Kallid noored teatrisõbrad tervest Euroopast,

Mul on hea meel öelda Teile kõigile 'Tere tulemast' Eestisse, Viljandi linna ja avada siin Kaevumäel Euroopa teatrikohtumine.

Olete tulnud paarikümnest Euroopa piirkonnast oma kümnendale kohtumisele, et avastada üksteise näitlejakogemusi ja üksteise teatrikunsti. Endise näitlejana tahaksin loota, et avastate ka Eesti Vabariigi, Euroopa ühe kõige väiksema riigi, sest ka Eesti on kunst. Tänu oma väiksusele oleme oma kirjanduses, kunstis ja teatris säilitanud perekondliku vaimu ja koostegemise rõõmu. See on meie keelt ja elulaadi toetanud rasketel aegadel ja toidab Eesti loomingut ka täna mõnevõrra teistmoodi, kui niisugustes suurtes teatririikides, nagu Inglismaa, Prantsusmaa või Saksamaa. See erinevus ei ole suur, aga ta on meile tähtis. Koos rahvaluulega ja lauluga on ka teatrilooming olnud üks neid vahendeid, mis on Eestil aidanud mõista iseennast, oma õigusi ja kohustusi ning kujundanud siia Läänemere äärde iseseisva eestlaste riigi. Mida väiksem on riik, seda suuremat koormust kannab tema kultuur. Teadlased on meie kindralid ning kirjanikud ja lavastajad meie väejuhid. Eestile mõeldes püüdke alati meeles pidada, et Eesti on riik, kus kõik tunnevad kõiki näitlejaid. Võib-olla julgeksin koguni öelda, et pool Eesti rahvast - kui mitte kogu rahvas - on vähemasti kord laval seisnud. Me ise mõtleme harva selle peale. See sügav soov ise teatrit mängida ei ole kutseliste teatrite, filmide ja televisiooni survel mitte taganenud, vaid koguni tugevnenud. Kas teadsite, et Eestis tegutseb praegu umbes kakssada seitsekümmend kooliteatrit seitsme tuhande osavõtjaga? Mulle öeldi, et teid tervitati eile Tallinna raekoja ees. Kodanikesaal Raekojas oli keskajal Tallinna teatrisaaliks, kus mängiti antiikseid autoreid. Ja Šotimaalt Eestisse tulnud rändteater jäigi Liivi sõja aegu Eestisse rändama, aastast aastasse, laadalt laadale, sest kunst oli juba tookord rinnetest tugevam.

Nii sündisid sidemed maade ja rahvaste vahel. Teatrikunst on alati olnud sild, mis ühendab tundeid nii võimsalt, et isegi keeled muutuvad meile kõigile mõistetavaks.

Täna ma vaatan teid ja mulle tuleb meelde see aeg, kui ma ise esimest korda lavale astusin. See on õnnelik hetk: kõnelda rahvaga. Teie pilk kõneleb. Teie käsi kõneleb. Teie hääl ja teie vaikus kõneleb. Ning te näete, kuidas vaataja muutub.

Säilitage endas alatiseks seda tunnet, et teie käes on maailma võti.

Soovin teile palju rõõmu iseenda ja Eesti avastamisest ning kuulutan Euroopa Kümnenda Draamakohtumise avatuks!

tagasi | kõnede ja intervjuude arhiiv | avalehele