Rahu ja tasakaalu


Istume presidendi korteri külalistoas biidermeiersohval. Sohva on Eesti ajal riigile ostetud, vahepeal seisnud Toompea lossis ja on nüüd siin.

Kohvikann ja suhkrutoos on vana, hoolikalt puhastatud perekonnahõbe.

Vasakule jääb lükanduksega eraldatav söögituba, mille pika tumeda laua taha mahub kümmekond inimest. Laual seisavad kõrged massiivsed hõbedast küünlajalad, seina ääres tume nõudekapp.

Külalistuba on suur ja ametlik.

Eluruumid jäävad teisele korrusele, trepist üles. Seal on ehk kodusem.

TUULE: Siin all toas mina vahel mängin. Üksinda ja Maarjaga. Mul on kaks tuttavat Maarjat, ühega käime samas klassis. (Teine Maarja on president Lennart Meri vanema poja Mardi tütar Maarja Meri. - HK) Siin toas oli veel minu sünnipäev, selle suure laua taga. Siis oli palju lapsi, minu klassist, teisi ka.

Teise Maarjaga olime suvel Paslepas ka koos. Sõitsime muudkui jalgrattaga. Ujusime ka.

Muidu olen ma üleval oma toas. Mulle meeldib lugeda. Miki-Hiiri loen ja muud.

Veel meeldib mulle arvuti. Isale meeldib ka. Ta saab sellega tähtsaid teateid. Vahel oleme isaga koos arvuti juures. See on põnev.

Kas olete tihti köögis?
Ikka iga päev. Teen süüa, hommikul saadan Tuule kooli. Isale meeldib hommiktui putru süüa. Tuule läheb kooli kaheksaks, alati on mul tunne, et viis minutit jääb tema teelesaatmise õigest ajast puudu.

TUULE: Meil on klassis kakskümmend neli õpilast. Tundidest meeldib mulle kõige rohkem võimlemine. Seda võiks kohe palju rohkem olla. Ma käin reedel veel aeroobikas ka. See on vahva. Aga päev läheb pikaks, reede on kõige pikem. Muidu on kella kolme või neljani või nii, üks päev lähen kell kaheksa, üks päev jälle kell kaheksa viiskümmend. Matemaatika on vahel raske tund.

Kes teid kodutöödes aitab?
Ülemisel korrusel koristan ma ise, Tuule aitab. Külalistetuba siin all poonitakse riigi poolt. Lennart arvab, et peaks kedagi appi võtma, nii palju on muud tegemist.

Tunnen, et minu söögitegemise kirg on tasapisi jahtunud. Kõik on üht- ja teistpidi ära proovitud. Erilist lemmiktoitu meie peres ei ole. Lennart sööb hea meelega putru ja hernesuppi.

Käin poes ja turul. Keskturul, Nõmme turul. Seal on huvitav. Inimesi on huvitav näha ja pean teadma, mis miski maksab. Viimasel ajal on mul tunne, et eesti inimene on turult müüjana ära hirmutatud. See on kurb.

Olete pärit Raplast. Kas käite seal mõnikord?
Mõnikord. Ema elab seal. Käin sealsel kalmistul, kus on mu isa ja vanem vend. Õde elab Tallinnas, teine vend on Raplas ja teeb sama tööd, mida tegi isa - peab sepaametit.

Ei juhtu vist tihti, et saate oma perega ka kolmekesi koos olla.
Lennarti suurim nõrkus on see, et ta ei oska puhata. See pole enam nõrkus, see on juba puudus. Suvel olime Noarootsis, Paslepas peaaegu poolteist kuud. Kolmekesi koos saime selle aja sees olla kolm päeva.

Mu suur soov on, et isal saaks nädalalõppudel Tuule jaoks rohkem aega olla.

TUULE: Emaga koos ma olen hästi palju olnud. Ta aitab mind alati, kui ma enam üksi üldse ei saa. No kui ma kaerahelbepakki lahti hakkasin tegema ja kääridega kätte lõikasin. Ema sidus kinni.

Enne ema luges mulle, kui ma väiksem olin. Nüüd loen ma ise.

Nukumajad ma tegin ise, ema küll ei aidanud. Mul on neli Barbiet, kingitud, ja neli nukumaja, kaks tükki tegin ise. Kingakarbist ja telekakastist, selline hästi suur. Ma mahun sinna ise sisse. Tapeet on sees ja kõik. Eelmisel aastal ehitasin. Nüüd remontisin, aga ma ei mahu enam hästi sisse, jalad on liiga pikaks läinud.

Mis on olnud teie peres mõni rõõmus päev? Mõni raske päev, kui olete tundnud, et peate presidendile väga toeks olema?
Iga päev on rõõmus, kui päike paistab. Ilma mõjutab palju, päikesest saab jõudu. Kellelgi ei ole tänapäeval kerge. Aga virisemist ma ka ei salli. Igast olukorrast on väljapääs. Kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Väga raske oli 28. september, Estonia laeva tragöödia päev.

Milline on Teie suhe heategevusega?
Ma ei taha minna appi sinna, kus ma kedagi aidata ei saa. Ei taha anda tühje lubadusi: toon teile homme seda, mida mul täna eneselgi ei ole. Tühjad lubadused alandavad iseennast ja neid, kellele lubatakse.

Heategevus Eestis on seni põhinenud välisabil. Kuid Eesti ei ole enam ühtlaselt vaene, meil on jõukaid inimesi ja firmasid. See annab lootuse, et meie oma heategevus areneb. Kuid - selleks ei saa kedagi sundida, mina ei saa minna kellegi südametunnistusele koputama. Heategevus on iga üksikisiku ja firma sügavalt eetiline probleem - kui palju kellelgi südametunnistust on.

Teie kohustuste hulka kuuluvad riiklikud visiidid koos presidendiga.
Möödunud aastal käisin niisugustel visiitidel Hiinas, Itaalias, Vatikanis. Visiidil on mul oma programm, kohtumine riigipea abikaasaga jm. Visiidid on hirmus väsitavad, sest tunnen kogu aeg vastutust. Iga hetk nõuab improvisatsiooni, korrakski ei tohi end lõdvaks lasta. Iga päev on kui esietendus.

Tavaliselt on riigipeade abikaasadel palju võimalusi, terve meeskond visiiti ette valmistamas ja ka reisil kaasas. Minu olukord Eesti Vabariigi presidendi abikaasana erineb nende omast tunduvalt. Kuid püüan oma olukorrast üle olla. Hätta pole siiani jäänud. Kui tõesti midagi ei tea, ei pelga ma küsida, seda ei pane keegi pahaks.

Esindusüritustel on väga tähtis, kuidas Te välja näete, mis rõivaid kannate. Kes Teid valikul aitab?
Riided olen tellinud Tallinna Moemajast. Seal on rõivakunstnik, kellele ma on soovidest ja vajadustest räägin. Koos arutame, tema joonistab ette, siis vaatame ja valime.

On Teil riietuses oma lemmikvärv?
Seda ei oskagi täpselt öelda. Aga tean küll, mis värvi me iial selga ei paneks - see on roosa. Mida ma tihti kannan, on sinine, puhas sügav sinine.

Presidendiprouale lillede kinkimine kuulub samuti diplomaatilise etiketi juurde. Aga lilli kingitakse ka niisama, soojast südamest. Kas Teie abikaasa Lennart Meri on suur lilledekinkija?
Minu lemmiklill on rukkilill. Ka kevadised esimesed sinililled on armsad.

Lennart ei ole eriti suur lilledekinkija. Aga ta oskab mõnikord nii ilusti öelda, et sõna on parem kui lilled.

Külalistetoa aknast avaneb vaade maja ümbritsevasse aeda. Paistab Kadrioru park.

Valvesõdur teeb ümber maja kohustuslikke ringe.

Paljad puud. Üksikud lehed õhus lendlemas. Talv on tulekul.

Orav!

"Neid on siin kaks," ütleb Tuule.

"Ja pardid," lisab Tuule ema, "pardid on juba kohal. Kohe, kui pargi suur tiik jäässe läheb, tulevad nad siia. Neil ei ole mujal kohta, nad kardavad suuri koeri, kes parki jalutama tuuakse ja kes parte jahivad. Möödunud talvel tõi üks pardiema oma seitse poegagi siia. Nemad tunnevad end siin kaitstuna."

Mis on teie perele tähtsaim päev aastas?
Perele - ma arvan, et jõulud. Aga üldse - kindlasti Eesti Vabariigi aastapäev, iseseisvuspäev 24. veebruaril.

Mida soovite 1995ndalt aastalt?
Soovin Eestile rahulikku meelt ja tasakaalu.

Kadriorus, november 1994

tagasi | kõnede ja intervjuude arhiiv | avalehele