõistlik tasakaal riikliku ja korporatiivse lähenemise vahel.

  2. Haridusministril, kooskõlastatult kaubandus-tööstuskojaga, moodustada kutseharidusreformi komisjon, milles vähemalt 50% moodustaksid tööandjate esindajad, määrata selle etteotsa soovitavalt kaasaegse ettevõtte kogemusega isik, ühitada see ametikoht ministeeriumi osakonnajuhataja ametikohaga ja maksta talle ettevõtlusega võrreldes konkurentsivõimelist palka.

  3. Selgitada koostöös kutseliitude, tööandjate ja maavalitsuste haridusosakondadega välja perspektiivsete kutseõppeasutuste võrk ja asuda järk-järgult nende asutuste komplekssele saneerimisele. Reformi käigus suurendada oluliselt (2 kuni 3 korda) nende asutuste finantseerimise taset strateegiliselt olulistel erialadel, optimeerida õppekavade maht, orienteerida õpe reaalsele tööturule ja arendada välja kaasaegne infrastruktuur. Alustada tehnikumidest, kavandades tempo 3 õppeasutust aastas ja eelistades suuremat omapoolset panust pakkuvate tööandjate huve.

  4. Käivitada kutseõpetajate ettevalmistuse pikaajaline programm, alustades nende ettevalmistamisega rahvusvahelises koostöös mahuga vähemalt 20-30 õpetajat aastas.

  5. Eraldada kutseharidusreformi raames kavandatavatele ettevõtmistele vähemalt 30% kutseharidusele ette nähtud riigieelarvelistest vahenditest ning kavandada võrreldav panus ettevõtlussektori poolt.

4. samm: Luua efektiivne haridusjärelevalve süsteem.

  1. Koostöös kohalike omavalitsustega (eelkõige suuremates linnades) leida lahendus koolikohustuse täitmise tagamiseks.

  2. Töötada haridusministeeriumi ja maavalitsuste haridusosakondade koostöös välja süsteem õppetöö kvaliteedi tagamiseks munitsipaalkoolides (lähtudes riigieksamite ja tasemetööde tulemustest), mis peaks põhinema positiivse motivatsiooni põhimõtteil.

5. samm: Integreerida venekeelne kool Eesti haridussüsteemi.

  1. Täiendada ministeeriumi koosseisu vastavat keskkonda tundvate inimestega ja moodustada ministri juurde vastav laiapõhjaline nõuandev kogu.

  2. Kavandada programm muukeelsete koolide juhtide ümberkoolituseks ja siduda see koolijuhtide atesteerimisega.

  3. Formuleerida esmatähtsa hariduspoliitilise eesmärgina ülesanne tagada hiljemalt 2007. aastal muukeelsete põhikoolide lõpetajatele riigikeele oskuse tase, mis võimaldaks neil jätkata hariduse omandamist eesti keeles. Töötada koostöös muukeelsete koolide pedagoogidega välja vastav konkreetne tegevuskava ja näha ette vahendid selle eesmärgi realiseerimiseks.

  4. Töötada välja muukeelsete koolide õpetajate ettevalmistuse süsteem.

6. samm: Töötada välja kaasaegsele haridusparadigmale tuginev pedagoogide ettevalmistus ja jätkukoolitussüsteem.

  1. Arendada välja ja seadustada neljatasandiline õpetajate kutsete süsteem: lasteaiakasvataja, klassiõpetaja, põhikooliõpetaja ja aineõpetaja. Siduda õpetajate kutsenõuded kõrgkoolide poolt pakutavate õppeprogrammidega.

  2. Haridusministeeriumi juhtimisel töötada välja pedagoogide täiendkoolitusprogrammid. Aidata kaasa vaba turu tekkele vastava koolitusteenuse pakkumise osas.

7. samm Tugevdada Haridusfoorumi staatust.

    Haridusfoorumi tegevusele suurema ühiskondliku toetuspinna loomiseks ja tema mõjuvõimu suurendamiseks tuleks tema funktsioonid näha ette seaduse alusel ja vastavate toimemehhanismidega. Tagada Haridusfoorumi kui haridushuvigruppide esinduskogu suurem sisuline legitiimsus.

8. samm: Asuda täiskasvanukoolituse süsteemi loomisele.

  1. Kavandada riiklikult tagatud pidevhariduse süsteem nn Haridusraamatu (vrd tööraamat) põhimõttel.

  2. Kooskõlastada pidevharidussüsteemi ja kutseharidussüsteemi ülesehitused. Seadustada avatud ülikooli ideel põhinev kõrghariduse omandamine.

9. samm: Avada arutelu kõrghariduse finantseerimise küsimuses.

    Töötada välja ja esitada avalikuks aruteluks erinevate kõrghariduse finantseerimismudelite rakendus Eesti oludele.

10. samm: Asuda realiseerima pedagoogide palgaprogrammi.

  1. Töötada välja finantsplaan, mille järgi viiakse üldhariduskoolide pedagoogide palgatase 5 aastaga vahemikku 1,0 kuni 1,6 riigi keskmist palka. Kavandada meetmed kõrgharidusega spetsialisti (õpetaja) miinimumpalga viimiseks riigi keskmisele palgatasemele aastaks 2000.

  2. Seada strateegiliseks eesmärgiks (ja saavutada selle eesmärgi tunnustamine riiklikul tasandil) viia haritlaste miinimumpalgad järgmisele tasemele: kõrgharidusega spetsialist - riigi keskmine palgatase, Ph.D kvalifikatsiooniga spetsialist - 2 keskmist palka, tippharitlane (professor) - neli keskmist palka.



Tartu Tallinn
19. veebruar 1998

 

tagasi | avalehele

Akademischer Rat Academic Council Akadeemiline nõukogu Ümarlaud Kultuurirahastu