Dr Lennart Meri teosed
 

Lennart Meri, maadeuurija, külastas kord, "Linnutee tuulte" (1977) aegadel, Helsingi Ülikooli rahvaluule kateedrit. Parajasti arutles seal Euroopa mässuline noorsugu undeground'i ja selle suhte üle rahvaluulega. Keegi küsis külaliselt, kas ka nõukogude Eestis on underground-kirjandust. Lennart Meri mõtles hetke, enne kui vastas: "Underground 'i selles mõttes, millest teie räägite, vaevalt leidub. Aga meil on hästi arenenud ridade vahele kirjutamise, ridade vahelt lugemise kunst."

Arvan, et see märkus annab võtme paljudele L. Meri varasema loomingu mõistatustele. Kahjuks aga jäävad siiski mitmed neist tuhande luku taha nagu Sampo-mõistatuski. Küsisin kord, miks peab reisikirjas märkima, et keegi vastu tulnud Siberi põliselanik on niisama pikk kui üks nime pidi mainitud eestlane. Lennart seletas, et nimetatu, eestlasest luuletaja, oli hiljaaegu vabanenud ümberkasvatamislaagrist ja tema kui "eisiku" nimegi ei tohtinud mainida. Tsensor aga ei märganud eksootilisse ümbrusse peidetud nime, ja kui kompetentsed organid selle seiga avastasid, oli raamat juba läbi müüdud. Oma nime nägemine raamatus mõjus depressioonis luuletajale ravimina ja sellepärast tasus riskida.

Lennart Meri raamatute "raskus" seisneb nende mitmetasandilisuses: nad eeldavad lugejalt ebatavalist Eesti-Euraasia eruditsiooni või uudishimu. Nõnda on "Hõbevalge", mida autor nimetab reisikirjaks tuulest ja muinasluulest, tegelikult proosapoeem, ülesehituselt esseistlik ja orkestraalne, hõlmates aastatuhandeid ja kogu Euraasiat. Aineseks kasutab L. Meri selles omi reisimuljeid, teadlastest ja kaupmeestest rändurite ülestähendusi, uurijatest sõprade tõlgendusi ja iseenese hulljulgeid assotsiatsioone. Raamat trükiti kolmekümne kahes tuhandes eksemplaris, mis ka kiirelt läbi müüdi. See fakt on tunnistuseks seitsmekümnendate aastate eestlaste lugemisoskusest ja protestist suletuse vastu, globaalsete perspektiivide ihast.

Soomlased on vaadelnud Lennart Meri teoseid — samuti nagu Tuglase, Krossi, Kaplinski omi — paljuski kui akent Eestisse, kui tõestust selle kohta, et vabariik on alles: püsib rahvas ja kultuur, mis on meist kümne penikoorma võrra Euroopale lähemal.

21. sajandi kultuuriloolasi, kui niisuguseid leidub, huvitab kindlasti ka küsimus: kes on see kümnesse eri võlurimantlisse riietatud mees, kes peitub Lennart Meri raamatute ja filmide taga. Endel Sõgla ja Endel Nirgi toimetatud "Eesti kirjanduse biograafiline leksikon" räägib, mida võis Lennart Meri eluloost kirjutada aastal 1975:

Meri, Lennart Georg, reisiraamatute autor ja tõlkija. Sünd. 29.03.1929 Tallinnas riigiteenistuja perekonnas. Haridusteed alustas välismaal, kus tema isa Georg Meri viibis kod. Eesti diplomaatilises teenistuses. Õppis 1935-38 Berliini 164. rahvakoolis, 1938—39 Pariisis Janson de Sailly lütseumis, seejärel mitmes Tallinna koolis, 1944-46 Jaranski keskk.-s, 1946—48 Tallinna 10. Keskk-s. 1948—53 õppis M. TRÜ ajaloo-keeleteaduskonnas ajalugu ning alustas samal ajal publitsistlikku tegevust. Töötas 1953—55 "Vanemuise" teatris kirjandusala juhatajana ja õpetajana Tartu Kunstikoolis. 1955—61 oli Eesti Raadio kirjanduslik kaastööline ja kuuldemängude toimetaja. 1964—70 toimetuskolleegiumi liige, hiljem rezhissöör stuudios "Tallinnfilm". Kirjanike Liidu liige 1963. a-st. Meri on osa võtnud matkast Kesk-Aasiasse ning organiseerinud ekspeditsioone Jakuutiasse ja Kamtšatkale. Ekspeditsioonidel tehtud tähelepanekute põhjal on M. kirjutanud reisiraamatud "Kobrade ja karakurtide jälgedes" (1959), "Laevapoisid rohelisel ookeanil" (1961) ja "Tulemägede maale" (1964), mida iseloomustavad erk loodusetaju, olustiku ja inimeste tabav kirjeldamine ning ajaloolase eruditsioon. M. reisiraamatutes on leidnud hea kooskõla populaarteadusliku ja ilukirjandusliku stiili elemendid. Siberi- ekspeditsioonide raamatud on tõlgitud vene keelde ja ilmunud samuti ungari, saksa, prantsuse, hispaania, leedu ja poola keeles. Loonud etnograafilise filmi soome-ugri rahvastest "Veelinnurahvas" (1970). Meri on kirjutanud filmistsenaariume ja tegutsenud ilukirjanduse tõlkijana inglise, prantsuse ja vene keelest (G. Greene'i "Meie mees Havannas", M. Ayme "Teise mehe pea", Vercors'i "Ebaloomad", P. Boulle'i "Ahvide planeet").

Siit on puudu mitmed isikud ja seigad: Eestirootsi vähemusse kuulunud ema, kes koos pojaga pidi Siberis metsatööd rügama, samal ajal kui isa vireles vangilaagris; neli korda haavata saanud Nõukogude Liidu kangelasest Arnold Meri; õpetajad ülikooliajast Julius Madisson ja Paul Ariste; Juhan Peegel, kes avaldas Lennart Meri esimesi artikleid, ja palju teisi. Ja reisikirja "Virmaliste väraval" ei jõudnud Heino Puhvel oma leksikoni ülevaatesse võtta.

Soomes on just "Virmaliste väraval" (Revontulten porteilla, 1977) Eva Lille oskuslikus tõlkes ja lühenduses andnud Lennart Merile legendaarse maine. "Meri liigub sajas eri ajas ja tänapäevas, olles reisikaaslaseks kõigile Kirdeväila otsinud Kolumbustele. Meri ise on šamaan, ajamasin," kirjutab Aku-Kimmo Ripatti Kalevas 6. detsembril 1977. Võib tähele panna, et muidu kõige kriitilisemad arvustajad said Lennart Meri raamatust innustust mööndusteta ülistamiseks. Pekka Tarkka toob 30. septembri 1977 Helsingin Sanomates esile Lennart Meri kosmilise nostalgia ja selle, kuidas eesti kirjanik paljastab uue tsivilisatsiooni barbaarseid kuritarvitusi, mis on hävitanud tuhandeaastast Euraasia kõrgkultuuri. Ta peab L. Merit kunstnikuks, kes "muudab surnud faktid elavaks, lähedaseks ja põnevaks. Ta suudab luua mitmehäälse terviku inimmõtte ja selle ajaloo kokkupuutepinnalt."

Raamatutele "Hõbevalge" ja "Hõbevalgem" reageeriti nii Eestis kui ka Soomes vastuolulisemalt. Näiteks antiigi Ultima Thule tõlgendamine Saaremaaks, Tule saareks, on pannud liikvele mitmeid kahjurõõmsaid teaduslikke "Doktor Besserwissereid", sellest hoolimata, et Saaremaale kukkus tõesti u 400 aastat enne Kristust hiidmeteoriit. Siiski, keegi ei paista eitavat, et neis raamatuis on geniaalseid välgatusi. Siinkirjutaja peab peatükki "Pikk teekond Sampo juurde" (1984 - "Virokanna pikk teekond Sampo juurde") väga tähelepanuväärseks repliigiks aastal 1817 alanud mõttevahetuses Sampo-mõistatuse üle.

Teadusloo seisukohalt tuleks Lennart Meri kogutud teosed avaldada teadusliku väljaandena: paljude viidetega, aine- ja isikuregistriga varustatult, sest tavapärane biblograafia krüptogrammidžunglisse eksinud 21. sajandi kultuurituristi ei päästa. Seejuures eeldaksid paljud viited kirjaniku enese kommentaari.

Kirjanik Lennart Meri uurijaloomust juhtus iseloomustama Aleksis Kivi Jukola Juhani suu läbi: "Kuid vaata, mees võib mõelda, mis ta tahab, mõelda enese kogu maailma isandaks või tongivaks sitasitikaks. Vaata, ta võib mõelda surnuks Jumala, kuradid, inglid ja kogu inimsoo ja elajad maa peal, meres ning õhus, mõelda maa, põrgu ja taeva kaduvat kui takutuusti tules ning pimeduse astuvat asemele, kus kõverkael kukk eluilmas enam Issanda koitu ei kuuluta. Nii lendleb mehe mõte, ja kes võib visata võrkusid selle teele?"

Loova fantaasia avaramaid mängumaid on utoopia. Lennart Meri, nagu ma mäletan, on maininud, et ta varaseim artikkel käsitles inglise sotsiaalutopisti Robert Owenit. Oma reisikirjades räägib L. Meri möödaniku utoopiatest, näiteks Nils Adolf Erik Nordenskiöldi Kirdeväila-unelmast. Kui ta võimendab kuuldavaks tšuktši pealiku või nganassaani šamaani vaikse protesti, kerkib küsimus maailmakodaniku utoopiast, iga ainulaadse kohaliku kultuuri to be or not to be-olukorrast. Esimest korda haakus Nõmme utopist praegus-Eesti kartustega, kui ta 1987. aastal, koos paljude teistega ning maailma ökoloogide toetusel, peatas Kirde-Eesti fosforiidikaevanduste rajamise: Läänemere tulevik tõrjus kõrvale lühinägelikud majanduskaalutlused, demokraatia bürokraatia, rahvajuhtide julgus nõukogude kodaniku ettevaatlikkuse.

"Kirjanikuna ei huvita mind mitte minevik, vaid olevik, kuid tugevat olevikku saab rajada üksnes tugevale minevikule."
Professor Matti Kuusi

 

tagasi | avalehele

Biographie Curriculum Vitae Lennart Meri elulugu Faktid Vanne Algatatud üritused