Helle Meri - proua president


Presidendiproual Helle Meril (47) on kaks kohta Kadrioru lossis, kus ta päris omaette olla saab. Need on magamistoa sängiserv ja köök. Köögiukse tagant algab riik. Seal, vastuvõtutoas, seisab ta abikaasa kõrval. Kui on ette nähtud.

"Siin pole ühtegi tavalist päeva, kõik on ebatavalised," ütleb Helle Meri, kes ei tea ühelgi hommikul, mis teda oodata võib.

Nojah, rullid peas ja öösärk seljas, ei kuulu tema hommikuse kodustiili juurde, aga neil, kes lossis kord juba sees, on suhteliselt vabad käed ringi liikuda. Sestap peab ta end alati vormis hoidma. Endale teada olevate vahenditega, nagu õpetati näitlejate taimelavas Panso koolis, mille Helle Pihlak lõpetas 1972. Ta ei täpsusta, aga aimata võib, et nende vahendite hulka kuulub ka ametikorteri küürimine ja korrashoid. Sest ootamatult nihutab ta biidermeiersohva üht külge ja teatab, et kruvi tuleb kinni keerata. Samamoodi tekkis pisuke vahe mulluse iseseisvuspäeva presidendi vastuvõtu sisse, kui punane vaip oli kortsu läinud. Ainult peoperenaisel oli voli seda märgata ning anda korraldus vaip sirgu tõmmata. "See pole hea kombinatsioon, et elu- ja tööruumid on üks ja sama," nendib Helle Meri, kellel on eriti kahju tütrest. Tuulele pole sageli võimalik kutsuda koju ühtegi sõpra. Samamoodi kui ema, ei saa ka laps vabalt väljas ringi liikuda. Õnneks on tal oma tuba. Pere teine tuba.

Praegu on Helle Meril õhkõrn lootus oma kodule, aga ta ei oska nimetada päeva ega aastat, mil maja Viimsis valmis saab. "Nii palju on muud tegemist, et pole aega selle asjaga tegelda," nendib ta ohates ega luba end haletseda. Iseendal. Sest see on vastik tunne.

Ta elab üks päev korraga.

Kui ta saaks omatahtsi otsustada, elaks ta hoopis paksu metsa sees. Metsas või rabas ei eksi ta ilmaski ära, küll võib seda juhtuda Kadrioru lossis.

Looduses on ta vaba. See tunne on pärit lapsepõlvekodust, kus ta pole üle kümne aasta käinud, sest seal elavad nüüd võõrad. Helle ei teagi, mis seal täpselt on, mõni poos või midagi taolist. Küll aga mõtleb ta viimasel ajal tihti oma isale: kui hea naljasoon tal oli ja kuidas ta oskas inimesi hoida.

Rand peaks ka kodu lähedal olema. Helle ütleb olevat ühe Lääne-Eesti fenomene, kui päike õhtul merre kukub. Merd väikese tähega hakkas ta armastama enne kui suure tähega.

Suhe Lennartiga lihtsalt tuli - suure mürinaga, siis kui Helle oli veel abielus helilooja Eino Tambergiga. Eino ja Lennart olid sõbrad, on siiani.

Sai, mis tahtis

Kui küsida Helle Merilt, kelleks ta unistas lapsena saada, vastab ta: "Inimeseks."

See Rapla tüdruk sõitis aasta otsa pärast keskkooli lõpetamist Tallinna tööle. Käis teatris nii palju kui võimalik. Siis oli ise 20 aastat Eesti Draamateatri laval, aga mitte kunagi proua või kuninganna. Talle meeldib kõige rohkem eesti näitekirjandus: Kõrboja Anna ja Eevi, "Aurukatel", "Keisri hull", "Tuulte pöörises", "Pilvede värvid". Need osad sobisid talle. Ta elaks praegugi poole parema meelega maal, aga see on täiesti võimatu. Sest laps käib koolis ja abikaasa ametis.

Helle Meri ütleb, et on saanud selleks, kelleks tahtis. Kas ta on hea näitleja? Kui pidada näitlemiseks teesklust, siis kindlasti mitte. Näitlejate erk närvikava tabab inimesi õhust. Riiklikud kohustused tiheda seltskonnaeluga toovad ta ette igasuguseid inimesi. Mõnikord on raske mõista, miks üks või teine ei taha olla loomulik, kuigi kohe on näha, kes on kes. Kõik algab hingeharidusest.

Helle Meri astub presidendiproua teed kuuendata aasata. Algul polnud tal mitte kellegi käest küsida, kuidas istuda või astuda. Ses mõttes on ta teerajaja, kuigi oma abilist pole presidendiproual siiani ette nähtud. Vaese riigi asi. Mis on protokoll? Külaline käitub nii, nagu pererahvas ootab. Võõrustaja käitub nii, et külalistel oleks mugav olla. Kogu kunst.

Meie maal tahetakse ikka teha kõike väga peenelt või olla keegi teine: köök Prantsusmaalt, kombed Inglismaalt. Kas võtaksime riided Aafrikast? Kõik algab oma rahva ajaloost, kommetest, kasvatusest. Proua president ei astu ühtegi sammu enne, kui pole endas päriselt kindel. Ehk teisisõnu: kui täpselt ei tea, siis jäta see liigutus tegemata. Või tee hetk hiljem. Mõni konkreetne näide? Näiteks mõni usk ei näe ette, et meesterahvas kätleb naisterahvaga. Siis pole vaja käsi pikalt ees vastu rutata.

Oh, ta on selle aja jooksul näinud ühte ja teist. Ta ei kommenteeri.

Kas ta on oma rolliga rahul? "Ei ole rahul, aga mind on selle peale pandud," vastab Helle Meri, kelle arvates igaüks peab täitma oma kohust. Kui ta teeks mõnda muud tööd, saaks ta selle eest ka palka. Igal juhul valiks ta ameti, mille puhul saaks rääkida käegakatsutavast tulemusest. "Mis on näitleja töö tulemus?" küsib ta, ja ta vastab ise: "Paari tunni sära. Ja paari päeva rõõm, kui rahvas särab kaasa."


Abikaasaks olemise amet.

Helle Meri elukutse on olla abikaasa. Proua president, kuigi see tiitel talle endale eriti ei meeldi.

Hommikul kell 6.45 tõuseb ta üles, et valmistada hommikusööki ja saata tütar kooli. Nad söövad tavalist toitu: kaeraputru või omletti, millele on riivitud juustu. Helle Meri on varemgi öelnud, et president armastab hernesuppi.

Mitu aastat tagasi, kui Lennart Meri tegi presidendina esimesi ringsõite Eestis, muretses Helle nagu suure pere ema, kas kõik ikka on süüa saanud. Ühel jaanipäeval üllatas ta autojuhte ja ülejäänud kaaskonda piknikukorviga, millest kõigepealt kadusid omatehtud pirukad. "Need olid nii hõrgud," neelatab takkajärele üks osaline. Veel varem, kui Kadriorus ametikööki polnudki, märkas üks või teine lossiteenistuja pingelise päeva keskel oma lauanurgal võileivapakikest. See tuli kuidagi märkamatult.

Oma perele keedab ja küpsetab ta ise. Argipäeval on neid kolm, pidupäevadel koguneb laua ümber 17 inimest: Lennarti pojad esimesest abielust oma kaasade-lastega ning presidendi venna pere.

Helle Meri käib mitu korda nädalas turul, kust ostab kartulit-kapsast-kaali, liga ja supirohelist. Ei, inimesed ei kipu teda kõnetama. Mõnikord panevad pead kokku ja sosistavad. "Sellist avali suhtlemist inimene-inimesega küll pole ette tulnud'" ütleb Helle Meri, eelistades kaupmehi, kes müüvad oma põllul kasvatatud kraami.

Algul oli parem, siis ei tuntud teda ära. "Varsti on peaaegu võimatu ringi liikuda'" kurdab naine, keda häirivad inimeste uudishimulikud näod. Nagu teda häirib ka võimatus liikuda ringi üksi, ilma saatjata. Kui enne presidendi lossi astumist sai vähemalt võtta auto ja sõita metsa, siis nüüd on keelatud seegi lõbu. Eesti liiklus olevat liiga ohtlik. Muuseas, Helle Meri juhib autot väga kindla käega.

Hoolimata keeldudest jõudsid mullugi sügisel presidendipere lauale kodus sissetehtud seened.

"Minu kohustus on pesta pesu ja pressida presidendi ülikonda. Riiklik ülesanne," nendib ta ise. Et kõik oleks nii, nagu peab.

Lohutust leiab naljast.

Tal pole suurt valikut sisustada oma päeva, kõik sõltub presidendi päeva-, nädala- ja kuukavast. Kui on vaja, seisab ta Lennart Meri kõrval, kui on vaja, on varjus. Ta ei virise, kui saab alles kell kaks päeval teada, et kell kuus õhtul on pidulik vastuvõtt. Siis on isegi hästi läinud. Kui lemmikkostüümi õigeks ajaks ära triikida ei jõua, paneb ta selga teise. Selle ajaga jõuab ka soengule uue jume anda.

"Ma pean arvestama presidendi külalistega, eelistama meie ühised tuttavaid," vastab Helle küsimusele, kui palju saab ta vastu võtta oma sõpru. Naiste omavaheliseks logisemiseks ja südame puistamiseks - selleks ei ole küll ilmaski aega. Ta pole seda tüüpigi. Mõnikord on piinlik olnud, kui vanale tuttavale on tulnud kohtumine ära öelda: riiklikud kohtumised kõigepealt. "Huumorimeelt ei tohi ära kaotada. Enda üle nalja heita on kõige parem ravim," lohutab ta ennast.

Helle Meri on jäänud kindlaks põhimõttele, et lavaelu ja isiklik elu on kaks ise asja. On pigem kidakeelne kui rahvalik suhtleja. Ses suhtes näivad nad abikaasaga sobivat - kui vastandid.

Üksikuid mööndusi peab siiski tegema. Kuskil väikses külas, kui fotograafe ei ole lähedal, astub Helle tarmukalt piimapuki kõrval ootava vanapapi juurde ja küsib, kuidas käsi käib. Või hoiab mõne memme kätt, ning pärast kaigub õhus tükk aega naeru. Ta on Eestimaa risti ja põiki läbi rännanud.

Seal kusagil paistab elavat tema hing: kus külma ilmaga tõuseb korstnast taeva poole turvaline suitsuviirg. Eestlase kodu on alati olnud omaette, võõra silma eest varjul.

Ema ja heategija.

Ema Helle tunnistab, et ei julge katsuda arvuti suvalist nuppu, sest kardab teha korvamatut kahju. Kui isa Lennart (68) jääb hätta, hõikab ta appi tütre Tuule (12), kes leiab internetist üles kõik, mis vaja. Tuule on alati leidnud võimaluse, kuidas oma isaga suhelda. Päris väiksena, kui isa oli alles kirjanik, joonistas pisitüdruk pilte, mida sai ukse alt sisse toppida. Nüüd oskab ta loomupärase vaistuga küsida õiges kohas ja õigel ajal ega torma ilmaski töö ajal presidendi kabinetti, kuigi isa asub paokil ukse taga. See võib tunduda uskumatu, aga ta on alati saanud oma küsimustele vastuse. Kasvõi muu jutu sees. On üks asi, mida Lennart Merile keegi kunagi ette heita ei saa: lastega suheldes on ta alati siiras ja osavõtlik, olgu need siis omad või võõrad.

Tuule loeb palju, ka inglise ja soome keeles, ning pole veelavaldanud, kelleks ta saada tahab. Üht-teist on soovinud küll, aga nagu igal lapsel, pole need tahtmised veel väga tõsised.

"Ma ei tea, kas see on kasvatus või geenid, aga ma imetlen selle lapse kannatlikkust. Pidada sirge seljaga vastu kolm tundi pidulikku õhtusööki, see on raske minulegi," tunnistab üks Kadrioru töötaja.

Ema Helle sõnab, et siiani pole tütar oma raamistatud elule pretensioone esitanud. Ning lisab hetke pärast: "Küll need tulevad ka."

Kui riigipeade abikaasad mujal maailmas, eelkõige Põhjamaades, pühendavad end heategevusele, siis Helle Meri on ainult SOS-lasteküla patroon. Teda on kutsutud paljudesse kohtadesse. "Kui need on rahalised organisatsioonid, siis ma ei saa sinna minna kasvõi seepärast, et mul ei ole ülevaadet, kuidas seda raha jagatakse. Kui isegi Tallinnas ei saa tasuta koolilõunate raha jagatud. Ja esimest korda elus olen ma ülalpeetav, oma raha mul jagada pole." Teisalt poleks tal rohkemaks aega. Sest heategevusele pühendunud kroonitud pead on ainult jäämäe tipp. Nende selja taga on erasekretärid, kantseleid ja ametnikud, kes teevad tegelikku tööd. Helle peab üksi toime tulema.

Pealegi ei kannataks ta meediamulle, mis sellega paratamatult kaasneks.

Eesti naise sümbol.

Riigivisiitidel esindab Helle Meri mingil moel kõiki Eesti naisi. Ta ei soostu ütlema, mitu kübarat tal on - riiklik saladus. Neid on vähe, aga sellegipoolest oleks piinlik, kui ta võtaks tasahilju kilekotist kootud salli ja selle ümber pea tõmbaks.

"Väljas käia on mitu korda raskem kui külalisi võõrustada," teab Helle, sest juba pikk lennusõit väsitab. Lennukiuksest tuleb välja astuda värskelt puhanuna, ja särada. Isegi kui uneaega napib ja jalad hõõguvad püstiseismisest, peab naeratama. Pole mõeldav, et omal käel uue maaga tutvuma asuks: programm on paigas minutilise täpsusega. Seda küll, et alati on viis minutit ka suveniiripoe jaoks. Aga ainult viis minutit, ja sedagi koos võõrustajatega.

"Peaasi, et kogu aeg oleks hea tuju. Kui käia, suunurgad allapoole, siis tüütab see kõiki ära," ütleb Helle Meri, kes ei saa endale kunagi paha tuju lubada. Sest ta on peaaegu kogu aeg võõraste pilkude märklaud.

Järgmised neli aastat kindlasti veel.

Kõige pingelisem päev on presidendipere jaoks 24. veebruar. Helle ütleb teisiti: "See on meie pere kõige tähtsam päev."

Tema ise, sündinud kaks nädalat enne teist küüditamist 1949, pani mosaiigi Eesti Vabariigi olemasolust kokku vanematelt inimestelt kuuldud juttude põhjal. Kodus kuulati Soome raadiot.

"Eestlane peaks julgema tunda uhkust oma riigi üle. Mulle meeldib hirmsasti, kuidas soomlased tähistavad oma iseseisvuspäeva: nemad oskavad uhkes olla. Meie oleme selles suhtes natuke liiga häbelikud. Nagu kardaks, et meie armastus oma kodumaa vastu jääb vastuarmastuseta. Loodan, et meilgi kujunevad välja tavad, kuidas iga pere oma kodus seda päeva eesti kombel vääriliselt tähistada võtaks. Vähemalt üks kord aastas peaks Eesti tundma ennast ühe suure perena."


Tekst: Katrin Streimann

tagasi | kõnede ja intervjuude arhiiv | avalehele