Eesti Vabariigi presidendi LENNART MERI elulugu
 

Lennart Meri on sündinud 29. märtsil 1929 Tallinnas Eesti diplomaadi ja hilisema Shakespeare'i tõlkija Georg Meri perekonnas. Koos perekonnaga lahkus ta varakult Eestist ning on pidanud üheksa korda kooli ning neli korda keelt vahetama. Kõige soojemalt meenutab ta oma õpinguid Lycée Janson de Sailly's Pariisis.

Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt tabas perekonda Tallinnas. Aastal 1941 küüditati perekond koos kümnete tuhandete saatusekaaslastega Eestist, Lätist ja Leedust Siberisse. Perekonnapead lahutati perekondadest ja suleti kontsentratsioonilaagritesse, kus vähesed ellu jäid. Kaheteistaastaselt alustas Lennart Meri oma karjääri metsatöölisena. Ta on olnud ka kartulikoorija ja metsaparvetaja.

Meride perekond jäi ellu ja jõudis tagasi Eestisse, kus Lennart Meri 1953. aastal lõpetas Tartu Ülikooli ajaloo eriala cum laude. Nõukogude administratsioon ei lubanud tal ajaloolasena töötada. Lennart Meri leidis tööd Eesti vanimas, Vanemuise teatris dramaturgina ning seejärel Eesti ringhäälingus kuuldemängude produtsendina.

Aastal 1958 ette võetud retkest Kesk-Aasiasse Tjan-Šani mäestikku ja vanadesse islamikeskustesse Karakumi kõrbes kirjutas Lennart Meri oma esimese raamatu, mille lugejad soojalt vastu võtsid. Juba üliõpilaspõlves oli Meri sunnitud ennast elatama kirjatööst, kui nõukogude administratsioon ta isa kolmandat korda arreteeris. Tookord õnnestus Meril koos noorema vennaga, kes oma kooliõpingud katkestas ja taksojuhina tööle asus, ema üleval pidada ja õpingud lõpetada. Kuid alles esimese raamatu kaudu leidis Lennart Meri oma kutsumuse. Veerand sajandi vältel käis ta üksi või enda korraldatud ekspeditsioonidega endise Nõukogude Liidu kõige raskemini ligipääsetavates piirkondades, kus teda paelusid väikerahvaste kultuurid, Siberi avastamise ja koloniseerimise ajalugu ning järjest süvenev majanduslik ja ökoloogiline konflikt kohalike vajaduste ja Moskva käsumajanduse vahel. Reisidest sündinud raamatud ja filmid suutsid läbida raudse eesriide, neid on tõlgitud tosinasse keelde. Nõukogude Liidus keelatud film "Linnutee tuuled" (koostöös Soome ja Ungariga) sai New Yorgi filmifestivalil hõbemedali. Soome koolides on tema filme ja tekste kasutatud õppematerjalina. 1986 valis Helsingi Ülikool Lennart Meri oma audoktoriks. Juba varem, 1963. aastal oli Lennart Meri võetud vastu Eesti Kirjanike Liidu liikmeks. Kaheksakümnendatel aastatel valis Soome Kirjanike Liit ta oma auliikmeks.

Reiside vahel tõlkis Lennart Meri Remarque'i, Graham Greene'i, Vercorsi, Boulle'i ja Solženitsõnit. Meri kirjandus-, filmi- ja tõlkelooming aitas oluliselt säilitada eesti identiteeti totalitaarse venestamise ajal. Kõige tuntumaks sai tema "Hõbevalge", Eesti ja Läänemere ajaloo laiahaardeline rekonstruktsioon, mis kujutas eestlast kui avatud maailma aktiivset tegurit Põhja-Euroopas.

Oodanud üle kahekümne aasta nõukogude administratsioonilt luba raudeesriide taha pääsemiseks, kasutas Lennart Meri Soomes avanenud võimalusi sihikindlalt, meenutamaks vabale maailmale Eesti olemasolu. Ta lõi usalduslikke ühendusi poliitikute, ajakirjanike ja okupatsiooni eest põgenenud eestlastega. Ta oli esimene eestlane, kes avaldas ka väljaspool Eestit protesti nõukogude administratsiooni kava vastu kaevandada Eestis fosforiiti, mis oleks kolmandiku Eestist elamiskõlbmatuks teinud.

Keskkonnakaitse kasvas Eestis peagi üle laulvaks revolutsiooniks, milles Eesti haritlaskonnal oli juhi osa. Lennart Meri kõne "Kas eestlastel on lootusi" seadis kesksele kohale rahva eksistentsi probleemid ja leidis tugevat vastukaja ka väljaspool Eestit. Lennart Meri siirdumine loometegevuselt poliitikasse läks sujuvalt ja poliitilisi sündmusi ennetavalt. Aastal 1988 asutas ta valitsusvälise Eesti Instituudi kultuurisidemete arendamiseks läänega ja noorte suunamiseks välismaale. Eesti Instituudi varjus rajatud kultuuriesindused Kopenhaagenis, Stockholmis, Londonis, Bonnis, Pariisis ja Helsingis täitsid saatkondade funktsioone ja said ametlikeks suursaatkondadeks 1991. aasta augustis, kui demokraatlik lääs taastas diplomaatilised suhted Eesti Vabariigiga.

Ei Eesti ega ka Lääne silmis olnud sovetlik ja natsistlik okupatsioon katkestanud Eesti Vabariigi kontinuiteeti ega tühistanud ka Eesti rahvusvahelisi kohustusi ja õigusi. Seepärast ei kuulu Eesti ka nn. uute demokraatiate hulka, sest juba 1921. aastal oli Eesti Vabariik aktiivne Rahvasteliidu liige. Diplomaatiliste suhete taastamise aktidele kirjutas Lennart Meri alla juba välisministrina. Sellele kohale nimetas 12. aprillil 1990 rahvarinde liider Edgar Savisaar pärast esimesi mittekommunistlikke valimisi. Enne seda oli Lennart Meri koos kaasautoritega jõudnud avaldada dokumentide kogumiku "1940. Eestis. Dokumente ja materjale" (1989), mis püüdis nõukogude parlamendiliikmetele tulemusteta tõestada, et Eesti okupeerimise ja sovetiseerimise aluseks oli olnud Hitleri ja Stalini vaheline kuritegelik pakt Euroopa jagamiseks kahe totalitaarse režiimi vahel.

Välisministrina pidi Lennart Meri kõigepealt looma välisministeeriumi, tööle kutsuma õppimisvõimelisi noori, kujundama kindla suhtluskanali välisriikidesse ja samas esindama Eestit olulisematel rahvusvahelistel konverentsidel. Ta võttis osa CSCE konverentsidest Kopenhaagenis, New Yorgis, Pariisis, Berliinis, Moskvas ja Helsingis, Läänemere maade Nõukogu asutamiskonverentsist Kopenhaagenis, kohtus korduvalt USA ja Euroopa riigipeade ja välisministritega ning esines esimese Ida-Euroopa külalisena NATO peakorteris Brüsselis.

Pärast lühikest teenistust suursaadikuna Soomes (23.04.1992–10.10.1992) valiti Lennart Meri Eesti Vabariigi riigipeaks. Meri vannutati ametisse 6. oktoobril 1992. aastal. 1996. aasta 20. septembril valiti Lennart Meri teiseks ametiajaks Eesti Vabariigi presidendiks.

Lennart Meri on oma kirjaniku- ja poliitikutöö kestel valitud Kalevala Seltsi välisliikmeks ja Soome Kirjanduse Seltsi kirjavahetajaliikmeks, Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia ning Kommunismiohvrite Mälestusfondi rahvusvahelise nõukogu juhatusse, Parlamentidevahelisse Antisemitismivastasesse Nõukokku. Ta on endiselt Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Kineastide Liidu ja Eesti PEN-klubi liige, kodukaunistusaasta, keelepuhastusaasta ja Tartu Ülikooli sihtasutuse patroon, Coudenhove-Kalergi Euroopa-auhinna ja Liberaalse Internatsionaali auhinna laureaat, mitmete riikide ordenite kavaler ja valitud detsembris 1998 aasta eurooplaseks.

Lennart Meri on teist korda abielus. Ta abikaasa Helle Meri (1949) töötas aastani 1992 Tallinna Draamateatris näitlejana. Esimene abikaasa Regina Meri emigreeris 1987 Kanadasse. Lennart Meril on kolm last ja neli lapselast: pojad Mart (1959) ja Kristjan (1966) ning tütar Tuule (1985).

 

tagasi | avalehele

Biographie Curriculum Vitae Lennart Meri elulugu Faktid Vanne Algatatud üritused