Lugupeetud konverentsist osavõtjad!

Olete palunud minult avasõna Euroopa lastekaitse foorumi jätkukonverentsile "Eestimaa laps ühinevas Euroopas". Ma täidan teie soovi kui lapsevanem. Iga lapsevanema töö ja mure on alati suunatud tulevikku, sõltumata sellest, kas Euroopa ühineb või mitte. Lapsevanem ei mõtle Euroopa ühinemisele igal hommikul ja igal õhtul. Lapsevanemal on omad tööd ja omad mured. Need tahavad lahendamist samal päeval või samal nädalal. Nad on liiga lihtsad, et neist konverentsidel rääkida. Näiteks: kas laps on söönud; kas tal on talveks soojad riided; kui ta on riietest välja kasvanud - kas on küllalt raha, et muretseda uusi; kas ta õpib korralikult; kas tal on head mängukaaslased; kas kord päevas või vähemasti kord nädalas perekond koguneb ühise söögilaua taha; kas laps aitab ema-isa kodustes töödes. Ja kui ta on linnalaps - kas ta pääseb suveks maale vanavanemate või onu või tädi poole. Neidsamu küsimusi pidi Eesti perekond lahendama juba möödunud sajandi lõpul või selle sajandi algul ilma konverentside ja seminarideta. Eesti perekond tuli sellega toime, ja tuli toime eeskujulikult. Kui ta poleks toime tulnud, ei oleks meil olnud sajandi vahetusel kirjaoskajat rahvast; ei oleks olnud Vabadussõda, milles rahvas kaitses oma kodu, oma riiki ja oma tulevikulootusi; ei oleks Eesti Vabariik nii kiiresti kosunud kuus aastat väldanud kurnavast sõjast, nii kiiresti astunud Rahvasteliitu ja teistesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse, nii enesekindlalt asunud kavandama oma tulevikku.
Miks ma neid asju täna teile kordan?
Põhjus on lihtne.
Kõik need poliitilised, majanduslikud ja moraalsed saavutused ulatuvad oma juurtega perekonda, perekonna igapäevasesse ellu. Ma nimetasin perekonna töid ja muresid ühel pool ja Eesti Vabariigi saavutusi teisel pool. Nende vahel valitseb side. Perekond on see tuum, mis ühendab, milles sünnib üksmeel ja armastus, usaldus ja vastutustunne. Perekonnast on need tunded levinud järjest suurenevate ringidena ja endasse haaranud koduküla-kodulinna, kodumaakonna, oma riigi, oma maailmajao. Nagu perekonnamure on alati konkreetne, nii on ka Euroopa-armastus konkreetne. Tugev side, tugev üksteise tundmine, tugev üksteise usaldamine ongi armastus, teiste sõnadega meie eesmärk nii perekonnas kui ka Euroopas. Niisiis on tänasel tugeval perekonnal täita needsamad ülesanded, mida ta on Eestis edukalt täitnud läbi sajandite. Meie eesmärk ei ole muretu perekond. Niisugust perekonda ei ole kunagi olnud ega saa ka olema. Muretu perekond tähendaks sidemete lõtvumist, ühiste eesmärkide hägustumist, sotsiaalse vastutuse kadumist. Kuid samas on praegusaja elulaad seadnud perekonna ja laste suhted sootuks uute ülesannete ette. Osalt on need meil Euroopa Liiduga ühised, osalt erinevad.

Ühine on see, et perekondadest on kadumas vanaemad-vanaisad, kelle luua on olnud tugev side tagamisel täiskasvanute ja laste vahel. Lapsed on hoopis enam üksi.

Ühine on see, et moodne tehnoloogia on oluliselt suurendanud töövaba aega. Tekkinud vaakumi on täitnud ajaviitetööst - moodsas maailmas kõige suurema kapitaliringluse ja kõige suurema arengudünaamikaga turg. Ajaviitetööstus on täpselt orienteeritud lastevanematele, vanavanematele ja lastele, kusjuures laste puhul on tagajärjed eriti ohtlikud. Põlvkondade väärtushinnangud lahknevad, mis tuleval sajandil võib Euroopas teravneda põlvkondade vastasseisuks ja isegi kokkupõrkeks.

Erinev on see, et Eesti ühiskond kannab endas praegu ja veel lähema kümne aasta kestel totalitaarse ühiskonna rasket pärandit ka perekonnasuhetes. Totalitaarne ühiskond hoidis end alal algatusvõime ja loovuse mahasurumise kaudu. Selleks rakendati repressiivaparaati tema vangilaagritega ja sellega rööbiti lastesõimi, lasteaedu, koole ja ülikoole. Mõlemad pidid Euroopa traditsioonilisi väärtusi ja ennekõike loovat mõtlemist asendama vastuvaidlematu kuulekusega totalitaarsele riigile. Okupatsiooniaja perekonna sümboliks oli Pavlik Morozov, kes andis oma isa üles NKVDle, teiste sõnadega, kellele totalitaarne riik pidi olema lähedasem ja kallim tema lihasest isast, kelle sidemed totalitaarse riigiga pidid olema tugevamad sidemetest perekonnaga. Tõsi, nõukogude pedagoogika ei saanud olla palju edukam nõukogude autotööstusest, ja ideaalsel kujul ei suutnud ta oma eesmärke Eestis kunagi saavutada. Suures osas tänu pedagoogidele, kes olid oma hariduse saanud enne Eesti okupeerimist ja kellest viimased kadusid Eesti laste hulgast alles kaheksakümnendatel aastatel. Kuid sellegipoolest on arm jäänud ja jääb valutama vähemalt aastani 2010. Lisagem siia juurde, et erinevalt Lääne-Euroopast ei saanud perekonda, lapsi ja eetilisi väärtusi kaitsta ka kristlik kirik. See oli seadusega rangelt keelatud.

Teine, niisama ohtlik Eesti erinevus Euroopast on see, et meie rahval on ikka veel ühekülgne arusaam Euroopast. See avaldub järgmises. Raudne eesriie ehk Berliini müür varises aastal 1989. Ma ei taha öelda, et pilt, mis eestlastele avanes, oleks meid üllatanud. Olime alati olnud Euroopast piisavalt informeeritud. Kuid vaba suhtlemine vaba maailmaga on ometi eestlast motiveerinud esmajoones elustandardile ja mitte elu kvaliteedile. Tahame olla jõukad, kui mitte täna, siis homme kindlasti. Nimetan ühte põhjust ja ühte tagajärge. Põhjus on lihtne: eestlastel on üsna puudulik kujutlus sellest tööst ja vaevast, mida näiteks soomlased või prantslased või inglased on näinud oma riigi ülesehitamisel. Nagu Euroopaski, ei mõtle ka Eestis keegi selle peale. Vähesed teavad, kui rängalt need riigid pidid vaeva nägema toidu-, kütte-, elektri-, elamupuudusega; et Soomes mäletatakse siiani esimest kohvilaeva pärast Teist maailmasõda. See huvipuudus on inimlikult mõistetav ja püüd jõuda samale elustandardile oleks isegi positiivne, kui seda ei motiveeriks eeskätt elustandardi väline külg, mille sümboliks Eestis on moodne auto. Selle varju kipub jääma elu kvaliteet. Inimlikud vahekorrad kommertsialiseeruvad. Ja esimesena kannatavad selle all lapsed, pahatihti ise seda teadmata. Nad ei märka seda, sest tühjuse on juba jõudnud täita ajaviitetööstus - televisioon, alkohol, tänavad ja kambad.

Perekond on ühiskonna tuum, aga ka ühiskonna kõige õrnem ja haavatavam osa. Igas perekonnas on omad saladused, järelikult oma uhkus. Konventsioonid ja konverentsid suudavad alles siis last kaitsta, teiste sõnadega, lahendada neid küsimusi, mis perekond on jätnud lahendamata, kui kriis on juba puhkenud. Kurvaks näiteks on Belgia - ma ei pruugi üksikasju siin saalis meenutada. Kuid iga riik on erinev, täpselt nagu on erinev iga perekond. Lastekaitseorganisatsioonide tööväli algab minu arvates sellest hetkest, kui last on tarvis kaitsta, kui perekonnas on juba tehtud pöördumatu viga. Kuid rahva ja riigi tuleviku seisukohalt on veelgi olulisem kriisi ära hoida. Nii nagu me leetreid ei ravi üksikute täppide haaval, nii ei saa me last kaitsta kriiside kaupa. Lapse arengu ainus loomulik keskkond on perekond, rahva ja riigi püsimise eeldus. Siin näen ma seadusandja, riigi ja ühiskondlike organisatsioonide tegevuse läbipõimumist, aga ka täpset ülesannete jaotamist.

Mu daamid ja härrad, tugev perekond nagu ka tugev ühiskond toetub pidevale kahekõnele. Kahekõnest sünnib põlvkondadevaheline side. Niisugune side ei rebene ka aastate pärast. Kui me selle lihtsa tõe ära unustame, või, mis veel kurvem, kui me selle lihtsa tõeni ei jõua, astub põlvkondade kahekõne asemele lapse illusoorne kahekõne tänava, kamba ja televiisoriga.

Kahekõne, lugupeetud konverentsist osavõtjad, ei ole mitte oskus rääkida, vaid tahe kuulata.

Lubage mul nende sõnadega avada konverents ja soovida teile kogu südamest edu meie ühise tuleviku, Euroopa tuleviku kujundamisel!

tagasi | kõnede ja intervjuude arhiiv | avalehele