Vabariigi Presidendi akadeemilise nõukogu istungil 19. detsembril 1997. a

Eesti ühiskonna areng on olnud edukas. Laulva revolutsiooni aegsetest lootustest on kasvanud välja Eesti riik ja sirgunud Eesti majandus.

Saavutatu lubab loota, et kerkinud probleemid, eelkõige sotsiaalse õigluse ja elu turvalisuse vallas, on lahendatavad. Muutunud ja üha muutuvates oludes oleme kogenud, et ümberkorraldused majanduses ja ühiskonnas, kasvavad investeeringud tehastesse ja tänavatesse ei suuda iseenesest parandada meie elu kvaliteeti, kui seda ei toeta inimjõu samaväärne areng. Üha enam leiab mõistmist tööandjate tõdemus, et edasise majanduskasvu peamine pidur on kvalifitseeritud tööjõu nappus. Tööpuuduse uuringud viitavad selgelt tema struktuursele iseloomule – ei napi mitte tööd, vaid tööks tarvilikke oskusi. Kõrvuti tööjõu sisulise kvaliteediga on kerkinud üles ka tööjõu formaalse kvaliteedi mittevastavus rahvusvahelistele nõuetele, mis on saamas takistuseks Eesti ekspordivõimele ja saab sotsiaalseks probleemiks eurointegratsiooniprotsessi edenedes. Haridus ja koolitus on kujunemas Eesti jätkusuutliku arengu võtmeküsimuseks.

Vabariigi Presidendi akadeemiline nõukogu on kõik oma selle aasta istungid pühendanud Eesti hariduselu eri valdkondade analüüsile ning jõudnud arusaamisele, et haridusküsimused tuleb tõsta ühiskonna tähelepanu keskpunkti. Hool Eesti hariduse eest on meie rahvuslik ülesanne, mille lahendamine peab sündima kõigi osaliste: õppijate ja õpetajate, töötajate ja tööandjate, riigi ja rahva koostöös. Tahaks loota, et peagi saabuv 1998. aasta kujuneb hariduskoostöö aastaks.

Eesti hariduselu võtmesõnad on efektiivsus, adekvaatsus, kvaliteet ja õiglus.

Efektiivsus tähendab haridussüsteemi korraldust, mis tagab kokkulepitud kvaliteedis hariduse minimaalsete majanduslike ja sotsiaalsete kuludega.

Adekvaatsus tähendab hariduse sisu vastavust inimeste ja ühiskonna ootustele.

Kvaliteet tähendab omandatavate teadmiste, oskuste ja vilumuste vastavust tuleviku nõuetele, samuti õppimise ja õpetamise taseme vastavust parimale praktikale kogu maailma ulatuses.

Õiglus tähendab, et põhiseaduslik õigus haridusele saaks tegelikkuses tagatud, sõltumata varanduslikust seisust, elukohast ja emakeelest.

Eesti hariduse rahvuslikud ülesanded on efektiivsuse suurendamine, adekvaatsuse saavutamine, kvaliteedi ja õigluse tagamine.

Nende ülesannete täitmine ei ole mõeldav põhjalike ümberkorraldusteta, mis omakorda eeldavad laiapõhjalist ühiskondlikku kokkulepet, mis suudaks tagada muutuste sihikindluse ja järjepidevuse ning jagada vastutust paratamatute raskete otsuste eest. Sellise kokkuleppe saavutamine on mõeldav vaid parlamentaarsel tasemel, mistarbeks panen ette seaduse alusel moodustada asjakohane komisjon, kes valmistaks ette haridusreformi põhiseisukohad.

Komisjoni ülesannetena formuleeriksin:

1. avaliku ja erasektori hariduskohustuste piiritlemine, lähtudes rahvuslikust ja rahvusvahelisest kogemusest ning elukestva õppe paradigmast;

   kokkulepe hariduskulutuste võimaliku mahu ja struktuuri kohta;

2. hariduskorralduse efektiivsusmudeli väljatöötamine, tuginedes hariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse ning Eesti majanduslike võimaluste tasakaalule; sotsiaalse partnerluse süsteemi väljatöötamine, tagamaks hariduse sisu adekvaatsust;

3. hariduse kvaliteedi tagamise süsteemi väljatöötamine; riikliku kontrolli ning isikliku ja institutsionaalse enesekontrolli ühitamine; rahvusvaheliselt kooskõlastuva kvalifikatsioonisüsteemi väljatöötamine;

4. toetussüsteemi väljatöötamine sotsiaalsete ohurühmade haridusvõimaluste ja sotsiaalse õigluse tagamiseks;

5. elukestva õppe süsteemi väljatöötamine, arvestades nüüdisaja tehnoloogial põhinevate (kaug)õppevormide võimalusi.

Komisjoni aastase tööga oleks võimalik formuleerida nimetatud tegevusvaldkondade põhiseisukohad, kinnitada need parlamendi otsusega ja näha ette nende realiseerimine täidesaatva võimu poolt koostöös sotsiaalsete partneritega.

tagasi | avalehele