Helle Meri (47) elab Eesti Vabariigi esimese leedi elu, oktoobri alguses saab esimene «ametiaeg» täis. Esimene leedi valitakse tagasi ainult koos presidendiga.

Lennart Meri, Helle Meri ja Tuule Meri elavad Kadriorus vabariigi presidendi kantselei tiibhoones, mis on kujundatud residentsiks. Suveresidents asub Paslepas. Päris oma kodu polegi.

UNICEFi kuldmärki ja Roger Moore'i saadetud lillekimpu juuli alguses vastu võttes ütlesite, et igaüks peaks mõtlema tagasi oma lapsepõlve soovidele, siis saadakse aru, mida lapsed praegu igatsevad. Milline oli teie lapsepõlv?
Mu esimesed mälestused on neljandast eluaastast, sel aastal suri Stalin. Oli hirmus vaene aeg. Mäletan, et aitasime vanematel karnisabas ja suhkrusabas seista. Turult ostsime väga head võid. Turg alustas varahommikul ja tuli vara tõusta, et emaga turule jõuda.

Suhkrukott oli meil kodus kapi otsas. Seal oli peasuhkur sees ja seda ei tohtinud puutuda, pühapäeviti võeti suhkrupea ja lõhuti tükkideks, et magusat süüa. Juba sel ajal ma tegin oma südame kõvaks ja otsustasin, et ma ei tahagi magusat. Kui ei saa, siis pole vaja.

Viieaastaselt sain esimese päris oma kleidi. Aga alevis pandi asfalti ja ma ei teadnud, et see hakkab külge. Mu ilus kleidike sai kõvasti kannatada ja mina palju nutta.

Kas te elasite Rapla alevis?
Jah, keset alevit. Ühel pool oli seltsimaja, teisel pool spordiplatsid ja kolmas naaber oli kooperatiivipood. Neljas naaber oli tuletõrje.

Alevirahva suursündmused olid tuletõrjevõistlused, põllumajandusnäitus, kiriklik leer. Lihavõtte ajal ei saanud me kuidagi aru, miks meid kööki ei lubatud. Et me hirmutavat jänesed ära. Aga vanainimesi jänesed köögis ei kartnud. Kõige ilusam aeg meile lastele oli jõuluootus.

Teie eluloost lugesin, et olete sepa tütar.
Isa oli tuletõrjes sepp. Ema oli postkontoris tööl ja hommikuti tegi ka majahoidja tööd, et peret toita. See oli väga ränk elu, kella viie ajal pidi üles tõusma. Mind hoiti natuke rohkem, olin noorem, aga vanem õde oli täie eest väljas.

Sepikojas käisime tihti, isa tegi tuletõrjekappidesse kirkasid, kange ja muid tööriistu. Tegime poistega puuklotsidest autosid, ja ühe paadi tegime ka.

1955. aastast toodi alevisse esimesed televiisorid. Üks oli sidekontoris, üks tuletõrjes ja üks kooperatiivis. Kui lubati, saime lastesaateid vaadata.

Raha teenisime sovhoosis kõplamisega. Teenitud raha eest ostsin endale spordikoti ja olin kole uhke oma esimese ostu üle.

Tol ajal õpetati Tallinna koolides tüdrukutele käsitöötunnis raudrehapulkade tegemist. Kuidas sellega Raplas oli?
Kaheksanda klassi lõpus pidin õmblema kitli ja see oli väga kasulik. Keskkoolis alustati tootmisõpetusega. Sain valida kas inglise keele või pioneerijuht-algklasside õpetaja. Valisin konjunktuurselt teise. Käisin palju võistlustel ja teadsin, et keeleõppimiseks ei jää aega. Kuigi keelt tahtsin rohkem õppida.

Võistlused olid igal nädalalõpul, pühapäeval jõudsin koju õhtul hilja ja esmaspäeval olin jube väsinud. Neljapäeval läksime pooltest tundidest ära. Vaid kaks päeva nädalas olime terve päeva koolis, õpetajad olid sellega leppinud.

Kuidas te korvpallini jõudsite?
Tegime Raplas palju sporti. Kooperatiivil oli kaks palliplatsi, tenniseväljak oli ka, seal oli talvel liuväli. Kui olin viiendas klassis, avati Rapla spordikool. Esimene pool aastat tegelesin sportvõimlemise, lauatennise, kergejõustiku ja korvpalliga. Korvpallitreener võttis mu väevõimuga ära, ise ei oleks osanud valida.

Korvpalli mängisin keskkooli lõpuni. Mind kutsuti Tartusse ülikooli naiskonda mängima, kuid olin otsustanud teatrikooli minna. Tartus oleksin elanud hotellis ja teeninud ülikooli naiskonnas mängimise eest 110 rubla kuus. Ilmselt oleksin ülikoolis ajalugu õppinud. Kuid kartsin, et äkki saadetakse eksamite ajal võistlema.

Tegin südame kõvaks, otsustasin korvpallist loobuda. Aasta otsa sõitsin Rapla ja Pirita vahet tööle. Kui aasta pärast oli vastuvõtt teatrikooli, sain sisse. Ka tööl käidi mul veel järel, et tulgu tagasi korvpalli.

Kuidas te teatri juurde jõudsite?
Teater on olnud minu salaarmastus neljandast klassist saadik. Kui võistlus või treeninglaager oli Tallinnas, olin õhtul alati teatris. Istusin kolmandal rõdul 20-kopikalise piletiga ja vaatasin kõik Draamateatri tükid ära. Televiisorist nägin varaseid tükke, «Vaade sillalt», «Per Gynt», «Don Carlos».

Mis on see, mida te oskate just tänu lavakunstikateedrile?
Oskan mõista inimest. Minu eriala on inimesest jutustamine. Tõe ja vale piir peab olema väga selge.

Meid võeti vastu 16 poissi ja üheksa tüdrukut. Neli tüdrukut lõpetas. Oli ilus aeg, vaimsus hõljus. Ma ei ütleks, et kool boheemlik oli, valitses eriline vabadus. Pansol oli meiega raske, olime tõesti Panso kutsikad.

Lavaka-aeg oli haruldaselt vabameelne. Meil oli ühtne kursus, see oli paljudele üllatus. Õpetajad olid tohutult eestimeelsed, Helmi Tohvelmann, Karl Ader. Ma ei usu, et mujal oleks nii tuntav olnud see üksteisele andmine, see eestimeelsus. Mõnevõrra esines seda ehk EÜEs.

Kus te EÜEs olite?
Esimest korda ehitasime Uulus maantee ääres kauplust. Elasime kirikus, mida toona kasutati võimlana. Mina olin kokk 30 inimesele kolm korda päevas. Pärast ehitas meie lavakate rühm kauplust Hallistes.

Kuidas te Draamateatrisse sattusite?
Voldemar Panso oli saanud just Draamateatri peanäitejuhiks. Tema valis meilt Kersti Kreismanni, Juhan Viidingu, Tõnis Rätsepa, Igor Kurve, Rein Kotkase, Martin Veinmanni ja minu.

Neljal kursusele jäänud naisterahval läks kooli ajal natuke kehvasti. Poistel olid head etendused, näiteks «Seitse venda», meie jäime veidi ripakile. Üritasime küll ühe ja teise lavastajaga, kuid kõik jäi pooleli. Et tüdrukud ikka hinde ja diplomi saaksid, tegime vähem kui kuu ajaga «Mikumärdi».

Draamateatrisse minek oli nagu kassipoja vetteviskamine. Olime «Mikumärdit» vaid neli korda publikule mänginud. Poisid olid «Seitsme vennaga» Soomes käinud. Mina ei olnud päris teatrit tunda saanudki. Suvel pandi meid Kerstiga kohe proovidesse, Hermann Bahri «Mees, naine ja kontsert» esietendus sügisel Tartus. Nii algas mu tõeline kool.

Tol ajal oli Draamateatris kuulsaid näitlejaid palju. Milline oli õhkkond?
Õhkkond oli karvane. Panso oli vabastanud mitmeid näitlejaid ja noori asemele võtnud. Meie ei saanud sellest tookord aru. Näitlejate kollegiaalsus aitas Draamateatris elada. Saime vanematega hästi läbi, tollal oli härra ikka härra. Kui nüüd järsku kõik härradeks ja prouadeks hakkasid, siis tuleb mulle see aeg meelde, kui härrad olid tõelised härrad ja prouad prouad.

Olime teatris õpipoisid. Minu suur eeskuju oli Ellen Liiger, tema oli otseütleja ja sellest oli palju kasu. Vanemad kolleegid - Aino Talvi, Velda Otsus - suhtusid noortesse väga hästi.

Kaua võib näitleja olla lavalt ära, ilma et ta «rooste» läheks?
Oi jumal, kust mina seda tean?

Milline lavastus teile endale kõige rohkem meelde jäi?
Jaan Kruusvalli «Pilvede värvid» ja «Vaikuse vallamaja» läksid südamest südamesse.

Milline oli näitleja Helle Pihlak siis, kui ta ei olnud teatris? Teid peetakse äärmiselt tagasihoidlikuks, ilmselt see nii ei ole.
Mulle on alati meeldinud sõpru näha ja neid kostitada. Meie majast ei ole keegi lahkunud tühja kõhuga. Võibolla olengi tagasihoidlik, siiani ei ole see mind seganud.

Kus te reisisite enne praegust ametit?
Käisin turismireisil Jugoslaavias 1975. aastal. Näitleja aastapreemia eest oleksin saanud sõita Norrasse, aga see oleks ära rikkunud teatri Tartu külalisetendused, ja ma loobusin. Norra sõit kompenseeriti hiljem, kui teatriinimesed käisid Portugalis ja Pariisis. See oli väga kaunis sõit. Korvpallikoondisega käisin keskkooli lõpul Soomes.

Kõige rohkem olen reisinud Eestis, teater elas ju palju ratastel. Ringreisid on mind viinud ka Moskvasse, Leningradi, Vladivostokki, Ida-Berliini.

Kas Tuule Merist saab näitleja, korvpallur või hoopis keegi muu?
Ta kasvab praegu nii kiiresti, et varsti lähevad talle minu riided selga. Ta tegeleb aeroobikaga, aga palli ei mängi. Eks ta peab ise selgusele jõudma.

Kui palju erineb 11-aastane Tuule teist selles vanuses?
Mina olin palju iseseisvam. Aga ka olud on meie perekonnas hoopis teised.

Kui palju on olukordi, kust te peate end piirama? Näiteks turvakaalutlustel?
Mulle ei ütle keegi, mida teha tohib. Tean ühte asja, mida teha ei tohi. Ma ei tohi autot juhtida ja sellest on kahju. Auto juhtimine on üks vabaduse märke, sain igal pool käia, näiteks looduses, kui tahtsin.

Kuidas on mõjutanud Tuule elu presidendi tütre roll, kas tal on normaalne lapsepõlv?
On muidugi. Teatud piirid on küll maha märgitud, aga ta on need omaks võtnud, probleeme ei ole. Võibolla sisemiselt ta protestib selle vastu, aga ta on arukas tüdruk.

Olete te ristitud?
Olen. Olen natuke paganlik kristlane. Looduses saan ma oma asjad jumalaga korda, vahetult looduses.

Keegi seal pilve peal ikka jälgib meid?
Kas ta just pilve pealt jälgib, ta asub vist rohkem inimeses endas.

Teie esimene ametiaeg hakkab lõppema. Kas on tekkinud ka esimese leedi etikett?
Ei ole. Mul on olnud vähe abilisi. Rohkem rõhku on olnud välisilmaga suhtlemisel, Eesti-sisene etikett on alles kujunemas. Mu mees ütleb «esimese leedi» asemel «esimene mammi».

Olete avalikkusele meelde tuletanud, et kõik lapsed peaksid saama sooja koolisööki. Teie, kuigi olete 30 eüekale malevasööki teinud, ei saa ju koolilapsi toitlustada?
Arvan, et liivatera võib laviini liikuma lükata. Nüüd on järg seltside, sponsorite ja riigi käes. Kindlasti on ka ametnikke, kes tundsid end puudutatult. Kui nii, on mul sellest hea meel. Tean oma lapsepõlvest, mida tähendab suhkrukott kapi otsas.

Minul selleks raha ei ole, oleme saanud kasutada presidendi kultuurirahastu võimalusi. Sealt sai abi ka tulekahjus kannatada saanud Saaremaa Ühisgümnaasium. Tulevikus võiks kujundada kultuurirahastust omalaadse heategevusfondi, mida presidendi abikaasa kasvatada ja kasutada aitaks.

UNICEFi juubeli ajal oli heategevusest palju juttu. Kas abi pakuti?
Eesti inimene on tagasihoidlik, mina ei lähe kellegi käest midagi paluma, nui neljaks. Hea sõna on see, mis maksab. Mul on elus vedanud, mul on palju häid sõpru ja ma loodan, et ka Eesti lastel on palju häid sõpru ümber.

Eelmisel suvel avasite Keilas SOS lasteküla koos Norra printsess Märtha-Louise ja Rootsi printsess Lilianiga. Kuidas te lastekülaga seotud olete?
Printsess Lilianiga oleme väga tihedais sidemeis, aga Keila kutse tuli nagu välk selgest taevast. Eelmisel päeval helistati ja öeldi, et homme tuleb tulla. Sellised välgud käivad alalõpmata. Kahjuks olen ma oma ametis üksi, ilma abistaja või sekretärita.

Kui olete välisvisiidil, sujub kõik ju suurepäraselt?
Muidugi, aga seal on ka kaks osapoolt. Igal visiidil on midagi õppida ja igal visiidil unustatakse midagi õppimata. Riigivisiidil esindad oma riiki teises riigis. Seda võiks võrrelda sportlaste olümpiamängudega, selle vahega, et kuldmedali kojutoomine on kohustuslik. Seni oleme kaunis lihtsameelsed. Enamasti ei osata mõista, kui palju kasu toob õnnestunud visiit riigile.

Sõidu ettevalmistamine on suur töö. Kuidas te valmistute, kust info saate?
Tuleb raamatuid lugeda, teatmeteoseid tuhnida. Kahjuks üksi kõike ei jõua.

Räägiks rahast. Olete väiksest peale ilmselt rahaasjades tugev olnud ja vähesega hakkama saanud.
Ma ei tee endale paberil eelarvet. Aga kui tean, kuhu võiks järsku rohkem raha vaja olla, oleme elanud väga kokkuhoidlikult. Väljaminekud võivad olla väga suured.

Millal oli teil viimati ebapiisavalt sularaha?
Et ebapiisavalt sularaha? Mul ei ole üldse raha. Pangakaart on mul küll, aga konto on tühi. Kui on sularaha vaja, küsin abikaasa käest. Esimest korda olen sunnitud abikaasa käest raha küsima, varemalt olen ikka endaga ise hakkama saanud.

Keda te tahaksite endale külla kutsuda?
Tähtis on see, et kõigisse suhtutakse täpselt samamoodi, nagu viis või kümme aastat tagasi. Kutsuksin külla oma armsad kolleegid, nad on nii delikaatsed, hoiavad hinge kinni minu pärast ja ei sekku mu praegusesse ellu. Muidugi olen ka nende ees võlgu.

Teid on kiidetud teie riietusstiili pärast. Kuidas te kohtusite moekunstnik Kai Saarega?
See oli enne riigivisiiti Taani. Garderoobis oli, mis oli, kuid millegagi polnud kuningakotta minna. Müüsime auto maha, et riieteks raha saada. Presidendil ei olnud frakki. Oli kerge paanika ja sõbranna soovitas Kai Saart. Maitse üle saab vaielda, Kaiga saame alati kõige parema tulemuse.

Ja ehtekunstnik Jaan Pärnaga?
Tema ilmus kui päkapikk mu ellu ja pakkus ise oma ehteid laenuks.

Kas te olete eluga rahul, kas teie vanemad oleksid teie üle uhked?
Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma millegagi hakkama ei saa. Võtan kohe kätte ja hakkan joonelt pihta, hoovõtuaega ei ole ma kunagi võtnud. Olen omal jõul hakkama saanud, see pakub kõige rohkem rahuldust.

Loodan, et olen iseendaks jäänud, ja usun, et mu vanemad tunneksid sellest rõõmu. Uhkus või kiitmine ei ole olnud meie peres kombeks.


Epp Alatalu

tagasi | kõnede ja intervjuude arhiiv | avalehele